Just nii! Oleks selline võimalus, siis ma Austraalias enam tööd ei teekski. Võibolla talvel, kui ilm jahedaks kisub?
Alustan siis esmaspäevast. Mis te arvate, kas ma jäin tööle sõites politseile juhtimisõiguseta sõitmisega vahele või mitte? MUIDUGI.. mitte! :D Ausalt öeldes ega ma väga pabistanudki, sest üldjuhul sinikuued hommikusel tipptunnil ja päeval kollitamisega ei tegele. Sulandun ma oma hallikalt sinise autoga õnneks ilusasti massi ka. Ja niimoodi ma selle nädala ainukese tööpäeva kirja saingi. Töö ise seisnes konteineri energiajookidest tühjaks laadimises. Päris üksluine, kuid omas elemendis ning tempos tööd tehes pole mul ka üksluise tööd vastu midagi.
Töölt koju jõudes võtsin Fines Enforcement bürooga ühendust, et oma maksmata trahvi suuruse ning juhtimisõiguse taastamise kohta uurida. Jah, olles kursis oma (eba)õnnega maakera kuklapoolel, siis ma ei hakka ennast üldse lollitamagi mõttega, et mul õnnestuks terve ülejäänud siin veedetav aeg politseid vältida. Olles 30 minutit toru otsas ootel olnud ning lõpuks liinile pääsenud, tervitas mind teisel pool krapsakas tädi. Kurtsin talle muret ning andsin oma andmed. Selgub, et mu võlgnevus Austraalia riigi ees on pea 700 dollarit. Ilmselt on tegu trahviga, mis saadud mais(?) ülevaatuseta autoga sõitmise eest. See oli see yellow stickeri lugu. Tädi uuris, et kas mul on töökoht olemas ning kuuldes, et hetkel midagi püsivat pole, siis pakkus võimalust summa pikema aja peale ära jaotada. Olin loll ning lubasin siis iga kahe nädala tagant 200 dollarit välja käia. Võinuks ju väiksema summa öelda :) Juhtimisõigus taastati kohe.
Nüüd jääb üle töö leida.
Teisipäeval käisin üle pika aja jälle Aussijobsis ehk alustasin aktiivsemalt tööotsinguid.
Anissa(aussijobsi omanik) ja tema uskumatu mälu. Tundis mu endiselt ära. Praegu neil küll midagi sobivat pakkuda polnud ja nii kaugel ma omadega veel pole, et ükskõik millise tööga lepiksin. Aga küllap seegi aeg kätte jõuab. Ja pigem varem, kui hiljem :D Linnast koju jõudes sai veel netis olevates töökuulutustes tuhnitud ning mõned halvemateks päevadeks meelde jäetud. Lisaks saatsin Aussijobsi oma täiendatud CV, nagu palutud.
Kolmapäeviti on Aussijobs nö. suletud. Töötajad on kohal, aga publik pole oodatud. Mis siis ikka. Sisustasin oma esimese poole päevast rannas vedelemisega(kadedusest rohelised!? :D).
Tagasi jõudes hoidsin netis töökuulutusi vahendavatel portaalidel kätt pulsil. Ei midagi erilist.
Ahjaa.. enne randa minekut sain kõne oma nüüdseks endiselt bossilt Star Trackis, Markilt. Tundis siirast muret, et ma neil enam ei tööta ning soovis teada, kas keegi äkki ütles või tegi mulle midagi :D Jättes talle nina pihta viskamata, et mind seal kogu aeg maja siseselt ringi loksutatakse, ütlesin vaid, et 20 töötundi nädalas pole päris see, mida ma sooviks. Mark suhtus sellesse väga mõistvalt ning ütles, et olen iga kell tagasi oodatud, sest minusuguseid kohusetundlikke töötajaid, kellega muret pole, on neil vähe. Mnjaa.. nagunii arvate, et mõtlesin selle ise praegu välja :D
Neljapäeva hommikul seadsin sammud jälle Aussijobsi, kus oli täismaja. Ma pole seal kunagi nii palju inimesi näinud! Tööpakkumistega oli aga nagu oli. Kuulsin, et Augusta Bakery otsib töötajaid. Oleks tahtnud teisi hullude eest hoiatada, aga jäägu neile see võimalus ise järgi proovida :D Kogemus ikkagi!
Pakkumised kuulatud jalutasin The Job Shopi. Tegu sarnase töövahendusbürooga nagu Aussijobs ehk vahendavad töid, mis suures osas backpackeritele suunatud. Nende kahe kõige suurem vahe on see, et Job Shop paneb tööpakkumised kodulehele üles. Säästab veidi jalavaeva. Vaja need 100kg meheilu enne koju naasmist ju kokku koguda! :D Lobisesin seal veidi ja uuendasin oma CVd. Jättis soodsa mulje :D
Reede hommikul ärkasin The Job Shopi sõnumi peale, milles paluti nende juurest läbi hüpata. Sinna jõudes selgus, et neil on mulle tööpakkumine. Juba? Tööd pakuti 200km Perthist sisemaa poole. Tööülesanded olid suht häguselt kirja pandud ning nõudmised kandidaadile olid ka sellised, et ise ma võibolla ei kandideeriks, aga kurat sellega! Palk on päris hea :D Ütlesin, et oleksin huvitatud küll ning saatku aga mu CV tööandjale edasi. Seda nad ka tegid. Näis, mis edasi toimub, kui üldse.
Kogu see tööotsinguperiood on tegelikult päris põnev. Paneb end kuidagi asjalikuna tundma! Oleks nagu täiskasvanud inimene, kuigi ma selleks end siiani pidada ei julge :D Kõige selle vahele jäi veel igasugu väiksemaid toimetusi. Polegi vist siin nii vähe kodus olnud? Eks sellele aitas kaasa ka Johni(Birgiti peika:D) kodusolek, kel kaevandusest puhkus. Lihtsalt ei taha selle selliga samade seinte vahel olla. Tuleb äkki jälle oma filosoofiliste küsimustega pommitama. "Mis väärtuste järgi sina elad? Mis plaanid sul oma eluga on?" Fcuk that sh*t!!!
Uuel nädalal uue hooga!
Olge tublid!
:)
No comments:
Post a Comment