Nagu teate, siis reedel lahkusin Star Trackist. Vähemalt nii ma loodan ning see vääris loomulikult tähistamist. Midagi erinevat võrreldes Eestiga, kus töölt lahkumine on võrdlemisi hull temp, mis võib elu pikaks ajaks pea peale keerata. Eks see ole siingi omajagu riskantne samm, aga erinevalt armsast kodumaast paistab siin tunneli lõpus alati valgus.
Õhtul viisid jalad pubisse, kus tegime Siimuga mõned siidrid ja õlled. Mõne ja pärast ühinesid meiega Mihkel, vana tuttav Eestis, ning Marin, Siimu tüdruk. Ega meil seal kaua istuda lastudki. Kujutlege pilti. On reede õhtu, tänavad ning pubi on rahvast täis. Kõigil on sumin sees ning olemine mõnus. Mis juhtub? Pubi suletakse. Südaööl. Reede õhtul. Ja seda ei tehta vaikselt ning aeglaselt. Oh ei, iga paari minuti tagant käib turvamees mööda ning palub joogid kiirelt lõpetada ning lahkuda. Ennekuulmatu! Aga Austraalias võib. Ilmselt polegi põhjust pubi kauem lahti hoida, sest nad on suurema osa õhtul teenitavast tulust juba inimeste taskutest kätte saanud. Egas midagi. Et hoog juba sees, siis seadsime sammud Northbridge'i poole, mis on Perthi ööelu keskpunktiks. Saime teiste tuttavate kokku ning läksime klubisse Paramount. Ei midagi erilist, aga siiski klubi. Koht, kuhu ma viimati sattusin oktoobri alguses vist? Linnuke kirjas! :D Õhtu oli aga meeleolukas ning väga tore. Koju jõudsime vist nelja paiku, mis on siinses mõistes pigem hilja, kui vara. Eestis kipub teistpidi olema :)
Laupäeval poole lõunani magatud, mida ma tegelikult pärast pidutsemist üliharva harrastan, ning pärast kerget taastumist läksime Siimuga teistele külla. Terve maja oli peoks valmistuvaid eestlasi täis. Naljakas on ikka purjus inimesi kõrvalt vaadata, aga ega ma ise eelmisel õhtul kindlasti parem olnud :D Ühel hetkel said nad oma toimetustega ühele poole ning hakkasid end klubi poole sättima. Et minul klubiplaane polnud ning olin vaid ühe siidri ajaviiteks joonud, siis kuidagi sai minust kaine autojuht. Ega ma vastu olnudki. Klubi oleks nagunii tee peale jäänud. Mida ma aga ei teadnud oli see, et varsti on mul autos 6 reisijat. Kaks neist vabatahtlikult pagasnikus. Auto pilgeni täis, tagaosa pea vastu maad, sõitsime linna poole. Olles praktiliselt kohal märkasin eespool toimuvat tuledemängu. NONII... "kõik puhuvad" reid!!! Ma ei oska oma peas sel hetkel toimunut kirjeldadagi. Keerata polnud enam samuti kuskile. Nojah, tuleb, mis tuleb siis. Koheselt sai pagasnikus olevad reisijad vait käsutatud(olid nad teel linna veel kõige valjumad meist) ning tagaistujatel turvavööd kinnitada lastud. Nii me siis sinna politseinikke vahele veeresime. Torusse puhutud, küsis onu politseinik minult juhiluba näha. Võttis, vaatas ning palus kõrvale sõita. Ütles, et läheb kontrollib seda ning autodokumente. Oh well, kes olen mina, et vastuväiteid esitada :D Minuteid möödus ehk viis (tunde järgi ütleks küll, et ootasime seal vähemalt pool tundi). Järsku märkasin tahavaatepeeglist, et ta tuleb tagasi. Koos teise politseinikuga ning mingisugused paberid on käes. Taipasin, et see asi täna nii lihtsalt ei lõppe. Auto juurde jõudes ning juhiluba tagasi ulatades teataski ta, et mu juhiload kaotasid 31. detsembril kehtivuse. Minu hämmingus ning hirmust eesootava ees juba vististi kaameks tõmbuvat nägu nähes selgitas sinimundris ametnik, et mul on mingisugune trahv maksmata jäänud. Küsis veel, et kas ma tean sellest midagi. "Ei tea", valetasin. Sellele järgnes väga viisakas seletus selle kohta, kus ma oma trahvi tasuda saan ning lohutus, et kui trahv likvideeritud taastub ka mu juhtimisõigus. Uut trahvi mulle ei tehtud. See selleks. Minu suurimaks mureks sel hetkel olid need ülearused reisijad autos ning hirm, et see kuidagi välja tuleb. Ausalt, mina oleks selle politseiniku asemel lasknud pagasniku lahti teha :D Igatahes, et juhtimisõigust mul enam polnud, siis paluti mul autost välja tulla ning politseinik parkis auto teepeenrale, teiste patuste kõrvale(ja nendest juba puudust ei olnud). Aga mis edasi!? Autot sinna jätta ei saa, sest pagasnikus on elu ning märkamatult neid sealt välja saada... tundus keeruline. Helistasin siis Marinile, kes oli just tööl vahetuse lõpetanud ning palusin tal meid päästma tulla. Kohale jõudes tuli aga välja, et tal pole endalgi juhiluba. Tema puhul oli lahendus muidugi kordades lihtsam. Marin pidi sellele kõigest koju järele minema. Samal ajal katkes aga pagasnikuelanikel kannatus ning nad väljusid salongi kaudu autost. Ja märkamatult tekkiski auto juurde kaks peanuppu lisaks. Keegi ei saanud aru :D Mis muud. Pidulised jätkasid teed klubisse ning Marin sõidutas meid koju. See kõik oleks võinud muidugi ka teistsuguse lõpu saada... natukene õnne mul vist siiski on! Kas ma sellest midagi ka õppisin? Ma pole päris kindel. Lähen hommikul Frucorisse(koht, kus ma silte kontrollisin) tööle. Millega? Autoga.
Wish me luck!
No comments:
Post a Comment