Et, mis jama see veel on?
Ma ei hakka siin hellitama - SITT päev oli! Ja, et mu viha ja pahameel koos hommikuse kastega ei kaoks, nagu tavaliselt, siis jäägu see kirjutis mulle meeldetuletuseks. Mälu värskendamiseks. Viha ammutamiseks. Jah, ei kõla just tervislikult, aga tuleb kasuks.
Eile selgus, et Juanita(hosteli/hotelli perenaine) ei viitsi meid autoga tööle ja tagasi kärutada(mitte, et ta seda üldse ise oleks teinud). Probleemi lahenduseks oli iiri paarike. Neil on auto, aga puudub töö. Meespool paarikesest saaks seega koheselt tööd farmis, kus mina ja kaks itaallast töötame. Poleks ju lugu, aga asja konks on selles, et farmeril on tööd ainult kuuele korjajale. Kolm siit hostelist ja kolm teisest. Juanita plaan - üks meist kolmest jääb koju, et iirlane saaks tööle minna. Järgmisel päeval jääb keegi teine jne. Tühja sellest, et hetkel töötame nädalas vaevu neli päeva ja palk on niigi kokku kuivanud. Okei, loll nagu ma olen, pakkusin siis välja, et võin koju jääda. Aimasin, et tööd on ehk pooleks päevaks ja seega poleks mu kaotus nii märkimisväärne. Mnjah.. seda ei osanud ma muidugi ette näha, et iirlased päev hiljem jalga lasevad. Kaotasin päeva tööd mitte millegi eest, Juanita peab meid edasi sõidutama ja ma saan selle nädala eest nüüd veelgi vähem palka.
Koputus mu uksele. Vastu vaatab Juanita. "Martin, kas sa tuleksid ja maksaksid renti? Paluuun!". Ma lihtsalt jõllitasin teda seal. Ma neid vähem glamuurseid kogemusi siin väga välja ei pasunda, aga ei jää vist muud üle, kui tunnistada, et ma pesen õhtuti köögis nõusid. Väiksema rendi nimel. Tädi leidis aga, et mul on tundidest puudu ja peaksin veidi renti maksma. Nii kahe nädala jagu. Küsimuse peale, kas see on okei sai ta vastuseks "ei". See üle huulte lipsanud "ei" oli üllatuseks mulle endalegi. Küllap tundsin, et käes on see hetk, kus tuleb selg veidi rohkem sirgu lüüa ning läheneva teerulli eest kõrvale põigelda. Või selle juhile vähemasti otse silma vaadata. Seletasin siis talle, kuidas ma lennupiletid koju ostsin ja need nii-nii-nii kallid olid, et rohkemaks raha pole. Hull selja sirgu löömine küll see valetamine, aga teda teades, siis ega miski muu mind vist päästnud olekski. Kõik justkui ära klaaritud naasin tuppa. Viis minutit hiljem uus koputus - Juanita mees, Cliff. Nonii.. "mis mõttes sul pole raha? Kas sa üritad meil naha üle kõrvade tõmmata!? Mida sa õige mõtled!? Kas sa ei teadnud, et sa pead renti maksma!?!" jne. jne. jne. Pikk jutt kokkuvõetult - ma olen petis. Sügavamale detailidesse laskumata selgus tunnike hiljem, et ma siiski olen neid kuradi nõusid siin piisavalt küürinud ning rendiga on kõik korras. Võinuks siis tunnid enne kokku lüüa..
Kurat! Juba praegu on tunne nagu probleemi polekski olnud ja mu mõistus mängis minuga mingit veidrat mängu. Fuck this. Neelan alla ja elan edasi. Seda ma oskan.
Elu on LILL! Pea seda meeles, Martin!
Olge teiegi tublid :)
Järgmine kord juba rõõmsamalt ;)
edit: teistkordselt lugemisel tundsin oma pahameelt naasmas. töötab!
No comments:
Post a Comment