Townsville - Sydney - Kuala Lumpur - Amsterdam - Eesti

Ja nii see lõpebki.
Mu põgenemine reaalsuse eest.
Mu seiklused maakera kuklapoolel.
Mu eemalolek perest, sõpradest ja neljakäpalisest karvasest villakerast Tartus.
Mu blogi.

Ilmselt ei suudaks ma ka parima tahtmise juures praegu enda sees toimuvat sõnadesse ümber panna. See on õnn ja kurbus, ootusärevus ja lahkumisvalu, lootus ja lootusetus. See on täielik kaos. Aga säilitades oma optimistlikku meelt - kõik lõpeb kord. Jah, ei tundu just väga optimistlik :D Siiski, möödunu taga nutmise asemel tuleb pigem õnnelik olla, et midagi nii toredat üldse kogeda sai. On, mida meenutada. On, kellega meenutada. Ja ma ei vahetaks seda perioodi oma elus absoluutselt MITTE millegi vastu. Hoolimata nendest tõusudele järgnenud mõõnadest olid need viimased kaks aastat ühed vingeimad mu elus. Uued sõbrad üle terve Euroopa. Kogu see backpackeri elustiil, õnneks pole palju vaja. Võimalus proovida kõikvõimalikke erinevaid töid ning samal ajal endale tõestada, et minagi saaks välisriigis hakkama. Avardunud silmaring ja kes teab, äkki olen, endale märkamatult, ka ise muutunud. Jäägu see teie otsustada ning hinnata :)

Uskumatu... LÄBI!
Ei ole enam neid kargeid hommikuid kuskil pimedas, ärahigistanud jalanõude järgi haisevas hostelitoas, kus end mõnusa sooja teki alt välja peab ajama, et seejärel, määrdunud tööriided selga tõmmatult, kuskile põllule puude või põõsaste vahele tõtata. Võis rõvedalt kõlada, aga selle elu juures oli siiski midagi, mis paneb seda taga igatsema. Kel vähegi võimalus või tahtmine tekib - proovige järele. Paljudele vastukarva, kuid kindlasti ei saa nad väita, et see kogemus neile midagi ei andnud või igav oli. Backpackerid on kui seiklusi ja sehkeldusi ligi tõmbavad magnetid :)

Aga aitab küll sellest heietamisest. Tulevik on helge - Kodu ootab. Loodedavasti õnnetub nii mõnelegi teist selle varajase saabumisega üllatus valmistada. Olen seda naasmist ju igati vaka all proovinud hoida. Miks ma muidu viimasel ajal nii tihedalt oma argielu siia välja ladunud olen. Ikka selleks, et teid ära petta. Nagu kõik kulgeks tavalises rütmis :) Eks kohe paista. Homme hommikul (24ndal) lendan Kuala Lumpuri, et juba 25. juuli pärastlõunal kodumaa õhku sisse ahmida. Muide, kuulsin, et teil on selle suvega kuidagi kehvasti. Olge mureta. Võtan päikese kaasa!

Enne, kui ma oma viimase postituse lõpetatuks saan lugeda, tahaks tänada kõiki, kes mulle selle aja jooksul kaasa on elanud. AITÄH! Teie toetus on mind palju aidanud :)

Päikest!
Lõuna-Ameerikas kohtume! Kunagi. Kauges tulevikus ;)

Hei sõbrad!

Uus sissekanne. Ei mingit hala seekord. Luban! :D

Kohtasin kaks päeva tagasi Austraalia kõige toredamat inimest. Okei, sellist tiitlit siin ametlikult välja ei anta, aga kui antaks, siis konkurente talle ilmselt ei leiduks. Käisin paar päeva tagasi nimelt raamatukogus. Mõnigi teist purskas ilmselt praegu naeruga paraja koguse tatti arvutiekraanile. Mina ja raamatukogus!? Aga nii oli. Täpsematesse detailidesse laskumata ja asja juurde asudes - sattusin jutulainele raamatukoguhoidjaga, kelleks oli Fiji juurtega keskealine naisterahvas. Jutuks tulid reisimine ja Austraaliasse õnne otsima tulnud backpackerid ja immigrandid. Selgus, et ta on Läänemere kruiisil käinud, mis tookord küll Eestis peatust ei teinud, aga see-eest oli laeval tööl palju Eesti noori. Minu jaoks kerge üllatus, sest arvasin neid vaid Soome või Rootsi vahet sõitvatel alustel töötavat. Kruiisilaeval töötamine.. see võib päris vinge kogemus olla! Veidi juttu edasi kerides tuli välja, et ta tütar Jay on viimased kaks aastat Euroopas ringi trippinud ning nüüdseks otsaga Kreekasse jõudnud. Ka Eesti oli reisiplaanidesse mahtunud ning sellega minu sümpaatia selle perekonna vastu vaid kasvas :D Minu südant on ikka nii kerge võita. Miks ma varem Home Hilli raamatukogusse sattunud pole!? Nii armas naine :) Soovisime üksteisele edu ja mulle pandi südamele, et kui ma peaksin ta tütart kuskil nägema, siis öelgu ma talle, et ta oma tagumiku koju veaks :D Diil! Ta ise ei teagi, aga selle vestlusega taastas ta suurel määral mu usu Austraalia inimestesse. Eriti paranes mu silmis Queenslandi maine. Hea on vahelduseks kohata kohalikku, kes on erudeeritud ja laia silmaringiga ning näeb oma ninast natukenegi kaugemale. Kahju, et temasuguseid rohkem pole. Tüüpiline Home Hilli elanik minu silmis on tüsedam õlut näpus hoidev mees, kes vahib baaris teleekraanilt hobuste või koerte võiduajamist ning teeb samaaegselt panuseid järgmise võistluse võitjale. 99,9% kordadest ei lõpeta valitud loom isegi mitte esikolmikus. Põhjus uus kesämärjuke tellida ning järgmisele jooksule keskenduda. Naised on siin rohkem kangitõmbajad. Pean silmas pokkerimasinaid. Mõni veedab tunde baaripukil mugavamat asendit otsides. Olen vist liiga palju hosteli alumisel korrusel töötanud :D

Neljapäev positiivsete emotsioonidega õhtusse saadetud, polnud mul aimugi, et reede seda üle trumbata proovib. Istusime Rasmuse ja Heleriinuga toas, teadmata, et teisel pool ust varitseb meid suur üllatus. Jutud räägitud, hakkas Heleriin tagasi tööle minema(said Rasmusega uue toa remontida). Ei mäletagi, mida mina sel hetkel täpselt tegin, aga järsku kuulsin ukse tagant Heleriinu üllatuskiljeid ning kõige tipuks hakkas tütarlaps seal eesti keeles rääkima. Mida kuradit!?! Juhtmed peas uuesti lahti harutatud hakkasin aimama, mis just juhtunud oli. ÜLLATUSKÜLALISED! Katre ja Annika on jälle teel ja see tee tõi neid meiegi juurde. Äraütlemata tore oli tüdrukuid taaskord näha! Meie viimasest kohtumisest on juba pea kaks kuud möödunud. Jaa.. aeg lippab! Kahju, et nendega pikemalt lobiseda ei saanud(töö allkorrusel ootas), kuid vähemalt sain näod üle vaadatud ning veendusin, et nendega on kõik kõige paremas korras. Käed-jalad küljes, pea õlgade vahel, helk silmis - mida veel tahta? Paremat päevitust ehk ainult :D Nii kahvatut tooni Annikat ma vist ei teagi, aga pole hullu - ravi sellele on olemas ja raha ei nõua. Selleks on päev rannas. Aitäh, et meid meeles pidasite ning läbi tulite :))

Ja baklazaanide istutamine rokkis ka eile täiega!

Päikest!

workin hard

Mõtlesin, et rõõmustan teid veel ühe sissekandega. Teen neid vahepealseid vaikushetki tasa :)

Et ilm on märkimisväärselt paranenud, siis on sel nädalal olnud au isegi tööl käia. Mitte, et ma selle üle nüüd ülemäära õnnelik oleks. Selg on endiselt nagu ta on, aga töö vajab tegemist. Erinevalt Matteost ei võta ma igal nädalal "haiguspäevi", vaid vean end igas seisundis põllule. Ja siis ta imestab, miks tal kunagi raha pole.
Homme on selle nädala esimene vaba päev ja reedel uusi taimi istutama. Istutamine on 100% minu teema. See on lihtne, kiire, ei koorma liigselt selga - ideaalne! Ja ega kahjuks tule seegi, et ma olen seni meist kõige kiirem istutaja olnud :D Tegin seda juba oma teisel tööpäeval ja olen kindel, et mu kiirus mulle töökoha kindlustaski. Olin tol päeval istutanutest ainus, kes tagasi kutsuti. Päris koblakas kiitus või mis? :D Aga ma olengi alati hingega asja juures ning ootan seda ka teistelt. Mis toob mind hoopis teise teema juurde.
Itaallased... kõige suuremad loodrid üldse! Sel ajal, kui mina pea põõsas baklazaane otsin, sirutavad nemad selga ja vahivad helesinises taevas sõudvaid pilvi. Kusjuures see ei tähenda, et nad teistest maha jääksid. Sugugi mitte. Matteo on üks "kiiremaid". Vajadusel jätab ta lihtsalt kümneid meetreid taimi vahele ja vaatab seejärel sulle nagu õige mees otsa. Lisame siia veel mu toanaabri Riccardo, kes on paar korda mõnest vaost nö. üle hüpanud, sest "talle ei meeldinud need". Pole sedasorti inimesi kunagi eriti seedinud. Tööl siis. Selline suhtumine ei pruugi ilmtingimata mujale edasi kanduda. Enamasti on tegu toredate inimestega, kellega koos töötamist küll väldiks, aga klaasi taga võib juttu puhuda küll :)
Huvitav, kas viga on minus? Ehk jäi vanematel mainimata, et elus pole vaja üle pingutada ja mõnikord saab ka lihtsamalt? Mhmh, liigne agarus on ogarus :D Nüüd veidi rohkem endasse kaevudes..  äkki ma olin lapsena liiga palju maal vanaema juures? Tema on meil alati VÄGA agar olnud. Ma ei mäleta hetke, kus ta oleks lihtsalt maha istunud ja puhanud. Küll aga meenuvad häguselt mingisugused katked teemadel, et elus tuleb vaeva näha, töökas olla ja, jumala pärast, alkoholist peab suuuuuuuuure kaarega mööda käima. Kui, siis ehk pidupäeval pitsike :D See viimane tänapäeva noorusega kohe üldse ei haaku, aga sellele eelnenu kehtib vist ka nüüdismaailmas. Vähemalt mina, oma sinisilmsuses, tahaks seda uskuda. Oma higisse pole keegi uppunud. Vastasel juhul olen ma terve oma senise elu täiesti valede väärtuste järgi elanud :D Oh õudu! Ja uskuge mind, ma OLEN üritanud seda lihtsamat viisi ehk üle perse(vabandage mu väljendusviisi:D) tegemist endasse sisendada, aga... no ei oska!!! Viis minutit hiljem avastan ma end ikka tööse sukeldunult. Tuleb meelde Franklandi viinamarjaistandus, kus Katre mulle iga natukese aja tagant meenutas: "pane silmad kinni ja kõnni mööda!" :D Teistmoodi ma äkki ei oskagi? On kedagi kõrvale vaja. Tegelikult, vihaga võin ma küll selliseid tempe teha. Näiteks, kui mulle satub mõni itaallaste vagu. Poole rea peale jõudes olen ma sisemiselt juba nii tulistes leekides, et ei näe ühtki põhjust, miks mina peaksin nende kokku keedetud suppi lürpima. Külm veel pealekauba. Süümekad ei anna aga asu ning varsti avastan end tagasi minevat, sest mõni baklazaan jäi korjamata. Vihkan end selle eest :D Ja neid muidugi ka! Ei saa ma selle eest muud, kui süümepiinadeta pärastlõuna. Nemad naudivad aga palgapäeval samasugust palganumbrit, kui mina..

Nonii, sain end vähe välja elada. Blogi pidada on tore! :D On see mind kõik need kolm kuud ärritanud ning olukord ei tundu sugugi paranevat. Minu närvide olukord siis. Nende tööstiil ei muutu nagunii kunagi :D Oskaks ka niimoodi olla..

Aga millestki toredamast. Teisipäeval oli meil töökaaslastega püha õhtusöömaaeg, restoranis. Ma ei tea mille puhul või kes selle mõtte välja käis, aga mul on hea meel, et see toimus. Sain vahelduseks süüa midagi, mis ei meenutanud nuudleid või oleks saia peale/vahele topitud. Tõeliselt värskendav kogemus :D Minu kõhu täitis grillitud kanarind, mis oli uskumatult maitsev. Muigama ajasid ainult need friikartulid seal kõrval. Eestis sellise toidu eest ilmselt päris 200 krooni välja ei käiks. Õnneks ei pidanud seda ka siin tegema. King Charlie tasus meie kõigi eest ja odav see lõbu talle ei tulnud. Ikkagi 15 suud toita :D Näljast suud! Oleks seda vaid enne tellimist teadnud..
Pärast orgiat suundusime veel pubisse, kus õlu ojadena voolas. Ma ei saa endiselt aru, mis minuga siin tagurpidimaal juhtunud on. Kaks aastat tagasi poleks endale õlle ostmine mingi variantki olnud. Vähe sellest, ma oleks sellise mõtte välja käijad kõva häälega välja naernud. On aeg sõnu oma sööma hakata, Martin :D "Jug of beer, please!"("Kann õlut, palun!")

Päikest sõbrad!

Järjekordne laupäev seljatatud

Tervist pühapäevitajad!

Alustuseks tahaks vabandada Heleriinu ees, kel mu blogi lugedes alati suur tahtmine komavigu parandada tekib. Ma ei saa sinna midagi parata. Koolipingi nühkimisest ikkagi hea mitu aastat möödas. Kui ma komasid ja kirjavigu jälgima peaks, siis oleks see blogi ilmselt poole õhem :D Või noh, loomulikult ma jälgin neid, aga mitte nii pingsalt kui mõni teine meil siin. Deal with it, Heleriin. Kui see sind lohutab, siis olin kunagi samasugune. Aeg teeb oma töö :D Seniks jõudu sulle blogi pidamisel, mida mul alati lust lugeda. Selline armsalt korrektne ta sul. Mitte kokku visatud nagu minu oma :D

Tagasivaade nädalale - kaks tööpäeva, vihm, vihm, vihm, vihm ja.. VIHM! See ongi Austraalia. Ärge uskuge neid jutte päikesepaistelisest paradiisist. Puhas propaganda! Vähemalt viimasel ajal on ilmavana küll midagi väga segamini ajanud või liiga palju pudelipõhja vaadanud. Olgu see siis kodustele lohutuseks. Saan aru, et ega teiegi hõisata saa. Täiesti mööda on see aasta 2012. Millal see ilmalõpp pidigi tulema? Või oli ära juba?

