Hei sõbrad!

Uus sissekanne. Ei mingit hala seekord. Luban! :D

Kohtasin kaks päeva tagasi Austraalia kõige toredamat inimest. Okei, sellist tiitlit siin ametlikult välja ei anta, aga kui antaks, siis konkurente talle ilmselt ei leiduks. Käisin paar päeva tagasi nimelt raamatukogus. Mõnigi teist purskas ilmselt praegu naeruga paraja koguse tatti arvutiekraanile. Mina ja raamatukogus!? Aga nii oli. Täpsematesse detailidesse laskumata ja asja juurde asudes - sattusin jutulainele raamatukoguhoidjaga, kelleks oli Fiji juurtega keskealine naisterahvas. Jutuks tulid reisimine ja Austraaliasse õnne otsima tulnud backpackerid ja immigrandid. Selgus, et ta on Läänemere kruiisil käinud, mis tookord küll Eestis peatust ei teinud, aga see-eest oli laeval tööl palju Eesti noori. Minu jaoks kerge üllatus, sest arvasin neid vaid Soome või Rootsi vahet sõitvatel alustel töötavat. Kruiisilaeval töötamine.. see võib päris vinge kogemus olla! Veidi juttu edasi kerides tuli välja, et ta tütar Jay on viimased kaks aastat Euroopas ringi trippinud ning nüüdseks otsaga Kreekasse jõudnud. Ka Eesti oli reisiplaanidesse mahtunud ning sellega minu sümpaatia selle perekonna vastu vaid kasvas :D Minu südant on ikka nii kerge võita. Miks ma varem Home Hilli raamatukogusse sattunud pole!? Nii armas naine :) Soovisime üksteisele edu ja mulle pandi südamele, et kui ma peaksin ta tütart kuskil nägema, siis öelgu ma talle, et ta oma tagumiku koju veaks :D Diil! Ta ise ei teagi, aga selle vestlusega taastas ta suurel määral mu usu Austraalia inimestesse. Eriti paranes mu silmis Queenslandi maine. Hea on vahelduseks kohata kohalikku, kes on erudeeritud ja laia silmaringiga ning näeb oma ninast natukenegi kaugemale. Kahju, et temasuguseid rohkem pole. Tüüpiline Home Hilli elanik minu silmis on tüsedam õlut näpus hoidev mees, kes vahib baaris teleekraanilt hobuste või koerte võiduajamist ning teeb samaaegselt panuseid järgmise võistluse võitjale. 99,9% kordadest ei lõpeta valitud loom isegi mitte esikolmikus. Põhjus uus kesämärjuke tellida ning järgmisele jooksule keskenduda. Naised on siin rohkem kangitõmbajad. Pean silmas pokkerimasinaid. Mõni veedab tunde baaripukil mugavamat asendit otsides. Olen vist liiga palju hosteli alumisel korrusel töötanud :D

Neljapäev positiivsete emotsioonidega õhtusse saadetud, polnud mul aimugi, et reede seda üle trumbata proovib. Istusime Rasmuse ja Heleriinuga toas, teadmata, et teisel pool ust varitseb meid suur üllatus. Jutud räägitud, hakkas Heleriin tagasi tööle minema(said Rasmusega uue toa remontida). Ei mäletagi, mida mina sel hetkel täpselt tegin, aga järsku kuulsin ukse tagant Heleriinu üllatuskiljeid ning kõige tipuks hakkas tütarlaps seal eesti keeles rääkima. Mida kuradit!?! Juhtmed peas uuesti lahti harutatud hakkasin aimama, mis just juhtunud oli. ÜLLATUSKÜLALISED! Katre ja Annika on jälle teel ja see tee tõi neid meiegi juurde. Äraütlemata tore oli tüdrukuid taaskord näha! Meie viimasest kohtumisest on juba pea kaks kuud möödunud. Jaa.. aeg lippab! Kahju, et nendega pikemalt lobiseda ei saanud(töö allkorrusel ootas), kuid vähemalt sain näod üle vaadatud ning veendusin, et nendega on kõik kõige paremas korras. Käed-jalad küljes, pea õlgade vahel, helk silmis - mida veel tahta? Paremat päevitust ehk ainult :D Nii kahvatut tooni Annikat ma vist ei teagi, aga pole hullu - ravi sellele on olemas ja raha ei nõua. Selleks on päev rannas. Aitäh, et meid meeles pidasite ning läbi tulite :))

Ja baklazaanide istutamine rokkis ka eile täiega!

Päikest!