Kell näitab üheksat hommikul. Et tüdrukud magavad ja Heleriin on neist vist kõige magusama unega, siis on tema imearmsalt pisike üsapuutri tervenisti minu päralt. Kes teab, millal ma enda veel armsamat ja vingemat rüperaali jälle kasutada saan.Akulaadija oleme nüüd juba pea 5000km kaugusel. Minu isiklik tragöödia. Teeb meele mõruks küll, aga ega ma siia arvuti taha aega veetma tulnudki. Mobiiltelefon aitab meile kontrollida ning Facebookis käia, et teiste elust väga maha ei jääks :) Aga see selleks.Ega ma siia pisaraid valama tulnud. Selle jätan teile :D Hoidke neid siis selleks hetkeks, kui mind jälle näete või kui minust terve kuu midagi kuulnud pole ning mure/igatsus hilisel õhtutunnil liiga suureks kipub paisuma. Pisarad aitavad, mõnikord. Ah, mida ma seletan siin. Täitsa lolliks sõitnud end Austraalia lõputult sirgetel maanteedel :D Olgem rõõmsad!
Nii, aga alustagem algusest. Olgu selleks siis Donnybrookist lahkumine. Eelmisel teisipäeval(kas sellest on tõesti nii vähe möödunud?) lõpetasime seal pirnide korjamise ning võtsime suuna juba sama päeva õhtul tagasi Perthi. Poleks arvanud, et lahkumine võib meele kurvaks teha, aga näed siis.. Selle lühikese aja jooksul muutusid mõned inimesed lähedasemaks, kui arvata oleks võinud. David ja Ariane on senise aja jooksul kohatud sakslastest kaugelt kõige sõbralikumad ning toredamad olnud. Sõna nunnu on nendest rääkides kohustuslik! Nad lihtsalt olidki nii NUNNUD! Ja see ei kuulu vaidlemisele ning pole sugugi ainult minu arvamus. Väga, väge tore paarike. Ehk viib tee meid veel kuskil kokku :)
Donnybrookist lahkumine polnud tegelikult sugugi vältimatu, sest meie farmer otsis meile uue töö põhimõtteliselt valmis, aga see ilm seal... ma tõesti ei mäleta, et oleks siin Austraalias varem nii kargeid hommikuid kogenud. Prrr! Seega ega muud varianti olnudki, kui põhja poole vaadata.
Enne, kui teele asusime, tegime veel ühe väikese mõnusa "istumise" Perthis Swan Riveri promenaadil, kust avaneb mitte miljoni, vaid miljardi dollari vaade linnale. Lõbus oli. Seda ma mäletan. Õhtu lõpus enam nii lõbus ei olnud ning hommikul oli juba kergelt nutune :D Ei, peksa ei saanud ning avalikus kohas alkoholi pruukimise eest trahvi ka mitte. Lihtsalt uurisin selle suure pudeli põhja liiga innukalt. No.. shit happens! :D Aga ma ei kahetse hetkegi sellest õhtust!
Esimene peatus - Geraldton(~400km Perthist). Perthist pidime juba järgmisel hommikul teele asuma. Hommikust sai päev ja lõpuks õhtugi. Takistuseks polnud sugugi terve seltskonna koomalähedane olek või väsimus. Teate ise, kuidas kell just siis lendab, kui on vaja end kuskile teele sättida ja aeg peale pressib. Eks kaks tundi kadus ka ostukeskusesse, kust viimased ostud tehtud said. Ning ega lahkumist teinud kiiremaks ka vales suunas sõitmine :D GPSi meil pole ja kaardilugemisega ei hiilga meist keegi, AGA kõigil on omad hetked. Mis sest, et mõnikord on ka need täitsa metsa poole :D Geraldtoni jõudsime vist kesköö paiku ning "laager" sai püsti löödud linna külje all asuvas caravan parkis. Mnjah, "laagri" all mõtlen tegelikult hoopis autos ööbimist ning caravan parkiga oli tegemist ainult sel määral, et masin oli pargitud caravan parki aia taga asuvale murulapikesele :D Aga uni oli oi kui magus!
Teine peatus - Carnarvon(~900km Perthist). Kikud Geraldtoni rannas avalikus tualetis puhtaks, paak pilgeni täis ning tuld! Carnarvoni jõudsime lausa päevavalges. Annika, Heleriinu(Heleriini?) ja Katre olid siin varem viinamarju korjanud ja seega sai otsustatud, et peaksime nende endise tööandja juurde minema ning veidi maad kuulama. Mõeldud-tehtud! Kohtusin õige pea nende endise supervisori, Ivaniga. Pidi väga tundeline mees olema, kes tüdrukute Carnarvonist lahkudes lausa pisaraid valas. Katre nägi ka seekord ta niiskeks muutuvaid silmi. Minu silmanägemine on vist päris kehvakeseks jäänud. Nägin ainult üllatusest suureks paisunud silmi ning kohmetust. Aga eks nad tunnevad teda paremini :D Meie kõigi õnneks pakuti meile aga võimalust öö katuse all veeta, tasuta. Hea võimalus riiete pesuks, dushi all käimiseks ning kaamerate, telefonide ja läpakate laadimiseks. Sinna mu kallis laadija ununeski. Ilmselt istub praegugi pistikus ning ootab, et ma teda päästma tuleksin. Kurb.
Töö koha pealt selgus, et järgmised kuu aega on seal väga vaikne, kuid pärast pausi peaks uuesti tööd tulema. Rõhk sõnal peaks. Seda kohtab siin Austraalias tihti ning lõpuks võid leida end surnud ringist, kus tööd ei ole ja raha, et lahkuda, ka mitte. Meie otsus oli edasi liikuda.