Laupäev oli traditsiooniline. Seekord polnud vähemalt alkoholi pruukimiseks põhjuseid vaja kaugelt otsida. Täiesti lõpp.. hakkasin just tehtud postituste peale tagasi mõtlema ja vähemalt pooled, kui mitte rohkem, on seotud alkoholi tarvitamiseks. Tubli, Martin! Olen endast selle kahe aasta jooksul teile päris ilusa pildi maalinud. Selline noor alkohoolik, kes ilma ei saa ja ega tahagi :D Elu põletamine käib täispööretel. Lubage siiski kinnitada, et tegelikkuses olukord nii hull pole ja "paberile" pandult võib teile asjaoludest (natuke)vale mulje jääda. Pole see ju sama, mis näost näkku suhtlemine. Puuduvad mu grimassid :D Ja jälle kandun oma jutuga teistele radadele.. pidutsemise põhjustest tahtsin rääkida. Esiteks, ego nagu ma olen, mu möödunud sünnipäev. Jah, ikka veel. Või pigem alles nüüd. Eelmisel nädalavahetusel ja sünnipäeval erilist tähistamist polnudki. 

Teiseks - Alina ja Rolandi lahkumine. Need ülitoredad ja sõbralikud sakslased lähevad juba kolmapäeval tagasi kodumaale ning seega oli see nende viimane nädalavahetus meiega. Kurb! Aga küll me veel kohtume. Esialgsed ja umbkaudsed plaanidki paika pandud :) 

Kolmandaks - Juha ja Aleksi lahkumine. Ega pea vist ütlemagi, millisest riigist nemad tulevad. Soome poiste lahkumise põhjuseks pole aga mitte kodumaale naasmine, vaid soov idarannikut edasi avastada. Võibolla ristuvad meiegi teed veel kunagi. Näiteks Tallinnas, kui nad odavat alkoholi soovivad :D

Neljas põhjus.. midagi targemat polnud õhtuga nagunii peale hakata.

Õhtu oli tore, kuigi takso võinuks veidi kiiremini kohale veereda. Linna saamiseks pidime kaks tundi oma kaarikut ootama. KAKS TUNDI! Okei, esimeses kõnes öeldi kohe ära, et maksimaalselt tund võib minna, kuid kui kell teise tundi jõudis, siis hakkas meie kannatus ja aegki vaikselt lõppema. Sissepääs klubisse suletakse siin tund pärast südaööd. No worries. Kohale me siiski jõudsime. Küll mõned minutid hiljem, aga, et Alina on Queensis juba tuttav nägu ja ta lõbustas meie pärale jõudmiseni turvamehi, siis sisse me saime. Ei taha mõeldagi, mis vastasel korral juhtunud oleks. Terve päev selle nimel ju elanud ning hinganud :D Meeleheitel baklazaanikorjaja nagu ma olen. 27 veel pealekauba. Kohutav!

Täna hommikul end voodist üles ajades avastasin märjad teed ja kerge vihmasaju. Vargsi tekkis lootus, et ehk pääseme tänagi tööst, aga mida ei tulnud oli farmeri kõne. Egas midagi - tööle! Põllule jõudes saime teada, et taimed on liiga märjad ja peame tunnikese ootama. Aitäh! Tund hiljem, nagu lubatud, oligi Charlie tagasi platsis ja kärutas meid taimede vahele. Alles siis, kui ta enda masin mudasse kinni oli jäämas, sai ta aru, et tööst ei tule midagi välja :D KOJUUUUU! Siin ma siis olengi. Vaikselt teki all blogi kirjutamas. Ei saa kurta :))

Järgmise korrani!

Ühe asja siiski unustasin. Midagi natuke põnevamat ning isegi naljakat, mis teisipäeval juhtus. Nimelt käib Matteo(see põllul laule jöristav itaallane) mind pidevalt veenmas, et on vaja välja minna ning pubis paar jooki teha. Tahtvat siit hostelist natukesekski eemale. Olen küll üht ja teistpidi end sellest välja keerutanud, aga ta ei saa vihjetest väga aru ning proovib üha uuesti. Järjepidevus viib sihile. Teisipäevaks olid vabandused otsas ning kutist kergelt hale ka juba ning nõustusin pubisse minema. Et miks ma temaga aega viita ei soovi. Matteo... kuidas seda nüüd öeldagi.. ta on lärmakas, ignorantne, pilvedes hõljuv tobu, kel kohati puudub igasugune reaalsustaju. Vaielda pole temaga mõtet. Rääkimine on ka raskendatud, sest võib kehva keelebarjääri tõttu öeldust omad, valed, järeldused teha. Ürita siis pärast selgeks teha, mida tegelikult mõtlesid :D Kaunis tülikas ning väsitav. Samas on ta seltskondlik ja sõbralik kuju, kui tema heakskiidu pälvid. Vastasel juhul kuuled rohkelt mõnitusi. Ei teagi, mille järgi ta inimesi liigitab. Mina olen ilmselt siis heas nimekirjas, õnneks või kahjuks. Hea on see, et kui ta pastat teeb, siis pakub alati mullegi :D Söögi vastu pole mul kunagi midagi, eriti, kui ma seda ise valmistama ei pea. Tasuta lõunaid pole teadupoolest aga olemas. Mälumise kõrvalt jõuab ta mulle kõik oma imeilusad Austraalia plaanid ette vuristada, mis isegi asjatundmatule ja siinse eluga mitte kursis olevale inimesele ülepaisutatud ja ebareaalsed tunduksid. Unistamine viib elus kahtlemata edasi, aga, et tal on neid plaane Austraalia jaoks rohkem kui üks-kaks-kolm, siis.. Lisaks kõigele on ta juba 2 kuud rääkinud, kuidas ta kohe-kohe Home Hillist lahkub ning mujal hea töö leiab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :D

Pubis käisime. Tegime 2 jugi õlut. Jug on kann, mis mahutab umbes 1,1l vedelikku. Kes jõi rohkem, kes vähem. Kui kaaslased teisest hostelist lahkuma hakkasid mõtlesime meiegi masinal mootori uuesti nurruma panna. Autosse istutud, turvavööd kinnitatud ja mootor ringi käimas olime valmis lahkuma. Käik sisse ja... tagasi välja, mootor seisma ning turvavööd pealt. Politsei. Küllap nägid meid hetk tagasi pubist väljumas ja otsustasid pilgu peale visata. 

Politseinik: "Mitu õlut joonud oled?"

Matteo: "Ühe."

Politseinik: "Ühe? Muidugi, muidugi."

Matteo: "Jajaa!"

Samal ajal, kui Matteo puhkuma pandi, koputas teine politseinik minu aknale. Klaasi alla lasknud küsiti mu nime ning kust ma pärit olen. Kuulnud vastuseks Estonia ei osanud ta muud kosta kui "Aa, või nii". Ega tal olnud ilmselt aimugi, mis ja kus see on. Oh well.. ei saagi oodata, et kõik neid Venemaa linnu teaks :D Järgnenud küsimus tegi aga mind ennast sõnatuks. "Kas teil on autos narkootikume või relvi?". Ausalt, sel hetkel käis mul endal väike värin seest läbi, sest mul polnud õrna aimugi, mis selles masinas kõik olla võib. Auto kuulub Matteo sõbrale, kellest ma suurt midagi ei tea. Vastasin automaatselt "ei" ja lisasin, et istun selles esimest korda. Tundus, et vastus sobis.

Naastes Matteo ja alkomeetri juurde - joove mahtus lubatud piiridesse. Politseimehed lahkusid ning sama tegime ka meie, värin sees. Õnneks läks.

13 päeva vaikust

Tere! Kuidas läheb? Loodan, et hästi. Nagu minulgi :)

Tean, tean.. võinuks varem kirjutada. Mul pole enda kaitseks isegi vabandust võtta. Ärge pahandage. Ei hakka siinkohal lubama, et järgmine postitus tuleb juba õige pea. Mina ja lubadused - oleme teinekord erinevatel lainepikkustel ning üksmeelele jõudmine nõuab aega. Küllap on teiegagi seda juhtunud :)

Viimased päevad olen voodis veetnud. Ei, ma pole haige. Väljas kallab juba teist päeva vihma ja et me neid imelisi baklazaane vihmaga ei korja, siis ega muud teha olegi kui voodis sooja teki all vedeleda ning filme vaadata või netis ringi surfata. Kole lugu, kas pole? Olen siin teisel pool kera ning selle asemel, et ringi seikelda või tegevust otsida, veedan ma enamuse ajast teki all maailma eest peidus. Selline backpacker Eestist siis :D Ise ma seda küll ei põe, aga selle võrra on vähem kirja panna. Ei hakka teile päris Postimehe uudiseid siin ümber jutustama. 

Räägime sünnipäevast. Oli see ju eelmise nädala oluliseim sündmus - Martin 30le jälle aastake lähemal. Number, mis mind tõsiselt hirmutab. Peaksin ma ju juba praegu asjalik ja kõrgelt haritud olema, aga näete siis - hingelt 18 ja ega käitumise järgi endale samuti kõrgemat vanust pakuks. Hakkab vägisi tunduma, et minu puhul jäi see vaimne areng sinna hilisesse teismeikka toppama. Loodetavasti mitte kauaks. Kurja, unustasin end hetkeks ja silme ees hakkasid jooksma pildid minust kümne aasta pärast kuskil klubis noortega võidu pidu panemas. Mingid eriti noortepärased riided on ka veel seljas. KolekoleKOLE!! Kaotasin eluisu just..

Ahjaa.. sünnipäev! Kuigi mul ei sünnipäevale eelnevatel ega järgnevatel päevadel erilist tunnet sees polnud(ka see kaob vanusega?), siis sel õigel hällipäeval see viivuks siiski tekkis. Suurt rolli mängis Heleriinu küpsetatud shokolaadikook ning küünlad sellel, õnneks kõigest 4 põlevat tõrvikut. 27 küünalt oleks selle tordi igas mõttes hävitanud :D Ja sünnipäevalaul oli ka väga tore. Aitäh!

Koogist tükike söödud võis trall alata ja tralli all pean ma silmas telefoni otsas rippumist ning kaela sadavate õnnitluste vastuvõtmist. Poleks mitte kunagi arvanud, et neid nii palju saab olema! Teadke, iga kõne ja sms oli minu jaoks hindmatu väärtusega. Seda enam, et ma kodust nii kaugel viibin. Ja Kaupo, nii-nii-NII hea oli sinust üle pika aja midagi kuulda ning otse sinult, ilma vahendajateta :D Aitäh kõigile!!!

Aega edasi sellesse nädalasse kerides - igavus tahab tappa. Alates esmaspäevast on väljas vihma kallanud. Seda lausa nii korralikult, et anti üleujutushoiatused. Juuli pidavat siin muide aasta kõige kuivem kuu olema. Näete siis, aastad pole vennad. Päevaga sadas taevast alla terve kuu norm. Ilmateadet vaadates tundub, et taevaluugid ei paista nii pea sulguvat ja seega võime ka tööst suu puhtaks pühkida. Õnneks on mul mu arvuti, mis aitab veidigi igavust peletada. Toanaaber see-eest on igavusest hullumas ning ta ei hoia seda enda teada. Ma ei tea kaua ma seda vingumist kuulata suudan. Isegi väljend "ainult igavatel inimestel on igav" ei paista ta vingu peatavat :D

Saigi mu sündmusteta elu teile jälle ette kantud :))
Olge tublid!
Saadaks päikest, aga pole, mida saata :D

Kiri tuleviku-Martinile

Et, mis jama see veel on?
Ma ei hakka siin hellitama - SITT päev oli! Ja, et mu viha ja pahameel koos hommikuse kastega ei kaoks, nagu tavaliselt, siis jäägu see kirjutis mulle meeldetuletuseks. Mälu värskendamiseks. Viha ammutamiseks. Jah, ei kõla just tervislikult, aga tuleb kasuks.

Eile selgus, et Juanita(hosteli/hotelli perenaine) ei viitsi meid autoga tööle ja tagasi kärutada(mitte, et ta seda üldse ise oleks teinud). Probleemi lahenduseks oli iiri paarike. Neil on auto, aga puudub töö. Meespool paarikesest saaks seega koheselt tööd farmis, kus mina ja kaks itaallast töötame. Poleks ju lugu, aga asja konks on selles, et farmeril on tööd ainult kuuele korjajale. Kolm siit hostelist ja kolm teisest. Juanita plaan - üks meist kolmest jääb koju, et iirlane saaks tööle minna. Järgmisel päeval jääb keegi teine jne. Tühja sellest, et hetkel töötame nädalas vaevu neli päeva ja palk on niigi kokku kuivanud. Okei, loll nagu ma olen, pakkusin siis välja, et võin koju jääda. Aimasin, et tööd on ehk pooleks päevaks ja seega poleks mu kaotus nii märkimisväärne. Mnjah.. seda ei osanud ma muidugi ette näha, et iirlased päev hiljem jalga lasevad. Kaotasin päeva tööd mitte millegi eest, Juanita peab meid edasi sõidutama ja ma saan selle nädala eest nüüd veelgi vähem palka.

Koputus mu uksele. Vastu vaatab Juanita. "Martin, kas sa tuleksid ja maksaksid renti? Paluuun!". Ma lihtsalt jõllitasin teda seal. Ma neid vähem glamuurseid kogemusi siin väga välja ei pasunda, aga ei jää vist muud üle, kui tunnistada, et ma pesen õhtuti köögis nõusid. Väiksema rendi nimel. Tädi leidis aga, et mul on tundidest puudu ja peaksin veidi renti maksma. Nii kahe nädala jagu. Küsimuse peale, kas see on okei sai ta vastuseks "ei". See üle huulte lipsanud "ei" oli üllatuseks mulle endalegi. Küllap tundsin, et käes on see hetk, kus tuleb selg veidi rohkem sirgu lüüa ning läheneva teerulli eest kõrvale põigelda. Või selle juhile vähemasti otse silma vaadata. Seletasin siis talle, kuidas ma lennupiletid koju ostsin ja need nii-nii-nii kallid olid, et rohkemaks raha pole. Hull selja sirgu löömine küll see valetamine, aga teda teades, siis ega miski muu mind vist päästnud olekski. Kõik justkui ära klaaritud naasin tuppa. Viis minutit hiljem uus koputus - Juanita mees, Cliff. Nonii.. "mis mõttes sul pole raha? Kas sa üritad meil naha üle kõrvade tõmmata!? Mida sa õige mõtled!? Kas sa ei teadnud, et sa pead renti maksma!?!" jne. jne. jne. Pikk jutt kokkuvõetult - ma olen petis. Sügavamale detailidesse laskumata selgus tunnike hiljem, et ma siiski olen neid kuradi nõusid siin piisavalt küürinud ning rendiga on kõik korras. Võinuks siis tunnid enne kokku lüüa..

Kurat! Juba praegu on tunne nagu probleemi polekski olnud ja mu mõistus mängis minuga mingit veidrat mängu. Fuck this. Neelan alla ja elan edasi. Seda ma oskan.

Elu on LILL! Pea seda meeles, Martin!
Olge teiegi tublid :)

Järgmine kord juba rõõmsamalt ;)

edit: teistkordselt lugemisel tundsin oma pahameelt naasmas. töötab!

