Hei!

Olen teid täitsa teadmatusse jätnud seal ookeani taga, aga nädal on olnud kiire ning väsitav.
Alustan siis kronoloogilises järjekorras.

Reedel nautisime Marini ja Siimuga kodus siidrit, kuid õue ei jõudnud. Laupäeval, pärast blogi lõpetamist, seadsin suuna aga Merly, Siret, Svetlana ja Aigi soolaleivapeole. No ei saa öelda, et lõbus poleks olnud, kuigi klubisse jõudsime alles kolmandal katsel. Takistusi veeretati teele igasuguseid. Küll ei tulnud taksod (17 nagu meid oli), siis ei pääsenud üks meist klubisse(liiga noortepärased jalanõud) ning haavatuid me maha ei jäta. Teises klubis oli järjekord, mis edasi ei liikunud. Kolmas katse toimus juba tuttavasse Paramount klubisse. Kõik peale Siimu pääsesid sisse, aga et tal oli nagunii plaan varakult tagasi koju siirduda ja me olime juba kergelt meeleheitel, siis astusime sisse ning rokkisime umbes poole neljani(ei midagi muljetavaldavat, tean) :D Ees ootas pikk teekond koju, mis oli päris hirmuäratav. Viimasel ajal on kõva jutuainet pakkunud jõukude rünnakud üksikute piduliste vastu. Tee koju viib mind aga mööda jõekallast ja läbi parkide, kus sellisel kellaajal eriti inimesi ei liigu. Aga siin ma olen. Ühes tükis! Põhjus tähistamiseks?

Miks mul on tunne, et kui asju kergemalt võtta ning ülemõtlemisega ei tegele, siis hakkab elu iseenesest sujuma ja sugugi mitte allamäge. Pühapäeval pakuti võimalust Franklandi viinamarjaistandusse tööle minna. Tehtud! Olengi nüüd nädalavahetuseks tagasi Perthis ning lakun haavu :D See nädal istanduses oli ikka igas mõttes hull. Kohe esmaspäeval tekkis tahtmine farmitööga igaveseks hüvasti jätta ning selliseid töid tulevikus igal võimalusel vältida. Tööks on muide viinamarjakobarate nö. harvendamine. Puud on viinamarju nii tihedalt täis, et õhk ei pääse vahele ning marjad võivad enne korjamist mädanema minna. Mnjaa.. alustasin päris agaralt. Seda hetkeni, mil supervisor(loe: väepealik :D) Lee lasi mul oma töö üle teha, mis pani mind muidugi kõike ÜLIkorralikult tegema. See tähendas aga seda, et ma olin teiste tempost valgusaastate kaugusel. Aga pole hullu. Tunnitasu ju! Kuni kolmapäeval teatati, et nüüd lähme tükitööle üle. NO EI OLE NII!? Miinimum päevas on poolteist rida. Siis teenid sama palju, kui tunnipalgaga teenisid. Sain sel päeval suure pusimise ja pausideta selle 1,5 rida kokku. Prantslased tegid sama ajaga 3. KOLM!  Olukord oli rohkem, kui lootusetu! Minu õnneks sattus neljapäeval mu kõrvale tööle Katre(meid, eestlasi, on seal kokku 7). Tema kiirusest ning kuldsetest sõnadest("pane silmad kinni ja kõnni mööda") innustatuna tegin ma teisel tükitöö päeval uskumatud kolm rida! Päris tubli või mis!? Ei, ei.. vapustav! Meeliülendav! Jaaa.. ma oli tol(sel) õhtul "kerges" õnnejoovastuses :D Ja mis kõige parem - see andis julgust sama sitta(jah, lugesite õigesti!) tööd edasi teha. Nüüd julgustan juba teisi silmi kinni panema ning tempot lisama. Super! Ja mu supervisor pole midagi öelnud. Neljapäeval pakkus hoopis tööd oma sõbra juures, kui praeguse farmiga ühele poole saame(ilmselt juhtub see millalgi järgmisel nädalal) ning reedel kiitis hea töö eest. Noo.. aitäh ja lasen samas vaimus edasi! :D
Aga, et mis haavade lakkumisest ma eespool sonisin? Teate, see Austraalias veedetud aeg pole mulle päikese koha pealt ikka üldse midagi õpetanud. Esmaspäeval tööle minnes oli päris pilves. Selge, päikesekreemi pole vaja. Poole päeva pealt viskas aga kollanägu end pilve tagant nii vihaselt kõrvetavalt välja, et mul oli õhtuks villid kaelal. Ilmselgelt peaks Eestisse naastes oma sünnimärgid arstile ette näitama. Sellist põletust kogen küll esimest ja loodetavasti viimast korda. Ülejäänud nädala käisin kampsuniga tööl, kapuuts(mis sõna see selline üldse on?) peas. Ei imestaks, kui nahk mitu korda maha tuleb. Esimene kiht on igatahes maas. Woohoo? Better luck next time.

Ahjaa.. ja mainimata ei saa jätta Williamsi roadhousis(põhimõtteliselt nagu tankla)töötavaid eestlasi, kes on lihtsalt ülilahked. Williams jääb umbes-täpselt poolele teele Franklandi ja Perthi vahel(umbes 160km Perthist siis) ehk see on ideaalne koht peatuse tegemiseks. Käime Kairega(tüdruk, kes mulle selle töö sebis) sealt ikka läbi, ütleme tere ning ostame jäätist :D Eestlasi töötab selles tanklas muide lausa 8! Polegi veel kõiki näinud vist. Igatahes. Eile tagasi linna sõites olin ma kole näljane(hommikusöök jäi söömata ning peale tööd panime kohe Perthi poole ajama) ning mul oli kindel plaan sealt midagi hamba alla saada. Lasin neil siis midagi soovitada ja võtsin jäätise veel juurde. Kui maksma hakkasin, siis tegi kutt kassas ainult piip-piip ning tänas ostude eest :D Tasuta kraaaaam!!! Vot see oli kena üllatus :) AITÄH!

Üllatustest rääkides ootas mind täna postkastis üks veel suurem üllatus - sõbrapäevakaart! Mariselt. Otse Inglismaalt! Fcukin awesome! :D:D Tegi kohe südame alt kohe soojaks, mitte, et seal muidu külm oleks. Ole sa tänatud printsessi Marissa! :))) Ja tõepoolest - Eestis kohtume! Millalgi. Sel aastal.

Okei, pood pannakse kohe kinni ja ma lubasin Siimule ja Marinile küpsisetorti teha :)
Päikest! :)