workin hard

Mõtlesin, et rõõmustan teid veel ühe sissekandega. Teen neid vahepealseid vaikushetki tasa :)

Et ilm on märkimisväärselt paranenud, siis on sel nädalal olnud au isegi tööl käia. Mitte, et ma selle üle nüüd ülemäära õnnelik oleks. Selg on endiselt nagu ta on, aga töö vajab tegemist. Erinevalt Matteost ei võta ma igal nädalal "haiguspäevi", vaid vean end igas seisundis põllule. Ja siis ta imestab, miks tal kunagi raha pole.
Homme on selle nädala esimene vaba päev ja reedel uusi taimi istutama. Istutamine on 100% minu teema. See on lihtne, kiire, ei koorma liigselt selga - ideaalne! Ja ega kahjuks tule seegi, et ma olen seni meist kõige kiirem istutaja olnud :D Tegin seda juba oma teisel tööpäeval ja olen kindel, et mu kiirus mulle töökoha kindlustaski. Olin tol päeval istutanutest ainus, kes tagasi kutsuti. Päris koblakas kiitus või mis? :D Aga ma olengi alati hingega asja juures ning ootan seda ka teistelt. Mis toob mind hoopis teise teema juurde.
Itaallased... kõige suuremad loodrid üldse! Sel ajal, kui mina pea põõsas baklazaane otsin, sirutavad nemad selga ja vahivad helesinises taevas sõudvaid pilvi. Kusjuures see ei tähenda, et nad teistest maha jääksid. Sugugi mitte. Matteo on üks "kiiremaid". Vajadusel jätab ta lihtsalt kümneid meetreid taimi vahele ja vaatab seejärel sulle nagu õige mees otsa. Lisame siia veel mu toanaabri Riccardo, kes on paar korda mõnest vaost nö. üle hüpanud, sest "talle ei meeldinud need". Pole sedasorti inimesi kunagi eriti seedinud. Tööl siis. Selline suhtumine ei pruugi ilmtingimata mujale edasi kanduda. Enamasti on tegu toredate inimestega, kellega koos töötamist küll väldiks, aga klaasi taga võib juttu puhuda küll :)
Huvitav, kas viga on minus? Ehk jäi vanematel mainimata, et elus pole vaja üle pingutada ja mõnikord saab ka lihtsamalt? Mhmh, liigne agarus on ogarus :D Nüüd veidi rohkem endasse kaevudes..  äkki ma olin lapsena liiga palju maal vanaema juures? Tema on meil alati VÄGA agar olnud. Ma ei mäleta hetke, kus ta oleks lihtsalt maha istunud ja puhanud. Küll aga meenuvad häguselt mingisugused katked teemadel, et elus tuleb vaeva näha, töökas olla ja, jumala pärast, alkoholist peab suuuuuuuuure kaarega mööda käima. Kui, siis ehk pidupäeval pitsike :D See viimane tänapäeva noorusega kohe üldse ei haaku, aga sellele eelnenu kehtib vist ka nüüdismaailmas. Vähemalt mina, oma sinisilmsuses, tahaks seda uskuda. Oma higisse pole keegi uppunud. Vastasel juhul olen ma terve oma senise elu täiesti valede väärtuste järgi elanud :D Oh õudu! Ja uskuge mind, ma OLEN üritanud seda lihtsamat viisi ehk üle perse(vabandage mu väljendusviisi:D) tegemist endasse sisendada, aga... no ei oska!!! Viis minutit hiljem avastan ma end ikka tööse sukeldunult. Tuleb meelde Franklandi viinamarjaistandus, kus Katre mulle iga natukese aja tagant meenutas: "pane silmad kinni ja kõnni mööda!" :D Teistmoodi ma äkki ei oskagi? On kedagi kõrvale vaja. Tegelikult, vihaga võin ma küll selliseid tempe teha. Näiteks, kui mulle satub mõni itaallaste vagu. Poole rea peale jõudes olen ma sisemiselt juba nii tulistes leekides, et ei näe ühtki põhjust, miks mina peaksin nende kokku keedetud suppi lürpima. Külm veel pealekauba. Süümekad ei anna aga asu ning varsti avastan end tagasi minevat, sest mõni baklazaan jäi korjamata. Vihkan end selle eest :D Ja neid muidugi ka! Ei saa ma selle eest muud, kui süümepiinadeta pärastlõuna. Nemad naudivad aga palgapäeval samasugust palganumbrit, kui mina..

Nonii, sain end vähe välja elada. Blogi pidada on tore! :D On see mind kõik need kolm kuud ärritanud ning olukord ei tundu sugugi paranevat. Minu närvide olukord siis. Nende tööstiil ei muutu nagunii kunagi :D Oskaks ka niimoodi olla..

Aga millestki toredamast. Teisipäeval oli meil töökaaslastega püha õhtusöömaaeg, restoranis. Ma ei tea mille puhul või kes selle mõtte välja käis, aga mul on hea meel, et see toimus. Sain vahelduseks süüa midagi, mis ei meenutanud nuudleid või oleks saia peale/vahele topitud. Tõeliselt värskendav kogemus :D Minu kõhu täitis grillitud kanarind, mis oli uskumatult maitsev. Muigama ajasid ainult need friikartulid seal kõrval. Eestis sellise toidu eest ilmselt päris 200 krooni välja ei käiks. Õnneks ei pidanud seda ka siin tegema. King Charlie tasus meie kõigi eest ja odav see lõbu talle ei tulnud. Ikkagi 15 suud toita :D Näljast suud! Oleks seda vaid enne tellimist teadnud..
Pärast orgiat suundusime veel pubisse, kus õlu ojadena voolas. Ma ei saa endiselt aru, mis minuga siin tagurpidimaal juhtunud on. Kaks aastat tagasi poleks endale õlle ostmine mingi variantki olnud. Vähe sellest, ma oleks sellise mõtte välja käijad kõva häälega välja naernud. On aeg sõnu oma sööma hakata, Martin :D "Jug of beer, please!"("Kann õlut, palun!")

Päikest sõbrad!