Shokolaad aitab kirjutada

Shokolaad toidab vaimu. Käisin just kõrval poes ja ostsin paki TimTami küpsist. Shokolaadiga. Te ei tea, millest te seal kaugel ilma jääte. Shokolaadiküpsis. Viisakusest ei hakka seda teile siin nina alla ka hõõruma. TIMTAM.ON.NII.HEA! Kahjuks on see siinsest söödavast kraamist ka ainus, millega teis kadedust saaks tekitada. Ei ole siinpool maakera neid verivorste, keeduvorste, suitsuvorste, suitsutatud vorste, grillvorste, viinereid, kohupiimakreeme, kohukesi, saiakesi, Kalevi komme, salateid, sooja valmistoitu, kilu, sprotte, leiba... kokkuvõtvalt - Austraallastel pole midagi, mis hõbeketi mööda suunurka alla paneks nirisema suurest ahvatlusest. Aga neil on hea kliima ja suured palgad. Ma küll ei tea, mis selle viimasega peale hakata, kui toidupoes miski otseselt isu ei tekita, aga mingu see siiski plussina kirja :D
Kuhu ma oma jutuga üldse jõuda tahtsin? Ahjaa, mul on väga kahju, et eelmine nädal ei kirjutanud ning teid oma suurepäraste seiklustega ei rõõmustanud :D Elu siin Home Hillis on ju nii põnev. Iga päev juhtub midagi uut. Midagi, millest kuidagi vaikida ei saa. Jah, elu on siin sündmusterohke. Liigagi!
Eelmise nädala põhisündmuseks oli Saksa tüdrukute, Lena ja Sabrina, lahkumine. Austraalia nõuab avastamist ja ega sellele saa kätt ette panna, aga kurb on olla küll. Nagu mingid värvid oleks elust kaduma läinud. Aga saame üle. Küllap varsti keegi sama tore end siin hostelis ilmutab. Või siis mitte. Asjal on positiivne külg ka. Raha kulub vähem. Ei ole enam iganädalast kinokülastust, millele järgnesid peatused McDonaldsi drive-thru akende ees. Võiblla jäävad ka laupäevased peod harvemaks.. lootust on :)
Raha peab ju koguma. Lubasin nendega Saksamaal kunagi kohtuda. Ja nemad Eestisse tulla, mille küll pigem ulme valdkonda liigitaksin. Ei näe ma seda juhtumas, kuid mine neid tea.

Nendest laupäevastest pidudest... noh, ei käinud see möödunud laupäevgi teist sammu. Ikka pidin teistega koos õue minema, kuigi tuju ja viitsimist selleks nagu polnudki. Et miks siis ometi? Selle eest pean sind, Maris, kiruma ja tänama! :D Sa ise seda nagunii ei mäleta, aga aastaid tagasi, teismeeas, laususid sa mulle need kuldsed sõnad: "kõige lahedamad on just need peod, kuhu sa minna ei viitsi/taha". Olgu sa neetud, aga need sõnad meenuvad mulle IGA kord, kui seda õiget peotunnet pole ning olen valmis kellegi kutset tagasi lükkama. Nii ka laupäeval - MINEK! :D Ilmselt huvitab teid nüüd, kas Marise sõnad paika pidasid. Sõnastan selle siis nii - igav ei hakanud! Kui teised läksid alustuseks Lazy Lizardisse(hostel Ayris, kus me enne Home Hilli tulekut peatusime), siis mina väldin seda kohta kui tuld. Lasin end siis pubi ees maha panna, astusin sisse ning tellisin esimese kannu õlut. Just nii, õlut! Põhjus lihtsamast lihtsam. Õlu on kõige odavam alkohoolne jook :) Baaridaam küsis veel, et mitu klaasi ma selle juurde soovin. Naljatilk. Vastust kuuldes ei osanud ta muud kosta, kui "tuleb tore õhtu" :D Et aega tuli omajagu surnuks lüüa, siis sisustasin selle, õlle rüüpamise kõrval, inimeste jälgimisega. Õige varsti sadasid sisse kaks keskealist naist. Üks oli kiilakas ja hõredamast hõredama hambareaga ning teine, mõned aastad noorem ehk, kandis peas talvemütsi, märjad juuksed alt lehvimas, ja keha kaunistas tal punane ruuduline flanellsärk. Tõelised rokitädid! :D Vaatasin siis, kuidas nad seal piljardit mängisid, suud niisutasid ning bravuurikalt ringi tatsasid. Tõesti, inimesi on ikka igasuguseid. Aeg lippas. Kolmandat kannu tellides sain kõrvale tasuta leivakesed ning vihje, et jukeboxist saab tasuta laule valida. Tundusin baaridaami jaoks vist peadpidi elu hammasrataste vahele jäänud olevat :D Juhtub. Õnneks saabusid kohe ka teised ning pidu sai õiged pöörded sisse.
Hetked klubist. Parajalt purjakil, võis mind kahe korruse vahel edasi-tagasi saalimas näha. Märkasin, et mu toakaaslane Riccardo ei tundu päris enda moodi. Istus teine allkorrusel, näost valge ja tundus, et ta ei adu enam enda ümber toimuvat. Uurides temalt, kas kõik korras, sain vastuseks konkreetse ei, millele järgnes WC poole tüürimine. Selge, mahakandmisele. Rickyt oodates sattusin aga ise löögi alla. Mainisin eelpool neid kahte imeilusat ja hästi säilinud keskealist "daami". See noorema väljalaskega(see flanellsärgiga) leidis järsku, et minusugune noormees ei pea mitte üksi olema. Väga pealetükkiv tädi. Vahepeal sekkus kaame näoga Riccardo üritades mind "ta on mu boyfriend" jutuga päästa. Nurjunud katse. Järgmisel hetkel suudlesin vanaemaga(no offense vanem generatsioon. Ma lihtsalt pole millekski selliseks veel vaimselt valmis). Pfff.. ennast lahti rebinud, leidsin Ricky toolilt, millel ta ennegi kiretult ja tuimalt istus. Mis siis muud, tellisin takso, pakkisin meid peale ning tagasi hostelisse.
Taksosõit väärib samuti paari rida. Taksojuhiks oli haisev vanamees, kes Eestis suure tõenäosusega koheselt kodutuks tembeldataks. Noooojah.. ikka juhtub, et läheb kiireks ja ei jõua end eelnevalt kasida. Ja üldse, kes see rumal end siis enne töötegemist peseb. Pärast tööd pestakse ikka! Ja see masin - iseenesest üldse mitte vana auto(oli vist Toyota Prius), aga selle imelise kaariku tehniline seisukord... ma imestasin, et me kohale jõudsime :D Ma pole varem ühelgi autol esisilda niimoodi kolisemas kuulnud. Kiiruse kasvades muutus see metalne kolin lausa nii talumatuks ja hirmutavaks, et maanteel ei julgenud taksojuhtki üle 80km/h liigelda.
Hostelis päral, jooksis Riccardo oksendama ning mina magama. Hommikul oli aga meile kõigile üllatus varuks. Ärgates märkasin, et Ricky pead ja nägu ehtisid haavad, mis justkui maagiliselt öösel tekkinud. Kust ja millal ta need hankis on seniajani müsteerium. Küll aga hakkas järgmisel päeval lekkima üks wc-pott. Kokkusattumus? :D

Sellised lood siis teile seekord :)
Olge mõnusad!

Nädalavahetused Home Hillis..

.. on kõik ühesugused. Laupäevane tööpäev läbi, kogunevad kõik järgemööda vaikselt laua ümber ja limpsivad pudeleid. Õhtu edenedes avastab keegi end mõttelt, et võiks klubisse/pubisse minna. Järgneb teiste nõusse rääkimine. Semud leitud, riided selga visatud, võib teekond Ayri poole alata. Et sinna on 12km, siis tuleb muidugi mingisugune transport organiseerida. Tavaliselt leiame endi hulgast kellegi, kes pole pudeli põhjas veel enda peegelpilti näinud ning topime ta rooli. Kole lugu, aga nii ta kipub välja kukkuma. Olgu märgitud, et Austraalias on väike joove roolis lubatud. Mõnel korral on iseenesest mõista ka kaine mõistus võitnud ja meile takso ukse ette tellinud. Palju mugavam variant! Ja kindlam :)

Täpselt nii möödus eelminegi nädalavahetus. Sedapuhku oli pidutsemise põhjuseks Lena ja Sabrina viimane nädalavahetus Home Hillis. Tühjagi! Tüdrukud on endiselt siin ja lahkuvad kolmapäeval, vist :D  Imelikult kombel ei mõjunud alkoholi tarbimine eelmisel laupäeval aga sugugi tujutõstvalt vaid kippus mind hoopis kuskile pimedasse nurka koledate inimeste hulka tirima. Mingi vigane partii vist. Masendust tekitav :D Kurat sellega - when i'm sad i stop being sad and be awesome instead! Või noh... peaaegu. Ei suutnud end siiski vaos hoida ja tühjendasin oma vaevatud vaimu salved paarile inimesele. Ei teagi, kas ütlus "jagatud mure on pool muret" vastab tõele või võimendas kõike alkohol(mõistagi!), aga hommikul möödunud ööl toimunule tagasi mõeldes jäi üle vaid pead vangutada - mis see siis oli?! Piinlik isegi. Aga kuulajatele ja lohutajatele aitäh! :) Teistele - minuga on kõik hästi! :D Kui mu nina välja arvata, millest keegi tundmatu tshikk oma küünega tükikese nahka kaasa viis. Ilmselt tahtmatult, sest mina selleks küll mingit põhjust ei andnud. Küllap keerutas end liiga hoogsalt tantsuplatsil. Ikka juhtub.
Ja see oli mul esimene kord Austraalias PEAAEGU otse peolt tööle minna. Kaks tundi und ja vagude vahele. Avastasin, et purjakil olles ei tundu mu töö pooltki nii hull. Ütleks, et isegi päris tore ja lõbus oli endamisi vagude vahel itsitada. Eriti lõbus hakkas, kui tekkisid probleemid tasakaaluga. Olgu selle põhjuseks siis libe muda või eelnevalt tarbitud kesamärjuke. Tubli olen! Minuga tuba jagav itaallane tööle ei jõudnudki. Mis teha, mõned meist lihtsalt on nõrgad :D

Brainfreeze. Kas keegi astuks palun mu niigi pikkadelt juhtmetelt maha? Ometigi oli nii paljust kirjutada. Või no kas just NII paljust, aga midagi oli veel..

Kirjutan siis sellest, et Annika ja Katre lahkusid meie seast. Ei, mitte teispoolsusesse vaid kõigest 100km kaugusele Bowenisse, kus hakkasid teisipäevast tomateid pakkima. Mul on kuradi hea meel, et nad enam tühja istuma ei pea. Lausa kole oli kõrvalt vaadata, kuidas tüdrukud, tahtmist täis, lihtsalt nädalast nädalasse püsivat tööd ootavad. Need paar päeva tööd siin-seal isegi ei väsitanud neid. See oli rohkem jalutuskäigu eest. Liiga lihtne :D Ma tõsiselt loodan, et Heleriin ei pea siia jäämist kahetsema ja Juanita(meie hosteli skisofreenikust omanik) leiab talle kiiremas korras rakendust mõnes farmis. Siis oleks meil kõigil mingi tööots ning võiks tulevikuplaane pidada :) Edu teile, Annika ja Katre! Me veel näeme!*evil laugh*

Egas midagi…
Loodetavasti jõuan tuleval nädalal blogi rohkem täiendada. Üritasin seda ju sellelgi nädalal, algust sai tehtud juba teisipäeval, aga nagu näha, siis tulemuseni jõudsin alles täna. Nukker kuidagi..

Ilusat nädalavahetust!
:)

Townsville'is ringi rokkimine

Jälle nädal viimasest postitusest mööda libisenud. Kuhu see aeg kaob?

Viimases sissekandes(muie, kuidagi peen sõna mu lihtsas blogis) kirjutasin, et nädalavahetuse veedan sakslaste ja itaallastega Townsville'is. Sõnu ma sööma ei pea ja kõik, mis plaanis(ja rohkemgi) sai teoks tehtud. Nii raju nädalavahetust ei mäleta ma Eestistki. Vist. No ütleme, et see oli üks vingematest! VÄGA lõbus ja naljakas ja alkoholine. Ei hakka siia üksikasjalikku kirjeldust lisama, sest see oleks natuke liig, aga uskuge mind - VINGE oli!!! Jajaa, tean... väga nõme minust seda üldse mainida, kui polnud plaaniski toimunust lähemalt rääkida, aga tahtsin oma emotsioone teiega kuidagigi jagada :)

Aga oli selliseidki seiklusi, mida pole piinlik netiavarusse paisata. Üks nendest oli Sexpo. Eesti vaste sellele on ilmselt Sexpeditsioon, kuhu ma küll ise sattunud pole, aga see polegi oluline.
Reedesest klubitiirust kerge pohmaka ja suure väsimusega messisaali astudes ei osanud ma esiti midagi arvata. Kohe astus aga juurde keegi mees, kes pakkus tasuta näidist mingisugusest ergutist, mis meestele mõeldes toodetud. Tasuta nänn!?! Niigi lõbus ja ülemeelik tuju sai kohe pöördeid juurde ning kogu ülejäänud aeg sai silmad/kõrvad just nännile mõeldes lahti hoitud. No mine tea, ehk läheb õnneks! Ei läinud. Tasuta kraami küll jagati, aga selleks hetkeks, kui minu värisevad käed midagi haarama hakkasid, oli juba hilja :D Juhtub. Kui parasjagu nänni mööda messi taga ei ajanud, sai elu uuritud. Sexpol olid esindatud vist kõik seksitööstuse valdkonnad: stripparid, pornostaarid, pesu, lelud, dvd, ajakirjad jne. jne.... no igasugu atribuutika oli lettidele ja põrandatele laiali löödud. Kirju, väga kirju seltskond sinna juurde. Keegi 60-aastane mees(näkku vaadates võinuks öelda, et rõõmsameelne vanaema) maalis näiteks oma meheauga soovijatest portreepilte. Ja ta ei teinud seda sugugi halvasti. Vaatajatest ja soovijatest puudu polnud.
Kohale kärutatud pornostaarid olid omaette vaatamisväärsus. Seda aga sugugi valel põhjusel. Lihtsalt hale oli neid oma boksides vaadata :D Istusid seal kõik nii tülpinud nägudega ja ootasid, et keegi nendega 50. dollari eest pilti teeks. Kui lõpuks mõni rasvane ja ilastav papi nõustuski vahtimise asemel pilti tegema, siis käis kõik kui välgukiirusel. Tüdruk sülle, rinnad välja, naeratus, klõps, korras. Näoilme järgi otsustades oma mõtetes ilmselt öökiv neiu kattis end tagasi kinni ning istus täpselt sama tülpinud näoga boksis edasi. Naljakas. Halenaljakas!
Seksilelud - eks neid teate isegi. Neid näppides oli meie pundil iseenesest mõista nalja nabani :D Pöörlevad, keerlevad, värisevad, kivikestega, tulukestega, läbipaistvad, värvilised, pultidega ja ilma... oli millega mängida :D Mingi hetk haaras Alina veel kuskilt libesti, millega ta meid kõiki kokku mökerdas. Lõhnasime seal siis nagu kirsid keset rahvamöllu.

