.. on kõik ühesugused. Laupäevane tööpäev läbi, kogunevad kõik järgemööda vaikselt laua ümber ja limpsivad pudeleid. Õhtu edenedes avastab keegi end mõttelt, et võiks klubisse/pubisse minna. Järgneb teiste nõusse rääkimine. Semud leitud, riided selga visatud, võib teekond Ayri poole alata. Et sinna on 12km, siis tuleb muidugi mingisugune transport organiseerida. Tavaliselt leiame endi hulgast kellegi, kes pole pudeli põhjas veel enda peegelpilti näinud ning topime ta rooli. Kole lugu, aga nii ta kipub välja kukkuma. Olgu märgitud, et Austraalias on väike joove roolis lubatud. Mõnel korral on iseenesest mõista ka kaine mõistus võitnud ja meile takso ukse ette tellinud. Palju mugavam variant! Ja kindlam :)
Täpselt nii möödus eelminegi nädalavahetus. Sedapuhku oli pidutsemise põhjuseks Lena ja Sabrina viimane nädalavahetus Home Hillis. Tühjagi! Tüdrukud on endiselt siin ja lahkuvad kolmapäeval, vist :D Imelikult kombel ei mõjunud alkoholi tarbimine eelmisel laupäeval aga sugugi tujutõstvalt vaid kippus mind hoopis kuskile pimedasse nurka koledate inimeste hulka tirima. Mingi vigane partii vist. Masendust tekitav :D Kurat sellega - when i'm sad i stop being sad and be awesome instead! Või noh... peaaegu. Ei suutnud end siiski vaos hoida ja tühjendasin oma vaevatud vaimu salved paarile inimesele. Ei teagi, kas ütlus "jagatud mure on pool muret" vastab tõele või võimendas kõike alkohol(mõistagi!), aga hommikul möödunud ööl toimunule tagasi mõeldes jäi üle vaid pead vangutada - mis see siis oli?! Piinlik isegi. Aga kuulajatele ja lohutajatele aitäh! :) Teistele - minuga on kõik hästi! :D Kui mu nina välja arvata, millest keegi tundmatu tshikk oma küünega tükikese nahka kaasa viis. Ilmselt tahtmatult, sest mina selleks küll mingit põhjust ei andnud. Küllap keerutas end liiga hoogsalt tantsuplatsil. Ikka juhtub.
Ja see oli mul esimene kord Austraalias PEAAEGU otse peolt tööle minna. Kaks tundi und ja vagude vahele. Avastasin, et purjakil olles ei tundu mu töö pooltki nii hull. Ütleks, et isegi päris tore ja lõbus oli endamisi vagude vahel itsitada. Eriti lõbus hakkas, kui tekkisid probleemid tasakaaluga. Olgu selle põhjuseks siis libe muda või eelnevalt tarbitud kesamärjuke. Tubli olen! Minuga tuba jagav itaallane tööle ei jõudnudki. Mis teha, mõned meist lihtsalt on nõrgad :D
Brainfreeze. Kas keegi astuks palun mu niigi pikkadelt juhtmetelt maha? Ometigi oli nii paljust kirjutada. Või no kas just NII paljust, aga midagi oli veel..
Kirjutan siis sellest, et Annika ja Katre lahkusid meie seast. Ei, mitte teispoolsusesse vaid kõigest 100km kaugusele Bowenisse, kus hakkasid teisipäevast tomateid pakkima. Mul on kuradi hea meel, et nad enam tühja istuma ei pea. Lausa kole oli kõrvalt vaadata, kuidas tüdrukud, tahtmist täis, lihtsalt nädalast nädalasse püsivat tööd ootavad. Need paar päeva tööd siin-seal isegi ei väsitanud neid. See oli rohkem jalutuskäigu eest. Liiga lihtne :D Ma tõsiselt loodan, et Heleriin ei pea siia jäämist kahetsema ja Juanita(meie hosteli skisofreenikust omanik) leiab talle kiiremas korras rakendust mõnes farmis. Siis oleks meil kõigil mingi tööots ning võiks tulevikuplaane pidada :) Edu teile, Annika ja Katre! Me veel näeme!*evil laugh*
Egas midagi…
Loodetavasti jõuan tuleval nädalal blogi rohkem täiendada. Üritasin seda ju sellelgi nädalal, algust sai tehtud juba teisipäeval, aga nagu näha, siis tulemuseni jõudsin alles täna. Nukker kuidagi..
Ilusat nädalavahetust!
:)
No comments:
Post a Comment