*viieminutiline ajuragistamine* (ragin oli lausa nii kõva, et seismoloogid registreerisid selle, kui Austraalia viimase 15. aasta tugavaima maavärina. Mina ja mu õukond ei tundnud midagi)*
Elu siin pirnide keskel kulgeb.. pirniselt. Hommikul kuueks tööle, kolm pausi, 16:30 lõpp. Ei midagi suurejoonelist. Eks igas päevas on midagi, mis natukenegi sellele võrdlemisi rutiinsele tööle värskendust pakub. Saab siis keegi herilase käest nõelata või kukub näiteks endale puu otsas rapsides mädanenud pirn pähe. Sel nädalal sai vahelduseks isegi õunu korjata, mis oli võrdlemisi närvesööv kogemus. No kas teid ei ajaks närvi, kui lähed oma väikese redelikesega puu otsa kahele kõige suuremale(ja õunad on siin kohati tõesti SUURED) õunale järgi ja haarates üht kukub teine lihtsalt maha. SUUR ÕUN! See täidaks veerandi mu kotist! Okei, liialdan, aga abi oleks temast palju olnud. Ja sama stsenaarium kordub päeva jooksul kümneid kordi. AFäöääääräLÖAFS... vabandage mind! See kõik kiskus need valusad hingehaavad uuesti kärisedes lahti :D
Teine suurem rutiinitapja oli Heleriinu juuksevärv ja selle äärmuslik muutus - blondiinist punapeaks :D Ütleme nii, et märkamata see ei jäänud. Tööl tuldi isegi minu käest uurima, et mis lahti ja kas see on mingi nali. Naljaga siiski tegu pole ja juuksed on ka täna punased. Päris lõbus, kui selline tulehark seltskonnas on :D Heleriin on meil siin hostelis üldse üks huvitav fenomen. Millegipärast kipuvad kõik nõrgamõistuslikud ja muidu kummalised isased talle armastust avaldama ning enda tuppa filme vaatama kutsuma :D Seda ei muutnud isegi juuste punaseks värvimine. Aga neiu ise tundub päris rahul. Mitte juuksevärviga(veel mitte). Tähelepanuga ikka :D Ütlus, et naised armastavad kõrvadega peab seega ka tema puhul paika. Õnneks pole tegu rumala tüdrukuga ja ta ei lase end nendest imalatest meelitustest, mis nende kummaliselt "õliste", kett mööda suunurka allapoole nirisemas, meeste suust väljuvad, kuidagi mõjutada. Kutsub ta üht erilisemat eksemplari isegi hellitavalt pervoks. Armas tüdruk selline :))
Meie rutiinne elu ei piirdu tegelikult sugugi tööpäevaga. Pärast tööpäeva üritavad kõik võimalikult kiirelt dushi alla jõuda. Järjekorrad, mis siin hiljem tekivad on pikad. Ma satun alati koos kahe Korea poisiga samal ajal pesuruumi. Ma ei näe neid seal kunagi, aga nende kohalolek on tajutav. Kaks teatud kabiinid on hõivatud, ühes neist lärmab Korea popmuusika ning hetk hiljem käivitub föön, millega oma pikki musti juukseid kuivatatakse. Muusika ei lõppe. Loob omamoodi atmosfääri :D Samaaegselt pesemisega toimub võidujooks kööki, millest meie põhjamaine loomus ja uhkus osa võtta ei luba. Me siin teeme süüa siis, kui köögis vaiksem või on kogu oma uhkes üksinduses meie päralt. Seda viimast juhtub siiski üliharva. Pestud, söödud kulub ülejäänud aeg enda maailmas toimuvaga kurssi viimisele ning magama sättimisele. Päris glamuurne on see elu siin Donnybrookis.
*lubasin endale siin just luksust WC-s käia. Tagasi tuppa tulin mööda katust, sest uks läks selja taga lukku. No dramas! Juhtub :)*
Jätkan.
Et tööl mingi hetk kõik mõtlemised mõeldud saavad ning teistega ka kogu aeg rääkida poleks vist päris sünnis(oleme siiski tööd tulnud tegema), siis tulevad igasugu jaburused pähe. Üks sellistest on mu väikses peas loodud mäng. Tööl ikka aegajalt juhtub, et täiesti kogemata libiseb peost pirn ning tabab läbi õhu maa poole vihisedes kedagi. Et asjale vürtsi lisada, siis tulin lagedale punktisüsteemiga. Peatabamus on 10 punkti, keha 5p, jalg 1p. Et meie praeguses blokis on puu otsas palju mädanenud pirne, siis lisandus 50-punktiline boonus. Jah, selleks on haisev läbimädanenud pirn kellegi peas. Ühtlasi langeb selle tabamuse saanud mängija mängust välja. Selline rumalalt lapsik mäng siis :D Tunnistan. Pole vaimses arengus lasteaia tasemest kõrgemale tõusnudki. Ei ole ka siia, Austraaliasse, ajutiselt ümber asumine kuidagi mu arengule kaasa aidanud. Nutke või naerge :D Tulen samasugusena Eestisse tagasi. Võibolla lohutab teid asjaolu, et me seda mängu pirnipuude vahel ja ümber tõsimeeli ei harrasta.
Aeg siin Donnybrookis hakkab tegelikult vaikselt ümber saama. Pirnid saavad peatselt korjatud ning kuigi sellele järgneb mõne nädala pärast õunte hooaeg, siis... meist neljast ei tea tegelikult keegi, mis edasi saama hakkab. Hommikuti on siin siiski külm. See ütleb vist nii mõndagi :D Ja külma all ei mõtle ma mingit 20C seekord. Nädala keskpaiku tööle minnes nägin ma oma suust väljuvat hingeauru. HINGEAURU! EBANORMAALNE! Ma olen Austraalias! Oma õhukeste riietega, siin, selles igaveses suves.
Aga elu on ilus ja põhimõtteliselt võib vaikselt öelda, et järele jäänud aasta hakkab ka vaikselt peas paika saama. Seda on minu puhul päris palju. Samas, plaanid muutuvad ja seetõttu ei kipu neid ka väga välja hõikama :)
Olge mõnusad ja võtke saabunud kevadest viimast! Kaugel see suvigi on.. ja siis tuleb juba uus talv otsa! :))
Martin
No comments:
Post a Comment