Kogu see ülemeelikus viis meid lõpuks selleni, et kaks meist lasid end pärast linnas ära augustada. Lena ja.. mina! Jah.. Lenal on nüüd nabarõngas ja mul suupiirkonnas üks juures (Loodetavasti ei kaota selle metallikoguse juures tasakaalu :P) Ja nutmiseks pole põhjust, kallid ema ja isa :) Ma olen rahul ja ei kahetse tehtut vähemalgi määral. Ja see ongi ju põhiline, või mis? :) Las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Ja nutust on asi kaugel, kuigi silm kiskus õrnalt märjaks küll, kui terariist läbi naha suruti. Teagi, mis värk selle needistamisega nüüd on. Kas Austraalia mõjub mulle nii või lihtsalt esimene ei jää teiseta. Ja teine kolmandata? Kes teab. NII VINGE! Ja ülbe!

Hetkel polegi väga midagi muud lisada. Tööd pole ilm väga teha lasknud, sest iga nädal on sadanud. Esmaspäeval müttasime konkreetselt mudas ja vees. Farmeril muidugi kasud sees, sest ükski teine farm sel päeval baklazaane ei korjanud ning tal oli võimalus enda omade eest head raha saada.
Tüdrukud on endiselt siin, aga tundub, et uuel nädalal lahkumine on enam kui kindel. Lihtsalt päev on veel lahtine. Eks nad kirjutavad oma blogides täpsemalt ise, aga märksõnaks on tomatid ;) Vaid Heleriin jääb koos minuga Home Hilli, aga kõik läheb veel hästi. Meil kõigil! :D

Olge tublid!
See ya!

Neljaba, käis kah!

Juba mitmendat päeva on jube tahtmine kirjutada, aga pole nagu ainest ja kui ilmutus tulebki, siis jääb jälle ajast vajaka. Ikka hommikul tööle, siis tagasi hostelisse, kiire söök, mille kõrvale paar sõna kaaskannatajatega, traditsiooniliseks muutunud filmiõhtu saksa tüdrukute ja toakaaslasega ning magama. See viimane on muidugi kõige magusam osa ööpäevast. Pikkuselt küll võrdne tööpäevaga, aga sellega sarnasused nende kahe vahel piirduvadki. Magamist on raske millegagi üle trumabata. Eriti, kui väsitav tööpäev selja taga. Baklazaane õnneks unes veel ei näe. Bossi ka mitte.

Kirjutan siis oma neljapäevasest tööpäevast :)

Tänane päev kippus juba hommikul vägisi aia taha vedama. Nimelt selgus, et kõik olid kõigist mööda rääkinud. Ainult kahel inimesel oli transport kohe võtta ja silmapiirilt nad kadunud olidki. Mina ja põllulaulikust itaallane jäime lihtsalt lolli näoga üksteisele otsa vahtima :D Et tüdrukud kasutasid oma masinat täna ise ja meie farm neile tegelikult teele üldse ei jäägi, siis pressisime end saksa tüdrukute voodisse.. st. bussi! Ega seal vahet olegi. Ratastel voodi nagu see on :D Siin on vist 80% backpackerite bussidest sisseehitatud voodiga. Alles jäetakse vaid kaks esiistet. Asjalik, arvestades neid vahemaasid, mis motoriseeritud vankriga läbitakse. See istmete vähesus võib mõnikord muidugi kergeid ebamugavusi tekitada. Nagu täna. Samas... mulle meeldis! Olles selles bussis, mida hellitavalt Hermaniks kutsutakse, oma ahtri mõned päevad varem ka esiistmele toetanud, siis.. voodi on tunduvalt mugavam! Mõnus, pehme ja hea vaatega välja. Mõelge, kui saaksite Tartust Tallinnasse, või kuhu iganes hing parasjagu soovib, oma voodis sõita! Ma oleks kogu aeg teel! No kidding! Ja kui puhanuna veel kohale jõuaks.. oi, oi!

Viimaks põllule saabudes oli boss juba kohal. Üllatavalt ei teinud ta hilise saabumise kohta ühtegi märkust. Tea, kas kuningal oli hea tuju? Vaevalt.

Edasi kippus jällegi allamäge veerema. Vesi ununes tüdrukute bussi. Ja toit. Ainuke lohutus kõige selle juures oli pilvine taevas, mis päikese kinni püüdis ja mu iPod. Ilma muusikata võiks end nende baklazaanide vahel kohe oksa tõmmata. Nii masendav oleks.

Enne esimest pausi leidsin taimede vahelt ühe piraka konna. No ikka sellise, mida ei saanud kätte haaramata jätta. Ega karistus tulemata jäänud. Hetkel, mil ma ta enda näo juurde tõstsin ja lähemalt uurisin, otsustas väike põrguline mu täis pissida. Kas konnad pissivad? Mina seda igatahes ei teadnud. Ja nii palju! Terve särk oli eest märg. Haises ka veel kuramus. Lasin ta siis tagasi taimede vahele edasi hüppama ja nautisin oma kusest särki. Hea jahe oli natukeseks vähemalt :D

Aeg tiksus omasoodu edasi hetkeni, mil tööpäeva lõpuni oli jäänud 30 minutit. Saabus kuningas Charlie ning midagi head tal öelda polnud. Mitte, et see mingi üllatus oleks. Tööpäev pikenes poole tunni võrra, sest reedel võib sadada. See 30 minutit ei tundu teie jaoks arvatavasti pika ajana, aga meie jaoks seal põllul võrdus see igavikuga. Selg korjamisest nii kange, et võtab silmanägemise. Nälg nii suur, et võiks terve sigala nahka pista. Janu nii lõputu, et jooks kogu maailma vee(Katre väljend. Lubaduseks see tal jäigi :). Ühesõnaga väga fucked up!

Kui see lõputuna tunduv tööpäev lõpuks õhtusse sai selgus järgmine tõsiasi. Bussi, mis hommikul ilma meieta horisondi taha kadus, võtab juht ainult ühe inimese. PERSEEEE! Millise fantastiliselt imelise päevaga mind õnnistatud on! :D Mis sel bussil viga on, et me 10 minutiks sinna kõik neljakesi peale ei mahu? Midagi need itaallased omavahel seal siis seletasid ja nii jäigi.. mina ja mu hommikune saatusekaaslane pidime tagasi "koju" minema masinaga, mis juhtumisi kuulub hostelile, kust ma tüdrukutega nö. põgenesin. Nõme. Mis veel nõmedam - jõudsime tagasi tund hiljem, kui teised. Meie kunagised kaaselanikud peavad hostelis peatuvad tüdrukud samuti bussi peale korjama, aga nende päev lõpeb 30 minutit meist hiljem. Lõbusalt pikk ja kurnav päev oli. Ja kuningas ei valetanud. Sajabki vihma! On aeg põhku keerata :)

Kuidas küll tahaks praegu Eesti kevadet..
Olge tublid!
:)

Kõik ihkavad mu lähedust. Punkt.

Tervist!

Mõeldes paari viimase postituse peale, tekkis hinges väike hirm, et olen oma koleilusat elu liiga tumedates toonides teile kirjeldanud. Tegelikult on ju kõik parimas korras! Austraalia on Austraalia ja kuigi kohalikud tunduvad napakad ning ilmgi kipub juba öösiti jahedaks(15C), siis teised reisisellid, kes sama katuse alla sattunud, on väga vahvad(milline tore eestikeelne sõna!).

Kõige parem klapp on sakslastega tekkinud, jälle. Ma ei teagi, mis see sakslaste fenomen on, aga nendega on kuidagi väga kerge ühele lainepikkusele jõuda. Olemuselt üsna eestlaste moodi ning ega välimuski väga erinev ole. Blonde saksa tüdrukuid võib üsna lihtsalt kodumaistega segamini ajada :D Eks neid germaanlasi ole siia Austraaliasse asumisele palju saadetud ka. Vanematest võib täiesti aru saada. Farmitöö vajutab nii mõnegi linnanoore vaimule ja hingele sellise templi, et tuhatnelja tagasi kodu poole põrutades on lapsel, vanemate rõõmuks, vastupandamatu soov kooli naasta ning see ka edukalt lõpetada. Pääseks ainult tulevikus oma käte määrimisest! :D Peab tunnistama, et minulgi on raskematel päevadel mõtted koolitee jätkamisest peast tõsisemalt läbi käinud. Tahaks ju isegi kergema töö peale saada ning ehk isegi küünealused puhtana hoida :D Nojah, kõik ei saa valgekraed olla, aga siiski... mulle vist ei meeldiks tudisemiseni kellegi teise kaunis kodus seinu värvida või vannituba plaatida. Tahaks midagi enamat..

Kuhu ma jäingi. Ahjaa, sakslased on sõbrad! Ega itaallastelgi viga ole, aga teatud isendite temperament nõuab kõrgemat taluvusläve. Töö ajal kuulame me kõik muusikat, aga üks itaallane peab vajalikuks kõrvus kõlavale kaasa möirata. Esimesed 5-10 minutit on naljakas, 30 minutit hiljem on ka kõik okei. Tunni möödudes hakkad vaikselt lootma, et ta kaua enam ei jaksa. Kaks tundi hiljem loodad, et ta mp3 mängija saab tühjaks või keegi ta suure suu baklazaaniga sulgeb. Kolm tundi hiljem... PALUN, keegi, lõpetage mu piinad!! Muidu tore sell, aga on teine vist liiga kaua siinkandis viibinud. Kipub napakaks kätte.

Meil on siin veel ka 20 koreakat, väidetavalt. Näinud olen ehk viite, aga ega nad päevasel ajal väga nägu näitama kipugi. Nende arvukat kohalolu võib vaid öösel läbi seinte aimata. Kella kolme-nelja vahel hakkavad nad end tööle sättima ja seda saadab pidev uste paukumine ja üleüldine kolin. Ühele eriti õnnelikule eksemplarile meeldib veel mööda koridori edasi-tagasi keksida. Kes teab, mis seda veel põhjustab. Ja unustada ei tohi ka igapäevaselt köögis potis podisevat riisi! Kui see pole märk asiaatide lähedalolust, siis mis veel :D Ja ma tõsiselt kadestan nende riisikeetmisoskust. See tundub neil ise valmivat, sest kõrval ei paista kunagi kedagi viibivat. Miks mina nii ei oska!?

Riisikeetmine riisikeetmiseks. Elus on olulisematki, loodetavasti :D Näiteks ühised(sakslaste ja itaallastega) klubikülastused laupäeviti! Mis on alati väga lahedad ning mingi teatud alkoholikoguse juures on võimalik isegi kohalike redneckidega(napakate maakatega) ühine keel leida. Kes seda võinuks arvata?!
Lisaks klubile ja kinole võib meid aegajalt ühise laua taga õhtust söömas näha. Alati hea, sest ise ei viitsiks ma endale pärast tööpäeva küll mingit pastarooga kokku keerata. Mõnikord juhtub see ühine laud muidugi ka McDonaldsis olema.

Järgmisel nädalavahetusel ootab meid suure tõenäosusega Townsville, Sexpo(mingisugune sexpeditisooni taoline mess?) ja klubid. Plaani järgi sõidame laupäeval pärast tööd messile, siis peole, öö(lühikese) veedame autodes ja siis tagasi. Väike vaheldus Home Hillile, kus, nagu selgus, olen ma tänaseks juba pea kuu viibinud. Tööd tehes lendavad need nädalad küll ülehelikiirusel. Veel raskem on uskuda, et mu augustikuisest Eestist lahkumisest on möödunud juba 9 kuud. 9 KUUD! Ma saan aru küll, et vanemaks jäädes pidi ka aeg kiiremini mööduma hakkama, aga see on juba liig! Varsti ei jäägi muud üle, kui tõdeda, et pensiaeg on käes ja pidu läbi. Ei taha mõeldagi, mida minust vanemad inimesed tundma peavad - kas olete paratamatusega juba leppinud? :D Vähemalt näen ma endiselt paras tatikas välja.

Mõne reaga tüdrukutest. Vanemate rõõmuks :D Katre, Annika ja Heleriin teevad endiselt igal nädalal hotellis tööd, mille kõrvale satuvad ka juhuotsad farmides ning mujalgi. Heleriin käis täna näiteks ühes motellis abiks voodeid tegemas. Tööd jagus tervelt neljaks tunniks. Põhjuseks eilne hobusevõistlus siin. Katre ja Annika otsivad endale juba mõnda aega tööd kuskil kaugemal. Arusaadav, sest püsivat tööd nad siin leidnud pole, juhutööga raha kõrvale ei pane ja kui raha koguda pole võimalik, siis ei saa ka Austraaliat edasi avastada. Heleriin ja mina jääme vähemalt esialgu siia. Loodetavasti ei pea meist keegi hiljem kahetsema ja langetatavad otsused on just need kõige õigemad :)

Martin elu uurimas

Baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklabaklabaklazaaaanid.. oksendamiseni!

Ja jõuangi jutuga lõpuks olevikku.

Siin ma siis olen. Home Hill ja Queensland. On pühapäeva õhtupoolik, emadepäev. Võtsin endale aega, et midagi teie jaoks kirja panna, aga "sulg" ei kipu jooksma. Kas asi on eilses pidutsemises või selles, et pühapäevale järgneb esmaspäev ehk tööpäev - kes teab. Teen siiski proovi :) Emadepäeva auks! Oma kalli ema auks!

Esimene "päris" tööpäev siinkandis on küll juba nädalate tagune õudusunenägu, aga emotsioonid sellest on endiselt värskelt meeles. Esimene mulje - see farmer nalja ei mõista. Hommikul kohale saabudes pikka sissejuhatust polnud. Pihku pisteti kindad ja käärid ning kupatati liigsete(esialgu) õpetussõnadeta taimede kallale. Tööks võrsete lõikamine nii, et vao peale jääks alles umbes 20cm rohelised "tokid"(paremat sõna ei suutnud hetkel leida). Head muljet jätta üritades lendasin kääridega kohe taimede kallale, ise veel kergendatult ohates, et nii kerge töö õnnestus saada. Baklazaanide korjamine, mida ülejäänud seltskond sel päeval tegi, olevat kuuldud/loetud juttude järgi üks hullemaid töid, mida farmis teha õnnestub. Muusika kõrvas, käärid näppude vahel nende taimede vahel tundus aeg päris kiirelt mööduvat. Hetkeni, mil ma kella vaatasin. Möödunud polnud mitte 2 tundi, nagu ma arvasin seda olevat, vaid närused 40 minutit. 40 minutit! Kas see on mingi nali? Kas mu kell on õige? 40 minutit!?!? Kuidas see üldse võimalik saab olla? Selg peenarde kohal küürutamisest kange, sõrmedel esimesed villid ja kääridki vaikselt nüristumas... ja selleks kulus kõigest 40 minutit? Oh rõõmu, oh lõbu - kõigest 7h ja 20 minutit tööpäeva lõpuni. Ma ei suuda meenutada ühtegi teist nii vaimu laastavat päeva. Peast käis läbi igasugu variante: viimane kord kui farmitööd teen, pärast tööpäeva end oma viimasest rahast maani(ja rohkemgi) täis juua, esimese odavama lennuga tagasi Eestisse või Perthi põrutada, arvutasin oma siinse pensionifondi ja tuledeklaratsiooni rahasid kokku üritades enda jaoks leida seda õiget vabandust/ettekäänet miks mulle sellest piisama peaks jne jne jne. Ei pea vist ütlemagi, et sellised mõtted aja kulgemisele väga kaasa ei aita. Pigem tekitavad veel suuremat frustratsiooni ja peatavad aja sootuks. Jaaaaa, milline kaunis päev see esimene mul oli. Aga minu murdmiseks läheb rohkemat vaja :D

Alustan kohe oma neljandat nädalat selles jubeilusas farmis. Tööks on mul nüüd aga seesama maapõhja kirutud baklazaanide korjamine. Esimesel tööpäeval tehtuga võrreldes on see muidugi lapsemäng, aga ega see korjamine ka mingi meelakkumine ole. Olen nendele taimedele nimelt allergiline. Vähemalt esimene reaktsioon taimede vahel ringi vuhisedes ning baklazaane korjates oli pidev aevastamine, tilkuv nina ning köhima ajav kõdi kõrgus. Teisel päeval oli olukord tunduvalt parem, vastasel juhul poleks ma seal enam ka tööl. Jäänud on sügelev lööve. Tahaks selles viimases tegelikult hoopis farmerit süüdistada :D Tema nägemine või tema auto lähenemine paneb tänaseni näolihased tõmblema. Ma ei tea, kus selliseid valmistatakse. Vist Sitsiilias, sest just sealt ta pärit on. Mees ei naera(ta), puhkepausid lõpevad sekundilise täpsusega, töötama peab kiiresti, tihtilugu võib teda karjumas kuulda(mis on ühtlasi tema peamine viis töötajatega suhtlemiseks), infot ta väga ei jaga, KUI ta sind just parasjagu jälle õpetamas pole. Mina sain näiteks teada, et olen terve senise elu labidat valesti käes hoidnud. Mulle omaselt oli see jutt kurtidele kõrvadele. Loodetavasti ei pea ma seda tulevikus kuidagi kahetsema (ehk õnnestub mingi valemiga hauakaevaja auväärsest ametist hoiduda) Kuninga lähenedes vahetasin ma lihtsalt kätt. Poleks seda lõugamist ära kuulata jõudnud :D Aga muidu tore mees. Kaua teda lihtsalt näha ei kannata.