Kolmas peatus - Karratha (~1500km Perthist). Tegelikult peatusime küll Karratha külje all, road house'i parklas, kuhu saabusime pimeduse juba varjus. Kindlasti üks meeldejäävamaid öösid ja seda mitte heas mõttes. Iga maha mõõdetud kilomeetriga tajusime selgelt, kuidas koos temperatuuriga kasvab ka õhuniiskus. 29C polegi ju iseenesest midagi erilist, aga lisame sellele 86% õhuniiskuse ja hakkad soovima, et sul näpud kuskil pirnipuu all külmetaks :D Nii me siis selles koduseks saanud mahtuniversaalis seal neljakesi istusime. Keerasime veel masina konditsioneeri kõige külmema peale, et magamistuba ilusasti külmaks lasta ning üritasime pärast süüte välja keeramist kiirelt uinuda. Ei läinud väga õnneks. Loetud minutite möödudes istusime sama rumalalt meie oma isiklikus saunas edasi. Akende lahti jätmine polnud samuti mingi variant, sest väljas olid meie suureks "rõõmuks" moskiitod. Sellised armsalt nähtamatud. Ainus tunnistus nende kohal viibimisest oli konstantne pinin ning üha rohkem sügelev keha. Selline higist nõretav öö siis :)
Neljas peatus - Port Hedland(~1700 km Perthist). Hommikul ennast road house'i dushi all värskendanud, asusime uuesti teele. Või siiski, nii pilvitu see hommik ju polnud. Avastasime nimelt, et pärast öiseid käivitamisi, õhu saamise eesmärgil, oli aku suurest kurnatusest eluga hüvasti jätnud ning vajas elustamist. Õnneks polnud parkla tühi ning abi saime ühelt noorelt Austraalia kutilt. Tegelikult tuli jutu käigus välja, et ta lausa elabki seal ning üritab oma maja ostmiseks raha koguda. Oma ratastel kodu me igatahes veerema saime ja tänud talle selle eest :) Karrathas tegime kiire peatuse oma näljase kõhu täitmiseks ning võtsime suuna Port Hedlandi. Tööstuslinn, kuhu Siim, Helar ja Sven mu autoga mõned nädalad varem jõudnud olid. Saime kokku, puhusime juttu ning oligi aeg uuesti edasi liikuda. Nüüd juba Broome'i poole.
Järgmine peatus - In The Middle Of Nowhere ehk EiKusagil (loe Port Hedlandi ja Broome'i vahel:) Port Hedlandis meile teele kaasa pandud hea tujuga kulges aeg kiiremini kui kilomeetrid maanteel. Õige pea hakkaski päike tühermaa taha peitu pugema ja hämaraks kiskuma. 300 kilomeetri kaugusel Broome'ist jäi meie teele üks järjekordne(tegelikult vale sõnakasutus, sest neid "järjekordseid" leidub vast iga paarisaja km tagant) tankla, mille nö tagahoovis oli caravan park. Ma ei teagi täpselt, mis meie peas sel hetkel toimus, aga otsustasime ööseks paigale jääda. Mida me sel hetkel aga karta ei osanud oli meid ees ootav vihane moskiitode parv, mis ründas halastamatult ja valimatult kohe pärast masinast väljumist. Ma ei ole Annikat ei enne ega pärast nii tusasena näinud, kui telki püstitades :D Päris armas! Lihtsalt võimatu oli paigal püsida ning käte ja jalgadega mitte vehkida. Võis päris koomiline vaatepilt olla. Kuidagi see telk siiski püsti sai ning Heleriin ja Katre isegi ööbisid selles. Meie Annikaga jäime autosse. Sellised nõrgad nagu me oleme. Või hoopis tugevad? Tingimused autos olid ju sarnased Karratha lähedal olnule ja ilmselgelt ainult tugevad suudavad midagi selllist üle elada. Ehk mina ja Annika :D Jah, nii ongi. Kõige tugevamad üldse! Muide, selles ööbimiskohas olid kaamlid! Vähemalt üks.
Kuues peatus - Broome (~2200 km Perthist). Öö selles fantastilises kohas üle elatud panime juba varakult Broome'i poole ajama. Vaja ikkagi randa jõuda nind päevitada! :D Kohale jõudes näitasin eelmisest aastast meelde jäänud kohad ette ning seejärel sai Cable Beachile külili visatud. Vot see on PARADIIS! Temperatuur umbes 38C, õhuniiskust juba vähem ning vesi ookeanis 30C ümber. Masendavalt mõnus! Mäletangi end ainult kordavat kui mõnus, hea, fantastiline, suurepärane, mõnus, hea, äge, ideaalne, mõnus, ilus, mõnus, mõnus ja MÕNUS see kõik on. NII MÕNUS OLI! Teised lubasid mul juba suu vahendeid valimata sulgeda :D AGA SEE OLIGI NII FCuKING AWESOME!!! Kogu see mõnu ja ilu sisse ahmitud ajasime bussile uuesti hääled sisse ja võtsime suuna Kununurrale. Just selles kandis peaksid hooajad varsti algama ning tõenäosus mingisugust farmitööd leida kõige suurem. Oh well... been there, done that :D Mulle oleks tööd isegi leitud, aga see oleks teiste suhtes ebaaus olnud. Ega ma mingil ehitusel töötamisest poleks väga huvitatud olnudki.
Aga edasi juba järgmisel korral. Heleriin naasis töölt(olen seda teksti siin vahelduva eduga juba hommikust saati tippinud) ja ma annan talle läpaka tagasi :)
No comments:
Post a Comment