Läks küll lubatust kauem, aga siin see on. Ega ma täpselt mäletagi, mis siin kõik vahepeal on ja ei ole juhtunud. Tavapärane töö viinamarjaistanduses pidi lõppema juba reedel, aga seda nipet-näpet tundub veel sellegi nädala lõpuni jaguvat. Ei teagi, kas suurest "õnnest" nutta või naerda :D Tööd on muidugi vaja. Ainult nii saab vorstiviilu leiva, vabandust, saia peale. Aga töö on siin üksluine. Täna järjekordselt mööda pikki viinamarjaridu sammudes oli aega jälle mõelda. Sain lõpuks aru, miks praegune viinamarjaistandus Pembertoni omaga võrreldes nii kohutavalt tüütu ja lõputu tundub. Vahe on suuruses. Pembertoni istandus oli selline mõnusalt armas ja pisike. See siin on täielik hingetu monstrum, mis laiub kokku pea 500. hektaril. Hetkel on meil käsil blokk, milles ridade pikkuseks umbkaudu 600 meetrit. Tööks on fruit dropping ehk viinamarjakobarate harvendamine ja ühe rea tegemine võtab umbes 2,5h aega. Tõsiselt "lõbus" tegevus. Homme alustame viinamarjade käsitsi korjamisega. Seda küll ainult üheks päevaks, aga vaheldus seegi. Edasi... ma ei teagi. Ma olin piisavalt loll, et lubasin siin ühele teisele farmerile korjamise ajaks appi minna. Otsus, mida ma ilmselt veel tükk aega kahetsen. Viinamarju korjatakse öösel masinatega. Temperatuur on ehk 10C, mis arvatavasti tundub hoopis -10C, sest oled viinamarjamahlast läbi ligunenud(teadjamad räägivad). Pikimad vahetused venivad lausa 20. tunnist pikemaks.
Ma kohe ei teagi... mõtlemiskoht.
*Kogu see eelnev jutt on kirja pandud pea nädal tagasi. aga, et "elu" tuli ette ja olin teile lubanud sisukamat postitust, siis jäi see netiavarustesse lugemiseks lennutamata.*
Jätkan.
Farmer Glenn, kellele ma appi lubasin minna, võttis nädala keskel ühendust. Tegin temaga ühe korjamise, mis polnud sugugi nii jube, kui arvanud olin. Varem kuuldud juttude kohaselt võis arvata, et "spotterid"(mu ametinimetus) saavad masinasse kinni jäänud oksi välja tõmmates läbimärjaks ning pealaest jalatallani shitaseks. Ilmselt läks mul õnneks! Mind katsid kõigest ämblikud ja mingid muud, kõrvaharki meenutavad, mutukad. No dramas! Maaelu ikkagi ja kuni keegi hammustama ei kipu on kõik hästi. Ämblikest rääkides.. mingil õhtul köögist prantsuse kuti kiljumist kuuldes läksin uurima, mis tal viga on. Selgus, et köögipõrandal välisukse juures oli suur ämblik ning ta ei julgenud kööki minna :D Päris läbi nätsutada ja välja sülitada see ämblik teda ehk poleks suutnud, aga mõne jäseme võrra vaesemana oleks mees võinud Franklandist lahkuda küll :D Tegu oli tõesti suure ämblikuga. Pihku võttes oleks ta armsalt karvased jalad vist ka üle peopesa äärte ulatanud. Päris massiivne seega. Aga tagasi farmitöö juurde.
Spotter, nagu nimetuski vihjab, on jälgija. Tuleb vaadata, et traktor ja harvester õigetesse ridadesse sõidaks(erinevad skeemid, mille järgi see kõik toimub), jälgida, et harvesteri lindid viinamarjadest umbe ei läheks ning iga rea lõpus kontrollida, et masinasse oksi poleks kinni jäänud. Korjamise lõpus tuleb kleepuv masin puhtaks pesta. Viimane on ilmselt kõige nõmedam tegevus, sest tähendab tunnikest külma veega möllamist ning nõuab ülimat põhjalikkust(vähemalt selle farmeri puhul). Nüüd on vist õige aeg öelda, et ma ei võtnud seda tööd vastu :D Peamiseks põhjuseks teadmatus, millal järgmine korjamine toimub. Ei osanud mulle keegi öelda, kui kaua ma seal tühja passima pean. Et ka minu põhifarmis sai reedega töö otsa, siis mu päevad oleksid seal lihtsalt telefoni kõrval kõnet oodates möödunud. Jääb ära. Andsin sellest ka Glennile teada. Ilmselgelt polnud mees õnnelik, sest vastus, mille ma temalt sain oli umbes-täpselt selline: "Thanks now i fucking have to find another worker you fuck head" :D Aga muidu oli tore mees!
 |
| Kollane harvester ja sinine traktor. Nii see asi käibki viinamarjaistanduses. Ainult, et öösel. |
Siin ma siis nüüd olen. Kodus Perthis :) On teisipäeva hommik ning üritan LÕPUKS seda blogi sissekannet lõpetada ning teie poole lendu saata. Vahepeale on mahtunud peod, Siim ja sõbrad läksid eile kaevanduslinn Newmani tööd otsima, majas olid mingid järjekordsed draamad Birgiti ja Johniga, kes endale midagi ette kujutama kipuvad... ja täna lähen Franklandis tutvutud Eesti tüdrukutega Donnybrooki! :D Ma üldse ei kahtlegi, et see saab lõbus olema. Loodetavasti tipneb töö leidmisega, sest ma vajan üht. :))
Wish me luck ja järgmise kirjutamiseni. Loodetavasti jõuan ühele hetkel ka teie meilidele vastatud!
Tsau!
No comments:
Post a Comment