Selline töö siis! :)

Kahju, et tüdrukutel paremini pole läinud, aga päris tegevusetult ei istu nad praegugi vaid käivad allkorrusel Juanital abiks. Sellega pääsevad nad rendi maksmisest ehk peamine väljaminek on toidule ja seda kulutust annab alati timmida(ei, muretsemiseks põhjust pole. tüdrukutel on kõhud täis:D mul ka). Eelmisel nädalal piilus päike lõpuks nendegi õuele ja tundus, et õnn on pöördumas, aga kahjuks vajati nende töökaid käsi vaid mõneks päevaks. Lootus sinna tagasi saada on aga täiesti olemas, sest chillid vajavad endiselt istutamist :) Tüdrukud on hakkamist täis ja vaevalt nad kaua tööta istuvad.

Selleks korraks tõmban otsad kokku ning soovin teile ilusat pühapäeva jätku ja rõõmsat emadepäeva!
Päikest!

Ayr ja Home Hill - elu hostelites

Esimene peatus Queenslandis sai tehtud Townsville'is. Tegemist on selle osariigi suuruselt teise linnaga ning asub põhimõtteliselt kahe suurema farmipiirkonna vahel. Kaardile vaadates jäävad allapoole sellised backpackeritele tuntud kohad nagu Bundaberg, Bowen, Stanthorpe ja ülespoole, Cairnsi suunas, Tully ning Innisfall. Seega igati hea koht, kus uuesti töökuulutusi sirvida ning plaani pidada.
Gumtreest, mis on põhimõtteliselt nagu Soov ja Kuldne Börs Eestis, leidsime kuulutuse, milles üks Ayri hostel ilusat elu ja tööd lubas. Helistasime, kuulasime maad ja otsustasime autonina just selle linnakese poole keerata. Ayri kasuks rääkis ka lühike tee sinna - kõigest ~100km.
Ayri jõudes üllatas meid vist kõige enam sealne kaubandus, mis rahvaarvu(8000 inimest) arvestades oli kole kirev. Esindatud olid pea kõik kiirtoidu- ja poeketid. Linnast ei puudunud ka kino, teater, baarid ja ööklubi. Imeline koht, mõtlesin. Ka hostel jättis hea mulje. Kõik oli viisakas ja korras ning hooaeg pidavat õige pea algama. Kaua me tööta ei olevat.
Algus oli paljutõotav. Heleriin kupatati kohe järgmisel päeval tööle. Tööks rohimine. Farmeriks sai ta endale nappe pükse kanda armastava vanamehe. Noh, püksid püksideks. Oluline on antud loo juures hoopis see, mis sealt välja piilus ning värsket õhku hingama trügis. Jah, sellele onule meeldis tüdrukutele(ja ainult naissugu ta palkas) oma meheuhkust ning kroonjuveele püksisäärest välgutada. Mõnikord võeti keegi teistest tunduvalt õnnelikum isegi ATV-le, kus õnnestus siis selle "häbeliku" farmeri ees(!) istuda. MILLINE AU! Katre ja Annika said samuti tema imelises farmis mõned päevad tööd teha, aga et mees tüdineb kiiresti ja vajab pidevalt värsket verd, siis pikaks seda pidu kellelegi ei jätku.
Ma käisin samal ajal kaks korda kohalikel tädidel abiks. Esimesel korras tasandasin maja all maapinda(eelmisel omaniku koer lõbustas end maja alla auke kaevates). Teisel korral lõikasin mingeid palmivõrseid ning Riccardo(hostelis elav itaallane) ülesandeks oli muruniitmine, kuniks ta 20 minutit hiljem murutraktori puruks sõitis :D No worries, saimegi varakult tagasi.
Vaba aeg, ja seda oli PALJU, kulus teleka vaatamisele, kinos käimisele ja niisama linna vahel molutamisele. Autoga me kuskil käia ei saanud, sest aku andis kohale jõudes lõplikult otsad ning ilma "krokodillideta" meil masinat enam käivitada ei õnnestunudki. Lisaks sellele vajus kaks päeva pärast Ayri saabumist tagumine rehv täiesti tühjaks. Mnjah, mul oli tänu sellele õnnetule rehvile ühel hommikul tunnikeseks vähemalt mingisugust tegevust :) Nädal hiljem tirisime Katrega 3km kauguselt poest ka uue aku kohale :D Esimene sõit oli randa.

Hostel ja sealne managment on aga hoopis eraldi teema.
Hostelis majandab Kristy, kes elab seal koos oma mehe ja kahe lapsega. Kristy on jutukas redneck(loe maakas), kes juba meie saabudes pajatas, kuidas ta pole linnast kaugemale saanud ja sünnitas 18aastaselt oma teise lapse. Okei, elu on selline. Naine ise jättis hea mulje ja tekkis lootus, et saamegi kiirelt kõik tööle. Möödus nädal, teine ja kolmaski. Tööd ei kuskil, ainult jutt. Vahepeal tekkisid meil Kristy ja tema mehega erimeelsused. Hostelis oli keelatud klaastaara. Lollus. Pidasin seda üheks nendest reeglitest, mille täitmist keegi otseselt ei jälgi. Kui rumal minust. Hostelisse kastitäie klaaspudelisse pakendatud siidriga sisse jalutades ootas meid ees vihane vastuvõtt. "Kas te ei teadnud, et klaaspudeleid siia tuua ei või!?", "te peate need poodi kohe tagasi viima!", "mu laps on siin juba varem killu jalga astunud!", "EI MINGEID KLAASPUDELEID!!!". Sorry, aga et ma olin terve kuradi tee seda kasti süles tassinud(auto oli sel hetkel veel rivist väljas), siis mulle see tagasi viimise jutt kohe üldse ei sobinud. Seda ma neile ka ütlesin. Tekkis veel tahtmine lisada, et äkki pole backpackerite hostel see kõige õigem koht kus lapsi kasvatada, aga siis oleks ilmselt näopeksu saanud. Lubasin kasti autosse panna ja et me hostelis seda jooma ei hakka. Ja siis hakkas Kristy mees Aaron midagi seletama. Olin juba varasemast aru saanud, et see mees arvab end kõigist targem olevat. Asi lõppes sellega, et ta palus hoopis minul targutamine lõpetada või tõstab mu tänavale. Tundsin end kui mässuline - midagi uut :D Oh well, lubasin uuesti kasti bussi viia ja lootsin, et sellega võib loo lõppenuks lugeda. Ei, nii seda muidugi ei jäetud :D Et oli reede, siis hakati õhtul hostelis vorstikesi grillima. Meil polnud tuju ühineda. Järsku tõmmati tüdrukute toa uks lahti ja vastu vaatas hosteli omanik isiklikult - Ülbe Kiilakas. Kukkus siis vihaselt seletama, et barbeque on kohustuslik ja seal räägitakse hosteli reeglitest ja pudelid pole tema territooriumil lubatud jne jne jne. Täiesti lõpp! Kuhu me sattunud oleme?! Täielik lasteaed. Kas ma juba mainisin, et kööki ei tohtinud pärast üheksat kasutada, televusser pidi õhtul kümnest kinni olema ja kell 22:30 kustutatakse tuled? WTF?! Ei ole päris normaalne.
Lisame siia veel fakti, et kui juhuotsad välja arvata, siis tööd poldud meile 3. nädala jooksul leitud. Teistes hostelites oli, jutte uskudes, olukord parem.

Leidsime endale uue hosteli Home Hillis. Home Hill on Ayrist kaheksa kilomeetri kaugusel ning kohalikele farmidele ehk isegi lähemal. Praegusesse elukohta sattusime ühte Home Hilli infopunkti külastades, kus teati rääkida, et üks hotel tegeleb siin samuti farmitöö vahendamisega. Sattusime vist küll valesse hotelli, aga abi saime siitki. Hotelli juhatab Juanita(nimi on petlik ja vähemalt välimuselt on tegu tavalise austraallasega), kes meie loo ära kuulas ning pead vangutas. Selle 10 minuti jooksul suutsime endast talle õnneks piisavalt hädise mulje jätta ja ta võttis meid nö. oma kaitsva tiiva alla. Et olime samal päeval Ayris uue nädala eest ette maksnud, siis leppisime kokku, et oleme nädala veel seal ning hoiame ühendust - ehk leidub meile juba varem midagi. Juanita pidas oma sõna. Nädalavahetusega lõppes ka minu karjäär töötuna. Jess, ei mingit igavusest "lakke sülitamist"enam! Aeg tööriided kotipõhjast üles otsida ning vaim valmis panna. Ja oi-oi-oi kui tugev see vaim selle töö juures olema peab... aga tööst juba järgmises postituses ;)

Juanitast ja Crown hotellist tahaks aga veel mõned asjad kirja panna.
Juanita, Juanita, Juanita... ma pole veel aru saanud, kas ta on paberitega hull või üks lahkemaid ja hoolivamaid austraallasi keda ma seni kohanud olen. Raske juhus või mis? Ma tõesti ei oska seisukohta võtta. Kohati on ta täiesti üle võlli sassis naine, kes läheb pöördesse minu mõistuse jaoks selgelt liiga tühiste asjade peale. Tahaks siinkohal mõne näite tuua, aga ei meenugi kohe midagi mahlast. Vist seetõttu, et tegu polegi millegi mahlakaga olnud. Või siiski. Eesti poiss Timo lahkus eelmisel nädalal siit sellise pauguga, et Juanita kutsus kohale politsei ning lubas poisi kohtusse kaevata :D Tüli tekkis sellest, et Timo kavatses siit lahkudes oma töökoha alles jätta ning lihtsalt teise, odavamasse, paika kolida. Probleem siis selles, et sellesama töö talle leidis Juanita. Kisa ja kära kui palju. Mul ka kõrvalt põnev jälgida, kuidas toas asjad lendavad :D Omal nahal jätaks ehk proovimata. Piisab eelmises hostelis toimunust.
Juanital on veel mõned veidrad kiiksud, mis esmamuljel kuidagi välja ei paistnud. Talle meeldib suhelda, kuid ta ei kipu sind väga kuulama. Alustades temaga vestlust toa vahetamisest võib päris kindel olla, et teema jõuab vahepeal selleni, kuidas ta mehele meeldib kalal käia, et keegi lahkus siit teadmata, mida edasi tegema hakkab, kes kõige lärmakad toakaaslased on, kuidas tööl meeldib jne. Lugu lõpeb tavaliselt sellega, et ta naeratab ning 10 sekundit hiljem seisad sa juba üksi keset koridori, mõeldes, mis just juhtus ja millest see kõik alguse sai. Juanital on nimelt kogu aeg väga kiire. Ei imesta, sest naine ei usalda kellegi teise hooleks peale koristamise ja paari muu riskivaba tegevuse midagi. Aga ega ta vist ennastki usalda. Tahtsime täna teleka ühest toast teise tõsta. Selleks läks vaja kõnet mehele, kes lõpliku otsuse langetaks ning siis selle ise ühest kohast teise tiriks. Arvatavasti ei või me toas omavoliliselt lambipirnigi vahetada.

Queensland - Sunshine State.
Praeguste kokkupuudete põhjal kohalikega teeks ettepaneku muudatuseks. Kuigi Queenslandi osariigis tundub päike tõesti keskmiselt 300. päeval aastas paistvat, siis napakaid kohtab siin iga päev.
Queensland - State of crazy people.

Igav siin ei hakka. Tulge!

Tere tulemast Queenslandi, vol2

Ja saaga jätkub :)

Et mu viimasest postitusest ja meie road tripi algusest on üksjagu aega möödunud, siis ma ei hakka kõikidel tehtud peatustel pikemalt peatuma(peatustel peatuma.. a no las tal jääda). Eks need mälestused ole vahepealse aja jooksul juba kergelt tuhmuma hakanud. Või lihtsalt siinsetel lõpututel teedel kihutades autorataste alt tõusnud tolmu alla mattunud. Pealegi, vaevalt, et keegi teist nurisema hakkab. Sellega kipub sama lugu olema nagu reisipiltidega - huvitavad on need eelkõige asjaosalistele. Keegi ei viitsi tundide viisi neid tuhandeid klõpsutatud reisipilte suu ammuli ning hinge kinni hoides jõllitada, kui ennast pole lootustki neilt leida. Või? Kõlas vist natuke egoistlikult :D Selguse huvides olgu öeldud, et huvitavate piltide vastu pole mul midagi. Lihtsalt igast järvest ja linnust ja taimest ja majast ja mäest ja päikeseloojangust ja ausambast pole vaja pilti teha. Ja no kui sõrm kipubki vägisi nupule vajuma, siis enne piltide näitamist saab ju alati mõttetu jama välja korjata. Sattusin vist natuke hoogu, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin oli see, et ma siis kirjutan ainult nendest hetkedest, mis teilegi huvi võiks pakkuda. Pärast neid ridu muidugi... ilmselt peate mind selle postituse lõpuks silmakirjalikuks ja enesekeskseks jobuks :D Kurat sellega! Mu elus ongi kõik hetked huvitavad!

Asja juurde.

