Shokolaad aitab kirjutada

Shokolaad toidab vaimu. Käisin just kõrval poes ja ostsin paki TimTami küpsist. Shokolaadiga. Te ei tea, millest te seal kaugel ilma jääte. Shokolaadiküpsis. Viisakusest ei hakka seda teile siin nina alla ka hõõruma. TIMTAM.ON.NII.HEA! Kahjuks on see siinsest söödavast kraamist ka ainus, millega teis kadedust saaks tekitada. Ei ole siinpool maakera neid verivorste, keeduvorste, suitsuvorste, suitsutatud vorste, grillvorste, viinereid, kohupiimakreeme, kohukesi, saiakesi, Kalevi komme, salateid, sooja valmistoitu, kilu, sprotte, leiba... kokkuvõtvalt - Austraallastel pole midagi, mis hõbeketi mööda suunurka alla paneks nirisema suurest ahvatlusest. Aga neil on hea kliima ja suured palgad. Ma küll ei tea, mis selle viimasega peale hakata, kui toidupoes miski otseselt isu ei tekita, aga mingu see siiski plussina kirja :D
Kuhu ma oma jutuga üldse jõuda tahtsin? Ahjaa, mul on väga kahju, et eelmine nädal ei kirjutanud ning teid oma suurepäraste seiklustega ei rõõmustanud :D Elu siin Home Hillis on ju nii põnev. Iga päev juhtub midagi uut. Midagi, millest kuidagi vaikida ei saa. Jah, elu on siin sündmusterohke. Liigagi!
Eelmise nädala põhisündmuseks oli Saksa tüdrukute, Lena ja Sabrina, lahkumine. Austraalia nõuab avastamist ja ega sellele saa kätt ette panna, aga kurb on olla küll. Nagu mingid värvid oleks elust kaduma läinud. Aga saame üle. Küllap varsti keegi sama tore end siin hostelis ilmutab. Või siis mitte. Asjal on positiivne külg ka. Raha kulub vähem. Ei ole enam iganädalast kinokülastust, millele järgnesid peatused McDonaldsi drive-thru akende ees. Võiblla jäävad ka laupäevased peod harvemaks.. lootust on :)
Raha peab ju koguma. Lubasin nendega Saksamaal kunagi kohtuda. Ja nemad Eestisse tulla, mille küll pigem ulme valdkonda liigitaksin. Ei näe ma seda juhtumas, kuid mine neid tea.

Nendest laupäevastest pidudest... noh, ei käinud see möödunud laupäevgi teist sammu. Ikka pidin teistega koos õue minema, kuigi tuju ja viitsimist selleks nagu polnudki. Et miks siis ometi? Selle eest pean sind, Maris, kiruma ja tänama! :D Sa ise seda nagunii ei mäleta, aga aastaid tagasi, teismeeas, laususid sa mulle need kuldsed sõnad: "kõige lahedamad on just need peod, kuhu sa minna ei viitsi/taha". Olgu sa neetud, aga need sõnad meenuvad mulle IGA kord, kui seda õiget peotunnet pole ning olen valmis kellegi kutset tagasi lükkama. Nii ka laupäeval - MINEK! :D Ilmselt huvitab teid nüüd, kas Marise sõnad paika pidasid. Sõnastan selle siis nii - igav ei hakanud! Kui teised läksid alustuseks Lazy Lizardisse(hostel Ayris, kus me enne Home Hilli tulekut peatusime), siis mina väldin seda kohta kui tuld. Lasin end siis pubi ees maha panna, astusin sisse ning tellisin esimese kannu õlut. Just nii, õlut! Põhjus lihtsamast lihtsam. Õlu on kõige odavam alkohoolne jook :) Baaridaam küsis veel, et mitu klaasi ma selle juurde soovin. Naljatilk. Vastust kuuldes ei osanud ta muud kosta, kui "tuleb tore õhtu" :D Et aega tuli omajagu surnuks lüüa, siis sisustasin selle, õlle rüüpamise kõrval, inimeste jälgimisega. Õige varsti sadasid sisse kaks keskealist naist. Üks oli kiilakas ja hõredamast hõredama hambareaga ning teine, mõned aastad noorem ehk, kandis peas talvemütsi, märjad juuksed alt lehvimas, ja keha kaunistas tal punane ruuduline flanellsärk. Tõelised rokitädid! :D Vaatasin siis, kuidas nad seal piljardit mängisid, suud niisutasid ning bravuurikalt ringi tatsasid. Tõesti, inimesi on ikka igasuguseid. Aeg lippas. Kolmandat kannu tellides sain kõrvale tasuta leivakesed ning vihje, et jukeboxist saab tasuta laule valida. Tundusin baaridaami jaoks vist peadpidi elu hammasrataste vahele jäänud olevat :D Juhtub. Õnneks saabusid kohe ka teised ning pidu sai õiged pöörded sisse.
Hetked klubist. Parajalt purjakil, võis mind kahe korruse vahel edasi-tagasi saalimas näha. Märkasin, et mu toakaaslane Riccardo ei tundu päris enda moodi. Istus teine allkorrusel, näost valge ja tundus, et ta ei adu enam enda ümber toimuvat. Uurides temalt, kas kõik korras, sain vastuseks konkreetse ei, millele järgnes WC poole tüürimine. Selge, mahakandmisele. Rickyt oodates sattusin aga ise löögi alla. Mainisin eelpool neid kahte imeilusat ja hästi säilinud keskealist "daami". See noorema väljalaskega(see flanellsärgiga) leidis järsku, et minusugune noormees ei pea mitte üksi olema. Väga pealetükkiv tädi. Vahepeal sekkus kaame näoga Riccardo üritades mind "ta on mu boyfriend" jutuga päästa. Nurjunud katse. Järgmisel hetkel suudlesin vanaemaga(no offense vanem generatsioon. Ma lihtsalt pole millekski selliseks veel vaimselt valmis). Pfff.. ennast lahti rebinud, leidsin Ricky toolilt, millel ta ennegi kiretult ja tuimalt istus. Mis siis muud, tellisin takso, pakkisin meid peale ning tagasi hostelisse.
Taksosõit väärib samuti paari rida. Taksojuhiks oli haisev vanamees, kes Eestis suure tõenäosusega koheselt kodutuks tembeldataks. Noooojah.. ikka juhtub, et läheb kiireks ja ei jõua end eelnevalt kasida. Ja üldse, kes see rumal end siis enne töötegemist peseb. Pärast tööd pestakse ikka! Ja see masin - iseenesest üldse mitte vana auto(oli vist Toyota Prius), aga selle imelise kaariku tehniline seisukord... ma imestasin, et me kohale jõudsime :D Ma pole varem ühelgi autol esisilda niimoodi kolisemas kuulnud. Kiiruse kasvades muutus see metalne kolin lausa nii talumatuks ja hirmutavaks, et maanteel ei julgenud taksojuhtki üle 80km/h liigelda.
Hostelis päral, jooksis Riccardo oksendama ning mina magama. Hommikul oli aga meile kõigile üllatus varuks. Ärgates märkasin, et Ricky pead ja nägu ehtisid haavad, mis justkui maagiliselt öösel tekkinud. Kust ja millal ta need hankis on seniajani müsteerium. Küll aga hakkas järgmisel päeval lekkima üks wc-pott. Kokkusattumus? :D

Sellised lood siis teile seekord :)
Olge mõnusad!