Ühe asja siiski unustasin. Midagi natuke põnevamat ning isegi naljakat, mis teisipäeval juhtus. Nimelt käib Matteo(see põllul laule jöristav itaallane) mind pidevalt veenmas, et on vaja välja minna ning pubis paar jooki teha. Tahtvat siit hostelist natukesekski eemale. Olen küll üht ja teistpidi end sellest välja keerutanud, aga ta ei saa vihjetest väga aru ning proovib üha uuesti. Järjepidevus viib sihile. Teisipäevaks olid vabandused otsas ning kutist kergelt hale ka juba ning nõustusin pubisse minema. Et miks ma temaga aega viita ei soovi. Matteo... kuidas seda nüüd öeldagi.. ta on lärmakas, ignorantne, pilvedes hõljuv tobu, kel kohati puudub igasugune reaalsustaju. Vaielda pole temaga mõtet. Rääkimine on ka raskendatud, sest võib kehva keelebarjääri tõttu öeldust omad, valed, järeldused teha. Ürita siis pärast selgeks teha, mida tegelikult mõtlesid :D Kaunis tülikas ning väsitav. Samas on ta seltskondlik ja sõbralik kuju, kui tema heakskiidu pälvid. Vastasel juhul kuuled rohkelt mõnitusi. Ei teagi, mille järgi ta inimesi liigitab. Mina olen ilmselt siis heas nimekirjas, õnneks või kahjuks. Hea on see, et kui ta pastat teeb, siis pakub alati mullegi :D Söögi vastu pole mul kunagi midagi, eriti, kui ma seda ise valmistama ei pea. Tasuta lõunaid pole teadupoolest aga olemas. Mälumise kõrvalt jõuab ta mulle kõik oma imeilusad Austraalia plaanid ette vuristada, mis isegi asjatundmatule ja siinse eluga mitte kursis olevale inimesele ülepaisutatud ja ebareaalsed tunduksid. Unistamine viib elus kahtlemata edasi, aga, et tal on neid plaane Austraalia jaoks rohkem kui üks-kaks-kolm, siis.. Lisaks kõigele on ta juba 2 kuud rääkinud, kuidas ta kohe-kohe Home Hillist lahkub ning mujal hea töö leiab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :D

Pubis käisime. Tegime 2 jugi õlut. Jug on kann, mis mahutab umbes 1,1l vedelikku. Kes jõi rohkem, kes vähem. Kui kaaslased teisest hostelist lahkuma hakkasid mõtlesime meiegi masinal mootori uuesti nurruma panna. Autosse istutud, turvavööd kinnitatud ja mootor ringi käimas olime valmis lahkuma. Käik sisse ja... tagasi välja, mootor seisma ning turvavööd pealt. Politsei. Küllap nägid meid hetk tagasi pubist väljumas ja otsustasid pilgu peale visata. 

Politseinik: "Mitu õlut joonud oled?"

Matteo: "Ühe."

Politseinik: "Ühe? Muidugi, muidugi."

Matteo: "Jajaa!"

Samal ajal, kui Matteo puhkuma pandi, koputas teine politseinik minu aknale. Klaasi alla lasknud küsiti mu nime ning kust ma pärit olen. Kuulnud vastuseks Estonia ei osanud ta muud kosta kui "Aa, või nii". Ega tal olnud ilmselt aimugi, mis ja kus see on. Oh well.. ei saagi oodata, et kõik neid Venemaa linnu teaks :D Järgnenud küsimus tegi aga mind ennast sõnatuks. "Kas teil on autos narkootikume või relvi?". Ausalt, sel hetkel käis mul endal väike värin seest läbi, sest mul polnud õrna aimugi, mis selles masinas kõik olla võib. Auto kuulub Matteo sõbrale, kellest ma suurt midagi ei tea. Vastasin automaatselt "ei" ja lisasin, et istun selles esimest korda. Tundus, et vastus sobis.

Naastes Matteo ja alkomeetri juurde - joove mahtus lubatud piiridesse. Politseimehed lahkusid ning sama tegime ka meie, värin sees. Õnneks läks.