Broomist lahkudes ja Kununurra poole sõitma hakates polnud meie mõistused joodud energiajoogist ilmselgelt enam klaarid. Missugused lollid võtavad öösel ette 1000km pikkuse teekonna, teades, et öös on asju? Ja loomi! Lehmadele, kängurudele ja hobustele me küll õnneks pihta ei saanud, aga lindudel nii hästi ei läinud. Esimene pauk esiklaasi nurka oli päris ehmatav, aga kui need rumalad olevused masinat nii eest, kui külgedelt "ründama" hakkasid, siis ei jäänud muud üle, kui tuimalt õlgu kehitada. Pole varem nii enesetapjalikku liiki kohanud. Õudu ning kergelt närvilist särinat meie öösse siiski jagus. Olime juba varemgi ärkvel püsimiseks üksteisele õudusjutte pajatanud ning et tüdrukud olid veidi varem vaadanud filmi Wolf Creek, mis põhineb väidetavalt tõsielulistel sündmustel ja on seotud backpackerite tapmisega, siis tuli ka see uuesti jutuks. Eriti nüüd, olles sel samal teel, mis viib Wolf Creeki meteoriidikraatri juurde, kus kõik filmis toimunud sündmused alguse said. Noh, väikesed naljad, kuidas meil seal lähedal kütus otsa saab või rehv puruneb ning Katre hirmust helkivad silmad olidki saavutatud :D Ega palju puudu jäänudki, sest esimeses linnas pärast Wolf Creeki teeotsa tuli meil kütust kanistrist juurde kallata. Omamoodi vaatepilt seegi. Ümberringi suitsu kimuvad aborigeenilapsed ning mõned meetrid eemal bensiinised Heleriin ja Martin kanistrist viimast tilka välja niristamas. Tilgast püksis ei jäänud samuti palju puudu. Bensiiniaurud mõjuvad üllatavalt kiiresti. Meil oli tükk tegu, et tähtsa asja juures asjalik nägu ning kindlad käed säilitada. Nii mõnigi liiter kallist kütust voolas meie ülevoolavalt rõõmsa oleku tõttu auto kõrvale asfaltile :D Tuld meile otsa ei pandud ja teekond sel kummalisel täiskuisel ööl võis jätkuda. Kõigest tunnike hiljem, poole kahe paiku, nägime tee ääres hääletajat! Häääääletajat! Mida teeb üks hääletaja mingite kompsudega lähimast asulast umbes tunnise autosõidu kaugusel tee ääres?!? Ootab surma? Öösel läbib seda lõiku ehk üks neljarattaline tunnis. Heal juhul. Ja see kõik juhtus enne seda, kui me Heleriinuga väsimusest asju nägema hakkasime. Annika ja Katre nägid muidugi ka. Unes :D
Oli üks pikk ja kurnav öö..

Kununurras käisime tööbüroos. Hooaja alguseni oli sel hetkel veel aega, aga jätsime igaks juhuks oma andmed ning sõitsime linnast välja Lake Argyle karavanparki, et vaimu ja keha puhata. Endiselt üks ilusamaid kohti, kus telk püsti lüüa. Töökuulutusi sirvides sai selgeks, et ilmselt oleks targem siiski edasi liikuda, kui ootama jääda. Tagasi mõeldes.. oleks võinud ka seal oma aega surnuks lüüa. Aga siin me oleme - 2700 km Kununurrast idas ehk Queenslandi osariigis. Linn kannab nime Home Hill. Ilm on siin põhimõtteliselt muutumatu. Päeval 29-30C, öösel 19-20C. Veetemperatuur ookeanis 26C - mõnus! :))

Selline kiire lõpp eelmisele postitusele siis :)
Nutuks pole põhjust. Midagi uut juba homme!
Seniks, ilusat kevadet!

Tere tulemast Queenslandi!

Kell näitab üheksat hommikul. Et tüdrukud magavad ja Heleriin on neist vist kõige magusama unega, siis on tema imearmsalt pisike üsapuutri tervenisti minu päralt. Kes teab, millal ma enda veel armsamat ja vingemat rüperaali jälle kasutada saan.Akulaadija oleme nüüd juba pea 5000km kaugusel. Minu isiklik tragöödia. Teeb meele mõruks küll, aga ega ma siia arvuti taha aega veetma tulnudki. Mobiiltelefon aitab meile kontrollida ning Facebookis käia, et teiste elust väga maha ei jääks :) Aga see selleks.Ega ma siia pisaraid valama tulnud. Selle jätan teile :D Hoidke neid siis selleks hetkeks, kui mind jälle näete või kui minust terve kuu midagi kuulnud pole ning mure/igatsus hilisel õhtutunnil liiga suureks kipub paisuma. Pisarad aitavad, mõnikord. Ah, mida ma seletan siin. Täitsa lolliks sõitnud end Austraalia lõputult sirgetel maanteedel :D Olgem rõõmsad!

Nii, aga alustagem algusest. Olgu selleks siis Donnybrookist lahkumine. Eelmisel teisipäeval(kas sellest on tõesti nii vähe möödunud?) lõpetasime seal pirnide korjamise ning võtsime suuna juba sama päeva õhtul tagasi Perthi. Poleks arvanud, et lahkumine võib meele kurvaks teha, aga näed siis.. Selle lühikese aja jooksul muutusid mõned inimesed lähedasemaks, kui arvata oleks võinud. David ja Ariane on senise aja jooksul kohatud sakslastest kaugelt kõige sõbralikumad ning toredamad olnud. Sõna nunnu on nendest rääkides kohustuslik! Nad lihtsalt olidki nii NUNNUD! Ja see ei kuulu vaidlemisele ning pole sugugi ainult minu arvamus. Väga, väge tore paarike. Ehk viib tee meid veel kuskil kokku :)
Donnybrookist lahkumine polnud tegelikult sugugi vältimatu, sest meie farmer otsis meile uue töö põhimõtteliselt valmis, aga see ilm seal... ma tõesti ei mäleta, et oleks siin Austraalias varem nii kargeid hommikuid kogenud. Prrr! Seega ega muud varianti olnudki, kui põhja poole vaadata.

Enne, kui teele asusime, tegime veel ühe väikese mõnusa "istumise" Perthis Swan Riveri promenaadil, kust avaneb mitte miljoni, vaid miljardi dollari vaade linnale. Lõbus oli. Seda ma mäletan. Õhtu lõpus enam nii lõbus ei olnud ning hommikul oli juba kergelt nutune :D Ei, peksa ei saanud ning avalikus kohas alkoholi pruukimise eest trahvi ka mitte. Lihtsalt uurisin selle suure pudeli põhja liiga innukalt. No.. shit happens! :D Aga ma ei kahetse hetkegi sellest õhtust!

Esimene peatus - Geraldton(~400km Perthist). Perthist pidime juba järgmisel hommikul teele asuma. Hommikust sai päev ja lõpuks õhtugi. Takistuseks polnud sugugi terve seltskonna koomalähedane olek või väsimus. Teate ise, kuidas kell just siis lendab, kui on vaja end kuskile teele sättida ja aeg peale pressib. Eks kaks tundi kadus ka ostukeskusesse, kust viimased ostud tehtud said. Ning ega lahkumist teinud kiiremaks ka vales suunas sõitmine :D GPSi meil pole ja kaardilugemisega ei hiilga meist keegi, AGA kõigil on omad hetked. Mis sest, et mõnikord on ka need täitsa metsa poole :D Geraldtoni jõudsime vist kesköö paiku ning "laager" sai püsti löödud linna külje all asuvas caravan parkis. Mnjah, "laagri" all mõtlen tegelikult hoopis autos ööbimist ning caravan parkiga oli tegemist ainult sel määral, et masin oli pargitud caravan parki aia taga asuvale murulapikesele :D Aga uni oli oi kui magus!

Teine peatus - Carnarvon(~900km Perthist). Kikud Geraldtoni rannas avalikus tualetis puhtaks, paak pilgeni täis ning tuld! Carnarvoni jõudsime lausa päevavalges. Annika, Heleriinu(Heleriini?) ja Katre olid siin varem viinamarju korjanud ja seega sai otsustatud, et peaksime nende endise tööandja juurde minema ning veidi maad kuulama. Mõeldud-tehtud! Kohtusin õige pea nende endise supervisori, Ivaniga. Pidi väga tundeline mees olema, kes tüdrukute Carnarvonist lahkudes lausa pisaraid valas. Katre nägi ka seekord ta niiskeks muutuvaid silmi. Minu silmanägemine on vist päris kehvakeseks jäänud. Nägin ainult üllatusest suureks paisunud silmi ning kohmetust. Aga eks nad tunnevad teda paremini :D Meie kõigi õnneks pakuti meile aga võimalust öö katuse all veeta, tasuta. Hea võimalus riiete pesuks, dushi all käimiseks ning kaamerate, telefonide ja läpakate laadimiseks. Sinna mu kallis laadija ununeski. Ilmselt istub praegugi pistikus ning ootab, et ma teda päästma tuleksin. Kurb.
Töö koha pealt selgus, et järgmised kuu aega on seal väga vaikne, kuid pärast pausi peaks uuesti tööd tulema. Rõhk sõnal peaks. Seda kohtab siin Austraalias tihti ning lõpuks võid leida end surnud ringist, kus tööd ei ole ja raha, et lahkuda, ka mitte. Meie otsus oli edasi liikuda.

Kolmas peatus - Karratha (~1500km Perthist). Tegelikult peatusime küll Karratha külje all, road house'i parklas, kuhu saabusime pimeduse juba varjus. Kindlasti üks meeldejäävamaid öösid ja seda mitte heas mõttes. Iga maha mõõdetud kilomeetriga tajusime selgelt, kuidas koos temperatuuriga kasvab ka õhuniiskus. 29C polegi ju iseenesest midagi erilist, aga lisame sellele 86% õhuniiskuse ja hakkad soovima, et sul näpud kuskil pirnipuu all külmetaks :D Nii me siis selles koduseks saanud mahtuniversaalis seal neljakesi istusime. Keerasime veel masina konditsioneeri kõige külmema peale, et magamistuba ilusasti külmaks lasta ning üritasime pärast süüte välja keeramist kiirelt uinuda. Ei läinud väga õnneks. Loetud minutite möödudes istusime sama rumalalt meie oma isiklikus saunas edasi. Akende lahti jätmine polnud samuti mingi variant, sest väljas olid meie suureks "rõõmuks" moskiitod. Sellised armsalt nähtamatud. Ainus tunnistus nende kohal viibimisest oli konstantne pinin ning üha rohkem sügelev keha. Selline higist nõretav öö siis :)

Neljas peatus - Port Hedland(~1700 km Perthist). Hommikul ennast road house'i dushi all värskendanud, asusime uuesti teele. Või siiski, nii pilvitu see hommik ju polnud. Avastasime nimelt, et pärast öiseid käivitamisi, õhu saamise eesmärgil, oli aku suurest kurnatusest eluga hüvasti jätnud ning vajas elustamist. Õnneks polnud parkla tühi ning abi saime ühelt noorelt Austraalia kutilt. Tegelikult tuli jutu käigus välja, et ta lausa elabki seal ning üritab oma maja ostmiseks raha koguda. Oma ratastel kodu me igatahes veerema saime ja tänud talle selle eest :) Karrathas tegime kiire peatuse oma näljase kõhu täitmiseks ning võtsime suuna Port Hedlandi. Tööstuslinn, kuhu Siim, Helar ja Sven mu autoga mõned nädalad varem jõudnud olid. Saime kokku, puhusime juttu ning oligi aeg uuesti edasi liikuda. Nüüd juba Broome'i poole.

Järgmine peatus - In The Middle Of Nowhere ehk EiKusagil (loe Port Hedlandi ja Broome'i vahel:) Port Hedlandis meile teele kaasa pandud hea tujuga kulges aeg kiiremini kui kilomeetrid maanteel. Õige pea hakkaski päike tühermaa taha peitu pugema ja hämaraks kiskuma. 300 kilomeetri kaugusel Broome'ist jäi meie teele üks järjekordne(tegelikult vale sõnakasutus, sest neid "järjekordseid" leidub vast iga paarisaja km tagant) tankla, mille nö tagahoovis oli caravan park. Ma ei teagi täpselt, mis meie peas sel hetkel toimus, aga otsustasime ööseks paigale jääda. Mida me sel hetkel aga karta ei osanud oli meid ees ootav vihane moskiitode parv, mis ründas halastamatult ja valimatult kohe pärast masinast väljumist. Ma ei ole Annikat ei enne ega pärast nii tusasena näinud, kui telki püstitades :D Päris armas! Lihtsalt võimatu oli paigal püsida ning käte ja jalgadega mitte vehkida. Võis päris koomiline vaatepilt olla. Kuidagi see telk siiski püsti sai ning Heleriin ja Katre isegi ööbisid selles. Meie Annikaga jäime autosse. Sellised nõrgad nagu me oleme. Või hoopis tugevad? Tingimused autos olid ju sarnased Karratha lähedal olnule ja ilmselgelt ainult tugevad suudavad midagi selllist üle elada. Ehk mina ja Annika :D Jah, nii ongi. Kõige tugevamad üldse! Muide, selles ööbimiskohas olid kaamlid! Vähemalt üks.

Kuues peatus - Broome (~2200 km Perthist). Öö selles fantastilises kohas üle elatud panime juba varakult Broome'i poole ajama. Vaja ikkagi randa jõuda nind päevitada! :D Kohale jõudes näitasin eelmisest aastast meelde jäänud kohad ette ning seejärel sai Cable Beachile külili visatud. Vot see on PARADIIS! Temperatuur umbes 38C, õhuniiskust juba vähem ning vesi ookeanis 30C ümber. Masendavalt mõnus! Mäletangi end ainult kordavat kui mõnus, hea, fantastiline, suurepärane, mõnus, hea, äge, ideaalne, mõnus, ilus, mõnus, mõnus ja MÕNUS see kõik on. NII MÕNUS OLI! Teised lubasid mul juba suu vahendeid valimata sulgeda :D AGA SEE OLIGI NII FCuKING AWESOME!!! Kogu see mõnu ja ilu sisse ahmitud ajasime bussile uuesti hääled sisse ja võtsime suuna Kununurrale. Just selles kandis peaksid hooajad varsti algama ning tõenäosus mingisugust farmitööd leida kõige suurem. Oh well... been there, done that :D Mulle oleks tööd isegi leitud, aga see oleks teiste suhtes ebaaus olnud. Ega ma mingil ehitusel töötamisest poleks väga huvitatud olnudki.

Aga edasi juba järgmisel korral. Heleriin naasis töölt(olen seda teksti siin vahelduva eduga juba hommikust saati tippinud) ja ma annan talle läpaka tagasi :)

on the road again

Olen teel. Päris täpselt ei tea veel isegi :D Western Australia on selja taga. Nagu ka läpaka akulaadija. Nuuks. Seega tuleb pikem paus kirjutamisse. Suured vabandused ette-taha. Kirjutan esimesel võimalusel. Hetkel viibin igatahes Northen Territory''l ehk Põhja-Austraalias. Suund on Queenslandi :D Hing on sees, kõht täis(vanematele eriti kordaminev fakt kindlasti) ning teistel on ka kõik hästi :)

okei, over and out!  :))) Olge tublid! Kui öösel lehmale pihta ei saa, siis annan varsti kuskil endast elumärki.

Still here, in Donnybrook. Yay!

