Siin ma siis jälle olen, teie meeli kindlasti suurepäraselt lahutava postitusega :D
Nii raske on alustada. Olen endale viimased 4-5 päeva lubanud, et "homme". Homme kirjutan. Homme uuendan. Olgu neetud mu laiskus! Oleks ju mulle endalegi lihtsam, kui oma elu tihedamini siia teile lugemiseks laiali laotaksin. Nooojah..

Viimane postitus lõppes siis sellega, et asusime Perthi poolt Donnybrooki poole teele. Ma vist pole Franklandis tutvutud Eesti neidude nimesid siin maininudki. Nendeks on Annika, Heleriin ja Katre. Tähestikulises järjekorras. Vältimaks igasugu tekkida võivaid mõtteid nii teie kui nende peas :D Aga nad on seni end vaid heast küljest näidanud. Vastasel juhul oleks ma juba mõne ilmakaare suunas punuma pistnud. Aga Donnybrook. Neile, kes ei tea või kel lihtsalt kehvem mälu(eks aega ole vahepeal omajagu möödunud ning nooremaks ei jää meist keegi), teadmiseks, et olin siin ka eelmise aasta märtsis.
Donnybrooki saabudes võtsime ühendust Samiga, kelle farmis ma eelmisel aastal pirne korjasin. Toru otsa sai Heleriin lükatud. Oli tema mu endist bossi juba telefonitsi kollitanud ning end tuttavaks teinud. Hiljem selgus, et ma olin Samil isegi meeles. Kes teab millega, aga pärast kõikide kohalike farmide läbihelistamist/käimist ning Davidile(meie hosteli omanik) oma mure kurtmist, võttis ta kaks meist tööle. Haletusest ehk? Või rääkis David ta pehmeks nagu eelmisel aastal :D Igatahes, Katre ja mina oleme nüüdseks juba pea nädala pirne noppinud. Heleriin ja Annika alustavad ilmselt järgmiselt esmaspäeval, pärast väikest ootamist. Loodetavasti tähendab see, et saame ka õunahooaja siin veeta. Mul numbrid juba silme ees virvendamas ning raha maitsegi suus, kuigi esimene palgapäev alles pooleteise nädala kaugusel :D Minu kohta olevat Sam sakslastele igatahes head rääkinud. Mis muud, kui tuleb üritada seda muljet mitte kihva keerata. Praegune korjajate tiim on samuti hea, ühe mööndusega. Ei tahaks küll rassistlikult kõlada, aga meie meeskonna asiaat on umbkeelne tobu. Sellest poleks hullu midagi, kui ta korjamisel veidi mõistust kasutaks. Kiiruse kohta ei ütle ma midagi, aga tema taktika... siililegi selge, et see poiss redeli otsa ronida ei taha. No korjaku siis alumistelt okstelt ja tehku seda korralikult. Rääkimisest pole siinkohal üldse kasu, sest ta ei saa ju aru. Vaatab sind oma suureks paisunud silmadega nagu ilmaimet, pilk täiesti tühi nagu hirvel autotulede valgusvihus. Ürita siis pahane olla. Nagu võtaks väiksel lapsel kommi käest! "Lootusetu. Las jääda", kirun ning jätkan.

Et töö leidmise ning tööle asumise vahele jäid mõned vabad päevad ja nädalavahetus, siis seadsime autonina tagasi Perthi poole. Eesmärgiks viimased peod ja istumised enne maaellu sukeldumist. Jällegi sai pidu alguse majast, milles tüdrukud Perthis maandudes peatuvad. Raske on mainimata jätta, et majaomanikuks on 45-aastane diilerist hivpositiivne geimees. Värvikamat kuju oleks raske soovida :D Aga lõbus on seal alati olnud. Seekord kutsusime ta isegi klubisse kaasa, aga onu oli end natuke liiga kreeni joonud, et sisse saada. Nii ta tagasi koju sõitiski. Annika, Katre ja mina suundusime lihtsalt teise klubisse.
Järgmisel päeval sai Pembertoni perega vaikselt tagahoovis istutud ning õlut(jah, teie silmad ei peta teid. ÕLU) nauditud. Väga mõnus nädalavahetus oli :)

Ja nii ongi :D
Homme on reede, kui ma ei eksi. Vabandust, aga päevad ei erine siin üksteisest karvavõrdki. Same shit, different day. Aga seltskond on hea ja ega töölgi viga ole. Ma olen täitsa rahul! :)

PS. Et kell tiksub juba poolt kümmet õhtul, siis jätan oma soperdise üle lugemata. Nagu enamikel teistelgi kordadel :D Õnnelikkust!