Ja nii see lõpebki.
Mu põgenemine reaalsuse eest.
Mu seiklused maakera kuklapoolel.
Mu eemalolek perest, sõpradest ja neljakäpalisest karvasest villakerast Tartus.
Mu blogi.
Ilmselt ei suudaks ma ka parima tahtmise juures praegu enda sees toimuvat sõnadesse ümber panna. See on õnn ja kurbus, ootusärevus ja lahkumisvalu, lootus ja lootusetus. See on täielik kaos. Aga säilitades oma optimistlikku meelt - kõik lõpeb kord. Jah, ei tundu just väga optimistlik :D Siiski, möödunu taga nutmise asemel tuleb pigem õnnelik olla, et midagi nii toredat üldse kogeda sai. On, mida meenutada. On, kellega meenutada. Ja ma ei vahetaks seda perioodi oma elus absoluutselt MITTE millegi vastu. Hoolimata nendest tõusudele järgnenud mõõnadest olid need viimased kaks aastat ühed vingeimad mu elus. Uued sõbrad üle terve Euroopa. Kogu see backpackeri elustiil, õnneks pole palju vaja. Võimalus proovida kõikvõimalikke erinevaid töid ning samal ajal endale tõestada, et minagi saaks välisriigis hakkama. Avardunud silmaring ja kes teab, äkki olen, endale märkamatult, ka ise muutunud. Jäägu see teie otsustada ning hinnata :)
Uskumatu... LÄBI!
Ei ole enam neid kargeid hommikuid kuskil pimedas, ärahigistanud jalanõude järgi haisevas hostelitoas, kus end mõnusa sooja teki alt välja peab ajama, et seejärel, määrdunud tööriided selga tõmmatult, kuskile põllule puude või põõsaste vahele tõtata. Võis rõvedalt kõlada, aga selle elu juures oli siiski midagi, mis paneb seda taga igatsema. Kel vähegi võimalus või tahtmine tekib - proovige järele. Paljudele vastukarva, kuid kindlasti ei saa nad väita, et see kogemus neile midagi ei andnud või igav oli. Backpackerid on kui seiklusi ja sehkeldusi ligi tõmbavad magnetid :)
Aga aitab küll sellest heietamisest. Tulevik on helge - Kodu ootab. Loodedavasti õnnetub nii mõnelegi teist selle varajase saabumisega üllatus valmistada. Olen seda naasmist ju igati vaka all proovinud hoida. Miks ma muidu viimasel ajal nii tihedalt oma argielu siia välja ladunud olen. Ikka selleks, et teid ära petta. Nagu kõik kulgeks tavalises rütmis :) Eks kohe paista. Homme hommikul (24ndal) lendan Kuala Lumpuri, et juba 25. juuli pärastlõunal kodumaa õhku sisse ahmida. Muide, kuulsin, et teil on selle suvega kuidagi kehvasti. Olge mureta. Võtan päikese kaasa!
Enne, kui ma oma viimase postituse lõpetatuks saan lugeda, tahaks tänada kõiki, kes mulle selle aja jooksul kaasa on elanud. AITÄH! Teie toetus on mind palju aidanud :)
Päikest!
Lõuna-Ameerikas kohtume! Kunagi. Kauges tulevikus ;)
No comments:
Post a Comment