Kuri päkapikk(jah, päkapikud on olemas ja tegutsevad aastaringselt!) käis öösel kõrva sosistamas ning meelde tuletamas, et olen oma blogi unarusse jätnud. Lugejad kippuvat juba nurisema. Oops! :D Enda vabanduseks olgu kohe lisatud, et ega sellist pommuudist olegi olnud, mis kohest kirja panekut oleks nõudnud. Nojah, te ju ei nõuagi pommuudiseid... Ilmselt huvitab teid minu üleüldine käekäik :) Mis on muidugi väga kena! Aitäh! :D Ja palun. Siit see siis tuleb - sissekanne blogisse. Vanemate, sõprade, tuttavate, Sandri ema ning isegi võõraste rõõmuks :D

*viieminutiline ajuragistamine* (ragin oli lausa nii kõva, et seismoloogid registreerisid selle, kui Austraalia viimase 15. aasta tugavaima maavärina. Mina ja mu õukond ei tundnud midagi)*

Elu siin pirnide keskel kulgeb.. pirniselt. Hommikul kuueks tööle, kolm pausi, 16:30 lõpp. Ei midagi suurejoonelist. Eks igas päevas on midagi, mis natukenegi sellele võrdlemisi rutiinsele tööle värskendust pakub. Saab siis keegi herilase käest nõelata või kukub näiteks endale puu otsas rapsides mädanenud pirn pähe. Sel nädalal sai vahelduseks isegi õunu korjata, mis oli võrdlemisi närvesööv kogemus. No kas teid ei ajaks närvi, kui lähed oma väikese redelikesega puu otsa kahele kõige suuremale(ja õunad on siin kohati tõesti SUURED) õunale järgi ja haarates üht kukub teine lihtsalt maha. SUUR ÕUN! See täidaks veerandi mu kotist! Okei, liialdan, aga abi oleks temast palju olnud. Ja sama stsenaarium kordub päeva jooksul kümneid kordi. AFäöääääräLÖAFS... vabandage mind! See kõik kiskus need valusad hingehaavad uuesti kärisedes lahti :D 

Teine suurem rutiinitapja oli Heleriinu juuksevärv ja selle äärmuslik muutus - blondiinist punapeaks :D Ütleme nii, et märkamata see ei jäänud. Tööl tuldi isegi minu käest uurima, et mis lahti ja kas see on mingi nali. Naljaga siiski tegu pole ja juuksed on ka täna punased. Päris lõbus, kui selline tulehark seltskonnas on :D Heleriin on meil siin hostelis üldse üks huvitav fenomen. Millegipärast kipuvad kõik nõrgamõistuslikud ja muidu kummalised isased talle armastust avaldama ning enda tuppa filme vaatama kutsuma :D Seda ei muutnud isegi juuste punaseks värvimine. Aga neiu ise tundub päris rahul. Mitte juuksevärviga(veel mitte). Tähelepanuga ikka :D Ütlus, et naised armastavad kõrvadega peab seega ka tema puhul paika. Õnneks pole tegu rumala tüdrukuga ja ta ei lase end nendest imalatest meelitustest, mis nende kummaliselt "õliste", kett mööda suunurka allapoole nirisemas, meeste suust väljuvad, kuidagi mõjutada. Kutsub ta üht erilisemat eksemplari isegi hellitavalt pervoks. Armas tüdruk selline :))

Meie rutiinne elu ei piirdu tegelikult sugugi tööpäevaga. Pärast tööpäeva üritavad kõik võimalikult kiirelt dushi alla jõuda. Järjekorrad, mis siin hiljem tekivad on pikad. Ma satun alati koos kahe Korea poisiga samal ajal pesuruumi. Ma ei näe neid seal kunagi, aga nende kohalolek on tajutav.  Kaks teatud kabiinid on hõivatud, ühes neist lärmab Korea popmuusika ning hetk hiljem käivitub föön, millega oma pikki musti juukseid kuivatatakse. Muusika ei lõppe. Loob omamoodi atmosfääri :D Samaaegselt pesemisega toimub võidujooks kööki, millest meie põhjamaine loomus ja uhkus osa võtta ei luba. Me siin teeme süüa siis, kui köögis vaiksem või on kogu oma uhkes üksinduses meie päralt. Seda viimast juhtub siiski üliharva. Pestud, söödud kulub ülejäänud aeg enda maailmas toimuvaga kurssi viimisele ning magama sättimisele. Päris glamuurne on see elu siin Donnybrookis.

*lubasin endale siin just luksust WC-s käia. Tagasi tuppa tulin mööda katust, sest uks läks selja taga lukku. No dramas! Juhtub :)*

Jätkan. 

Et tööl mingi hetk kõik mõtlemised mõeldud saavad ning teistega ka kogu aeg rääkida poleks vist päris sünnis(oleme siiski tööd tulnud tegema), siis tulevad igasugu jaburused pähe. Üks sellistest on mu väikses peas loodud mäng. Tööl ikka aegajalt juhtub, et täiesti kogemata libiseb peost pirn ning tabab läbi õhu maa poole vihisedes kedagi. Et asjale vürtsi lisada, siis tulin lagedale punktisüsteemiga. Peatabamus on 10 punkti, keha 5p, jalg 1p. Et meie praeguses blokis on puu otsas palju mädanenud pirne, siis lisandus 50-punktiline boonus. Jah, selleks on haisev läbimädanenud pirn kellegi peas. Ühtlasi langeb selle tabamuse saanud mängija mängust välja. Selline rumalalt lapsik mäng siis :D Tunnistan. Pole vaimses arengus lasteaia tasemest kõrgemale tõusnudki. Ei ole ka siia, Austraaliasse, ajutiselt ümber asumine kuidagi mu arengule kaasa aidanud. Nutke või naerge :D Tulen samasugusena Eestisse tagasi. Võibolla lohutab teid asjaolu, et me seda mängu pirnipuude vahel ja ümber tõsimeeli ei harrasta.

Aeg siin Donnybrookis hakkab tegelikult vaikselt ümber saama. Pirnid saavad peatselt korjatud ning kuigi sellele järgneb mõne nädala pärast õunte hooaeg, siis... meist neljast ei tea tegelikult keegi, mis edasi saama hakkab. Hommikuti on siin siiski külm. See ütleb vist nii mõndagi :D Ja külma all ei mõtle ma mingit 20C seekord. Nädala keskpaiku tööle minnes nägin ma oma suust väljuvat hingeauru. HINGEAURU! EBANORMAALNE! Ma olen Austraalias! Oma õhukeste riietega, siin, selles igaveses suves.

Aga elu on ilus ja põhimõtteliselt võib vaikselt öelda, et järele jäänud aasta hakkab ka vaikselt peas paika saama. Seda on minu puhul päris palju. Samas, plaanid muutuvad ja seetõttu ei kipu neid ka väga välja hõikama :)

Olge mõnusad ja võtke saabunud kevadest viimast! Kaugel see suvigi on.. ja siis tuleb juba uus talv otsa! :))

Martin

Siin ma siis jälle olen, teie meeli kindlasti suurepäraselt lahutava postitusega :D
Nii raske on alustada. Olen endale viimased 4-5 päeva lubanud, et "homme". Homme kirjutan. Homme uuendan. Olgu neetud mu laiskus! Oleks ju mulle endalegi lihtsam, kui oma elu tihedamini siia teile lugemiseks laiali laotaksin. Nooojah..

Viimane postitus lõppes siis sellega, et asusime Perthi poolt Donnybrooki poole teele. Ma vist pole Franklandis tutvutud Eesti neidude nimesid siin maininudki. Nendeks on Annika, Heleriin ja Katre. Tähestikulises järjekorras. Vältimaks igasugu tekkida võivaid mõtteid nii teie kui nende peas :D Aga nad on seni end vaid heast küljest näidanud. Vastasel juhul oleks ma juba mõne ilmakaare suunas punuma pistnud. Aga Donnybrook. Neile, kes ei tea või kel lihtsalt kehvem mälu(eks aega ole vahepeal omajagu möödunud ning nooremaks ei jää meist keegi), teadmiseks, et olin siin ka eelmise aasta märtsis.
Donnybrooki saabudes võtsime ühendust Samiga, kelle farmis ma eelmisel aastal pirne korjasin. Toru otsa sai Heleriin lükatud. Oli tema mu endist bossi juba telefonitsi kollitanud ning end tuttavaks teinud. Hiljem selgus, et ma olin Samil isegi meeles. Kes teab millega, aga pärast kõikide kohalike farmide läbihelistamist/käimist ning Davidile(meie hosteli omanik) oma mure kurtmist, võttis ta kaks meist tööle. Haletusest ehk? Või rääkis David ta pehmeks nagu eelmisel aastal :D Igatahes, Katre ja mina oleme nüüdseks juba pea nädala pirne noppinud. Heleriin ja Annika alustavad ilmselt järgmiselt esmaspäeval, pärast väikest ootamist. Loodetavasti tähendab see, et saame ka õunahooaja siin veeta. Mul numbrid juba silme ees virvendamas ning raha maitsegi suus, kuigi esimene palgapäev alles pooleteise nädala kaugusel :D Minu kohta olevat Sam sakslastele igatahes head rääkinud. Mis muud, kui tuleb üritada seda muljet mitte kihva keerata. Praegune korjajate tiim on samuti hea, ühe mööndusega. Ei tahaks küll rassistlikult kõlada, aga meie meeskonna asiaat on umbkeelne tobu. Sellest poleks hullu midagi, kui ta korjamisel veidi mõistust kasutaks. Kiiruse kohta ei ütle ma midagi, aga tema taktika... siililegi selge, et see poiss redeli otsa ronida ei taha. No korjaku siis alumistelt okstelt ja tehku seda korralikult. Rääkimisest pole siinkohal üldse kasu, sest ta ei saa ju aru. Vaatab sind oma suureks paisunud silmadega nagu ilmaimet, pilk täiesti tühi nagu hirvel autotulede valgusvihus. Ürita siis pahane olla. Nagu võtaks väiksel lapsel kommi käest! "Lootusetu. Las jääda", kirun ning jätkan.

Et töö leidmise ning tööle asumise vahele jäid mõned vabad päevad ja nädalavahetus, siis seadsime autonina tagasi Perthi poole. Eesmärgiks viimased peod ja istumised enne maaellu sukeldumist. Jällegi sai pidu alguse majast, milles tüdrukud Perthis maandudes peatuvad. Raske on mainimata jätta, et majaomanikuks on 45-aastane diilerist hivpositiivne geimees. Värvikamat kuju oleks raske soovida :D Aga lõbus on seal alati olnud. Seekord kutsusime ta isegi klubisse kaasa, aga onu oli end natuke liiga kreeni joonud, et sisse saada. Nii ta tagasi koju sõitiski. Annika, Katre ja mina suundusime lihtsalt teise klubisse.
Järgmisel päeval sai Pembertoni perega vaikselt tagahoovis istutud ning õlut(jah, teie silmad ei peta teid. ÕLU) nauditud. Väga mõnus nädalavahetus oli :)

Ja nii ongi :D
Homme on reede, kui ma ei eksi. Vabandust, aga päevad ei erine siin üksteisest karvavõrdki. Same shit, different day. Aga seltskond on hea ja ega töölgi viga ole. Ma olen täitsa rahul! :)

PS. Et kell tiksub juba poolt kümmet õhtul, siis jätan oma soperdise üle lugemata. Nagu enamikel teistelgi kordadel :D Õnnelikkust!

Lubatud sissekanne

Hei!

Läks küll lubatust kauem, aga siin see on. Ega ma täpselt mäletagi, mis siin kõik vahepeal on ja ei ole juhtunud. Tavapärane töö viinamarjaistanduses pidi lõppema juba reedel, aga seda nipet-näpet tundub veel sellegi nädala lõpuni jaguvat. Ei teagi, kas suurest "õnnest" nutta või naerda :D Tööd on muidugi vaja. Ainult nii saab vorstiviilu leiva, vabandust, saia peale. Aga töö on siin üksluine. Täna järjekordselt mööda pikki viinamarjaridu sammudes oli aega jälle mõelda. Sain lõpuks aru, miks praegune viinamarjaistandus Pembertoni omaga võrreldes nii kohutavalt tüütu ja lõputu tundub. Vahe on suuruses. Pembertoni istandus oli selline mõnusalt armas ja pisike. See siin on täielik hingetu monstrum, mis laiub kokku pea 500. hektaril. Hetkel on meil käsil blokk, milles ridade pikkuseks umbkaudu 600 meetrit. Tööks on fruit dropping ehk viinamarjakobarate harvendamine ja ühe rea tegemine võtab umbes 2,5h aega. Tõsiselt "lõbus" tegevus. Homme alustame viinamarjade käsitsi korjamisega. Seda küll ainult üheks päevaks, aga vaheldus seegi. Edasi... ma ei teagi. Ma olin piisavalt loll, et lubasin siin ühele teisele farmerile korjamise ajaks appi minna. Otsus, mida ma ilmselt veel tükk aega kahetsen. Viinamarju korjatakse öösel masinatega. Temperatuur on ehk 10C, mis arvatavasti tundub hoopis -10C, sest oled viinamarjamahlast läbi ligunenud(teadjamad räägivad). Pikimad vahetused venivad lausa 20. tunnist pikemaks.
Ma kohe ei teagi... mõtlemiskoht.

*Kogu see eelnev jutt on kirja pandud pea nädal tagasi. aga, et "elu" tuli ette ja olin teile lubanud sisukamat postitust, siis jäi see netiavarustesse lugemiseks lennutamata.*

Jätkan.
Farmer Glenn, kellele ma appi lubasin minna, võttis nädala keskel ühendust. Tegin temaga ühe korjamise, mis polnud sugugi nii jube, kui arvanud olin. Varem kuuldud juttude kohaselt võis arvata, et "spotterid"(mu ametinimetus) saavad masinasse kinni jäänud oksi välja tõmmates läbimärjaks ning pealaest jalatallani shitaseks. Ilmselt läks mul õnneks! Mind katsid kõigest ämblikud ja mingid muud, kõrvaharki meenutavad, mutukad. No dramas! Maaelu ikkagi ja kuni keegi hammustama ei kipu on kõik hästi. Ämblikest rääkides.. mingil õhtul köögist prantsuse kuti kiljumist kuuldes läksin uurima, mis tal viga on. Selgus, et köögipõrandal välisukse juures oli suur ämblik ning ta ei julgenud kööki minna :D Päris läbi nätsutada ja välja sülitada see ämblik teda ehk poleks suutnud, aga mõne jäseme võrra vaesemana oleks mees võinud Franklandist lahkuda küll :D Tegu oli tõesti suure ämblikuga. Pihku võttes oleks ta armsalt karvased jalad vist ka üle peopesa äärte ulatanud. Päris massiivne seega. Aga tagasi farmitöö juurde.
Spotter, nagu nimetuski vihjab, on jälgija. Tuleb vaadata, et traktor ja harvester õigetesse ridadesse sõidaks(erinevad skeemid, mille järgi see kõik toimub), jälgida, et harvesteri lindid viinamarjadest umbe ei läheks ning iga rea lõpus kontrollida, et masinasse oksi poleks kinni jäänud. Korjamise lõpus tuleb kleepuv masin puhtaks pesta. Viimane on ilmselt kõige nõmedam tegevus, sest tähendab tunnikest külma veega möllamist ning nõuab ülimat põhjalikkust(vähemalt selle farmeri puhul). Nüüd on vist õige aeg öelda, et ma ei võtnud seda tööd vastu :D Peamiseks põhjuseks teadmatus, millal järgmine korjamine toimub. Ei osanud mulle keegi öelda, kui kaua ma seal tühja passima pean. Et ka minu põhifarmis sai reedega töö otsa, siis mu päevad oleksid seal lihtsalt telefoni kõrval kõnet oodates möödunud. Jääb ära. Andsin sellest ka Glennile teada. Ilmselgelt polnud mees õnnelik, sest vastus, mille ma temalt sain oli umbes-täpselt selline: "Thanks now i fucking have to find another worker you fuck head" :D Aga muidu oli tore mees!

