Täna on siis vähemalt millestki teile kirjutada. Hommikul tööle jõudes selgus, et tüüp, keda ma 2 kuud asendnud olin, on puhkuselt naasnud ja saab oma koha lindi ääres tagasi. Hoolimata Malcolmi keelitustest ja veenmisest(millele ma oma silma ja kõrvaga tunnistajaks ei olnud ehk see kõik võis vaid jutt olla. Austraallased) lükati mind järjekordselt teist piirkonda katma. Viimase kolme kuu jooksul vist juba kuuendat korda. Tegelikult ma isegi ei kujuta ette, kas teil on üldse mingisugune ettekujutus mu igapäevasest tööst selle aja jooksul kujunenud :D Ütleme nii, et on pikk konveierlint, mille peal liiguvad pakid/kaup. Lindi ääres on inimesed, kes kõik katavad mingit teatud piirkonda ning võtavad sinna saadetavat kraami maha ning ladustavad selle lindi kõrvale firmade/aadressite järgi. Põhimõtteliselt on see kõik nagu sorteerimine siis?
Lisaks sellele, et mind tuimalt täna teise piirkonna peale kupatati, juhtus selleks olema Joondalup. Ja Karrinyup. Ning mõned pisemad nende ümber. Joondalup on nagu linn linna sees ning Karrinyupis on Perthi üks kõige suuremaid ostukeskusi. FANfuckingTASTIC! Sel hetkel ma isegi ei aimanud, mis mind ees ootab :D Ja et ma polnud seda jooksu kunagi varem teinud(ehk mul polnud aimugi, kuhu mis käib) siis... Siinkohal tahaks südamest tänada inimest(loe jobu), kes seda tööd päev varem oli teinud, sest seal valitses täielik KAOS! Korrastada ma seda ei jõudnudki, sest uut kaupa tuli enne nii metsikult peale. Ma ei jõudnud enamuse ajast seal pakki käestki panna, kui pidin juba järgmised neli lindilt maha rebima. Ainuke hea asi kogu selle loo juures oli see, et sain oma fustratsiooni kauba peal välja elada :D I really didnt give a flying fuck today! Need lendasid ikka üle vahekäikude ja juba olemasolevate virnade... Üks autojuhtidest tegi isegi märkuse, et ma kaste ei loobiks, aga selleks hetkeks oli mul tõesti täiesti ******!
Lahkumise põhjuseks polnud tegelikult üldse see eelnev stoori. See oli lihtsalt kirjeldus mu võrdlemisi masendavast päevast :D Star Trackiga sai lõpparve tehtud peamiselt endale antud lubaduse pärast. Lubasin, et kui mind seal veel ümber tõstetakse, siis just see on märk sellest, et on aeg edasi liikuda. Sealne 20-tunnine töönädal pole samuti teab mis eriline põhjus oma lubadusele läbi sõrmede vaatamiseks :D Ja nii see lõppeski. Loodetavasti ei pea ma oma sõnu sööma.
Kuidagi.. kerge ja hea on olla. Selline king of the world tunne valitseb hinges. Nagu saaks kõige ja kõigiga hakkama. Täna minugi tüli norida ei tasu! ;)
Muretut elu!
No comments:
Post a Comment