Kollane harvester ja sinine traktor. Nii see asi käibki viinamarjaistanduses. Ainult, et öösel.

Siin ma siis nüüd olen. Kodus Perthis :) On teisipäeva hommik ning üritan LÕPUKS seda blogi sissekannet lõpetada ning teie poole lendu saata. Vahepeale on mahtunud peod, Siim ja sõbrad läksid eile kaevanduslinn Newmani tööd otsima, majas olid mingid järjekordsed draamad Birgiti ja Johniga, kes endale midagi ette kujutama kipuvad... ja täna lähen Franklandis tutvutud Eesti tüdrukutega Donnybrooki! :D Ma üldse ei kahtlegi, et see saab lõbus olema. Loodetavasti tipneb töö leidmisega, sest ma vajan üht. :))
Wish me luck ja järgmise kirjutamiseni. Loodetavasti jõuan ühele hetkel ka teie meilidele vastatud!

Tsau!

Teine nädal Franklandis

Mul on tunne, et olen vaimselt taandarenemas. Aga muidu on kõik kenasti!

Esimese nädala lõpus saavutatud tööhoog rauges juba esmaspäeva hommikul, kui olin 2 minutit viinamarjaistikute vahel tööd "rabanud". Ega ma õigupoolest oskagi seletada, mis juhtus. Tööisu sai otsa? Tegelikult... ma tõepoolest hakkan vaikselt uskuma, et Austraalias töötamine võib inimese laisaks muuta. Ning kõrvetavat päikest ja palavust on siinkohal patt süüdistada. Ilmselt on asi õhus. Just! Nii peabki olema. Austraalia õhk muudab inimesed laisaks ning paneb töö tegemata jätmiseks või sellega venitamiseks ettekäändeid otsima. Kohalikud on lootusetu juhtum. Mul jääb vaid üle loota, et see kaob õhuvahetusega ehk Eestisse naastes saab minust pai ori oma tööandjale :D

Ja siin jääb mu kirjatükk pooleli, sest asutan end välja minema :) Et miks ma teid pärast nädalast vaikust nende paari reaga narrin? Sest te olete seda väärt. Väärt teadma, et kõik on okei ning parimas korras. Ehk jõuan homme täiendada :)

Endiselt Martin, endiselt Austraalias
Olgem positiivsemad! (that was deep, wasn't it!?:D)

Hei!

Olen teid täitsa teadmatusse jätnud seal ookeani taga, aga nädal on olnud kiire ning väsitav.
Alustan siis kronoloogilises järjekorras.

Reedel nautisime Marini ja Siimuga kodus siidrit, kuid õue ei jõudnud. Laupäeval, pärast blogi lõpetamist, seadsin suuna aga Merly, Siret, Svetlana ja Aigi soolaleivapeole. No ei saa öelda, et lõbus poleks olnud, kuigi klubisse jõudsime alles kolmandal katsel. Takistusi veeretati teele igasuguseid. Küll ei tulnud taksod (17 nagu meid oli), siis ei pääsenud üks meist klubisse(liiga noortepärased jalanõud) ning haavatuid me maha ei jäta. Teises klubis oli järjekord, mis edasi ei liikunud. Kolmas katse toimus juba tuttavasse Paramount klubisse. Kõik peale Siimu pääsesid sisse, aga et tal oli nagunii plaan varakult tagasi koju siirduda ja me olime juba kergelt meeleheitel, siis astusime sisse ning rokkisime umbes poole neljani(ei midagi muljetavaldavat, tean) :D Ees ootas pikk teekond koju, mis oli päris hirmuäratav. Viimasel ajal on kõva jutuainet pakkunud jõukude rünnakud üksikute piduliste vastu. Tee koju viib mind aga mööda jõekallast ja läbi parkide, kus sellisel kellaajal eriti inimesi ei liigu. Aga siin ma olen. Ühes tükis! Põhjus tähistamiseks?

Miks mul on tunne, et kui asju kergemalt võtta ning ülemõtlemisega ei tegele, siis hakkab elu iseenesest sujuma ja sugugi mitte allamäge. Pühapäeval pakuti võimalust Franklandi viinamarjaistandusse tööle minna. Tehtud! Olengi nüüd nädalavahetuseks tagasi Perthis ning lakun haavu :D See nädal istanduses oli ikka igas mõttes hull. Kohe esmaspäeval tekkis tahtmine farmitööga igaveseks hüvasti jätta ning selliseid töid tulevikus igal võimalusel vältida. Tööks on muide viinamarjakobarate nö. harvendamine. Puud on viinamarju nii tihedalt täis, et õhk ei pääse vahele ning marjad võivad enne korjamist mädanema minna. Mnjaa.. alustasin päris agaralt. Seda hetkeni, mil supervisor(loe: väepealik :D) Lee lasi mul oma töö üle teha, mis pani mind muidugi kõike ÜLIkorralikult tegema. See tähendas aga seda, et ma olin teiste tempost valgusaastate kaugusel. Aga pole hullu. Tunnitasu ju! Kuni kolmapäeval teatati, et nüüd lähme tükitööle üle. NO EI OLE NII!? Miinimum päevas on poolteist rida. Siis teenid sama palju, kui tunnipalgaga teenisid. Sain sel päeval suure pusimise ja pausideta selle 1,5 rida kokku. Prantslased tegid sama ajaga 3. KOLM!  Olukord oli rohkem, kui lootusetu! Minu õnneks sattus neljapäeval mu kõrvale tööle Katre(meid, eestlasi, on seal kokku 7). Tema kiirusest ning kuldsetest sõnadest("pane silmad kinni ja kõnni mööda") innustatuna tegin ma teisel tükitöö päeval uskumatud kolm rida! Päris tubli või mis!? Ei, ei.. vapustav! Meeliülendav! Jaaa.. ma oli tol(sel) õhtul "kerges" õnnejoovastuses :D Ja mis kõige parem - see andis julgust sama sitta(jah, lugesite õigesti!) tööd edasi teha. Nüüd julgustan juba teisi silmi kinni panema ning tempot lisama. Super! Ja mu supervisor pole midagi öelnud. Neljapäeval pakkus hoopis tööd oma sõbra juures, kui praeguse farmiga ühele poole saame(ilmselt juhtub see millalgi järgmisel nädalal) ning reedel kiitis hea töö eest. Noo.. aitäh ja lasen samas vaimus edasi! :D
Aga, et mis haavade lakkumisest ma eespool sonisin? Teate, see Austraalias veedetud aeg pole mulle päikese koha pealt ikka üldse midagi õpetanud. Esmaspäeval tööle minnes oli päris pilves. Selge, päikesekreemi pole vaja. Poole päeva pealt viskas aga kollanägu end pilve tagant nii vihaselt kõrvetavalt välja, et mul oli õhtuks villid kaelal. Ilmselgelt peaks Eestisse naastes oma sünnimärgid arstile ette näitama. Sellist põletust kogen küll esimest ja loodetavasti viimast korda. Ülejäänud nädala käisin kampsuniga tööl, kapuuts(mis sõna see selline üldse on?) peas. Ei imestaks, kui nahk mitu korda maha tuleb. Esimene kiht on igatahes maas. Woohoo? Better luck next time.

Ahjaa.. ja mainimata ei saa jätta Williamsi roadhousis(põhimõtteliselt nagu tankla)töötavaid eestlasi, kes on lihtsalt ülilahked. Williams jääb umbes-täpselt poolele teele Franklandi ja Perthi vahel(umbes 160km Perthist siis) ehk see on ideaalne koht peatuse tegemiseks. Käime Kairega(tüdruk, kes mulle selle töö sebis) sealt ikka läbi, ütleme tere ning ostame jäätist :D Eestlasi töötab selles tanklas muide lausa 8! Polegi veel kõiki näinud vist. Igatahes. Eile tagasi linna sõites olin ma kole näljane(hommikusöök jäi söömata ning peale tööd panime kohe Perthi poole ajama) ning mul oli kindel plaan sealt midagi hamba alla saada. Lasin neil siis midagi soovitada ja võtsin jäätise veel juurde. Kui maksma hakkasin, siis tegi kutt kassas ainult piip-piip ning tänas ostude eest :D Tasuta kraaaaam!!! Vot see oli kena üllatus :) AITÄH!

Üllatustest rääkides ootas mind täna postkastis üks veel suurem üllatus - sõbrapäevakaart! Mariselt. Otse Inglismaalt! Fcukin awesome! :D:D Tegi kohe südame alt kohe soojaks, mitte, et seal muidu külm oleks. Ole sa tänatud printsessi Marissa! :))) Ja tõepoolest - Eestis kohtume! Millalgi. Sel aastal.

Okei, pood pannakse kohe kinni ja ma lubasin Siimule ja Marinile küpsisetorti teha :)
Päikest! :)

Töötu olla on mõnus ja hää

Just nii! Oleks selline võimalus, siis ma Austraalias enam tööd ei teekski. Võibolla talvel, kui ilm jahedaks kisub?

Alustan siis esmaspäevast. Mis te arvate, kas ma jäin tööle sõites politseile juhtimisõiguseta sõitmisega vahele või mitte? MUIDUGI.. mitte! :D Ausalt öeldes ega ma väga pabistanudki, sest üldjuhul sinikuued hommikusel tipptunnil ja päeval kollitamisega ei tegele. Sulandun ma oma hallikalt sinise autoga õnneks ilusasti massi ka. Ja niimoodi ma selle nädala ainukese tööpäeva kirja saingi. Töö ise seisnes konteineri energiajookidest tühjaks laadimises. Päris üksluine, kuid omas elemendis ning tempos tööd tehes pole mul ka üksluise tööd vastu midagi.
Töölt koju jõudes võtsin Fines Enforcement bürooga ühendust, et oma maksmata trahvi suuruse ning juhtimisõiguse taastamise kohta uurida. Jah, olles kursis oma (eba)õnnega maakera kuklapoolel, siis ma ei hakka ennast üldse lollitamagi mõttega, et mul õnnestuks terve ülejäänud siin veedetav aeg politseid vältida. Olles 30 minutit toru otsas ootel olnud ning lõpuks liinile pääsenud, tervitas mind teisel pool krapsakas tädi. Kurtsin talle muret ning andsin oma andmed. Selgub, et mu võlgnevus Austraalia riigi ees on pea 700 dollarit. Ilmselt on tegu trahviga, mis saadud mais(?) ülevaatuseta autoga sõitmise eest. See oli see yellow stickeri lugu. Tädi uuris, et kas mul on töökoht olemas ning kuuldes, et hetkel midagi püsivat pole, siis pakkus võimalust summa pikema aja peale ära jaotada. Olin loll ning lubasin siis iga kahe nädala tagant 200 dollarit välja käia. Võinuks ju väiksema summa öelda :) Juhtimisõigus taastati kohe.
Nüüd jääb üle töö leida.

Teisipäeval käisin üle pika aja jälle Aussijobsis ehk alustasin aktiivsemalt tööotsinguid.
Anissa(aussijobsi omanik) ja tema uskumatu mälu. Tundis mu endiselt ära. Praegu neil küll midagi sobivat pakkuda polnud ja nii kaugel ma omadega veel pole, et ükskõik millise tööga lepiksin. Aga küllap seegi aeg kätte jõuab. Ja pigem varem, kui hiljem :D Linnast koju jõudes sai veel netis olevates töökuulutustes tuhnitud ning mõned halvemateks päevadeks meelde jäetud. Lisaks saatsin Aussijobsi oma täiendatud CV, nagu palutud.

Kolmapäeviti on Aussijobs nö. suletud. Töötajad on kohal, aga publik pole oodatud. Mis siis ikka. Sisustasin oma esimese poole päevast rannas vedelemisega(kadedusest rohelised!? :D).
Tagasi jõudes hoidsin netis töökuulutusi vahendavatel portaalidel kätt pulsil. Ei midagi erilist.
Ahjaa.. enne randa minekut sain kõne oma nüüdseks endiselt bossilt Star Trackis, Markilt. Tundis siirast muret, et ma neil enam ei tööta ning soovis teada, kas keegi äkki ütles või tegi mulle midagi :D Jättes talle nina pihta viskamata, et mind seal kogu aeg maja siseselt ringi loksutatakse, ütlesin vaid, et 20 töötundi nädalas pole päris see, mida ma sooviks. Mark suhtus sellesse väga mõistvalt ning ütles, et olen iga kell tagasi oodatud, sest minusuguseid kohusetundlikke töötajaid, kellega muret pole, on neil vähe. Mnjaa.. nagunii arvate, et mõtlesin selle ise praegu välja :D

Neljapäeva hommikul seadsin sammud jälle Aussijobsi, kus oli täismaja. Ma pole seal kunagi nii palju inimesi näinud! Tööpakkumistega oli aga nagu oli. Kuulsin, et Augusta Bakery otsib töötajaid. Oleks tahtnud teisi hullude eest hoiatada, aga jäägu neile see võimalus ise järgi proovida :D Kogemus ikkagi!
Pakkumised kuulatud jalutasin The Job Shopi. Tegu sarnase töövahendusbürooga nagu Aussijobs ehk vahendavad töid, mis suures osas backpackeritele suunatud. Nende kahe kõige suurem vahe on see, et Job Shop paneb tööpakkumised kodulehele üles. Säästab veidi jalavaeva. Vaja need 100kg meheilu enne koju naasmist ju kokku koguda! :D Lobisesin seal veidi ja uuendasin oma CVd. Jättis soodsa mulje :D

Reede hommikul ärkasin The Job Shopi sõnumi peale, milles paluti nende juurest läbi hüpata. Sinna jõudes selgus, et neil on mulle tööpakkumine. Juba? Tööd pakuti 200km Perthist sisemaa poole. Tööülesanded olid suht häguselt kirja pandud ning nõudmised kandidaadile olid ka sellised, et ise ma võibolla ei kandideeriks, aga kurat sellega! Palk on päris hea :D Ütlesin, et oleksin huvitatud küll ning saatku aga mu CV tööandjale edasi. Seda nad ka tegid. Näis, mis edasi toimub, kui üldse.

Kogu see tööotsinguperiood on tegelikult päris põnev. Paneb end kuidagi asjalikuna tundma! Oleks nagu täiskasvanud inimene, kuigi ma selleks end siiani pidada ei julge :D Kõige selle vahele jäi veel igasugu väiksemaid toimetusi. Polegi vist siin nii vähe kodus olnud? Eks sellele aitas kaasa ka Johni(Birgiti peika:D) kodusolek, kel kaevandusest puhkus. Lihtsalt ei taha selle selliga samade seinte vahel olla. Tuleb äkki jälle oma filosoofiliste küsimustega pommitama. "Mis väärtuste järgi sina elad? Mis plaanid sul oma eluga on?" Fcuk that sh*t!!!


Uuel nädalal uue hooga!
Olge tublid!
:)