Ja saaga jätkub :)
Et mu viimasest postitusest ja meie road tripi algusest on üksjagu aega möödunud, siis ma ei hakka kõikidel tehtud peatustel pikemalt peatuma(peatustel peatuma.. a no las tal jääda). Eks need mälestused ole vahepealse aja jooksul juba kergelt tuhmuma hakanud. Või lihtsalt siinsetel lõpututel teedel kihutades autorataste alt tõusnud tolmu alla mattunud. Pealegi, vaevalt, et keegi teist nurisema hakkab. Sellega kipub sama lugu olema nagu reisipiltidega - huvitavad on need eelkõige asjaosalistele. Keegi ei viitsi tundide viisi neid tuhandeid klõpsutatud reisipilte suu ammuli ning hinge kinni hoides jõllitada, kui ennast pole lootustki neilt leida. Või? Kõlas vist natuke egoistlikult :D Selguse huvides olgu öeldud, et huvitavate piltide vastu pole mul midagi. Lihtsalt igast järvest ja linnust ja taimest ja majast ja mäest ja päikeseloojangust ja ausambast pole vaja pilti teha. Ja no kui sõrm kipubki vägisi nupule vajuma, siis enne piltide näitamist saab ju alati mõttetu jama välja korjata. Sattusin vist natuke hoogu, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin oli see, et ma siis kirjutan ainult nendest hetkedest, mis teilegi huvi võiks pakkuda. Pärast neid ridu muidugi... ilmselt peate mind selle postituse lõpuks silmakirjalikuks ja enesekeskseks jobuks :D Kurat sellega! Mu elus ongi kõik hetked huvitavad!
Asja juurde.
Broomist lahkudes ja Kununurra poole sõitma hakates polnud meie mõistused joodud energiajoogist ilmselgelt enam klaarid. Missugused lollid võtavad öösel ette 1000km pikkuse teekonna, teades, et öös on asju? Ja loomi! Lehmadele, kängurudele ja hobustele me küll õnneks pihta ei saanud, aga lindudel nii hästi ei läinud. Esimene pauk esiklaasi nurka oli päris ehmatav, aga kui need rumalad olevused masinat nii eest, kui külgedelt "ründama" hakkasid, siis ei jäänud muud üle, kui tuimalt õlgu kehitada. Pole varem nii enesetapjalikku liiki kohanud. Õudu ning kergelt närvilist särinat meie öösse siiski jagus. Olime juba varemgi ärkvel püsimiseks üksteisele õudusjutte pajatanud ning et tüdrukud olid veidi varem vaadanud filmi Wolf Creek, mis põhineb väidetavalt tõsielulistel sündmustel ja on seotud backpackerite tapmisega, siis tuli ka see uuesti jutuks. Eriti nüüd, olles sel samal teel, mis viib Wolf Creeki meteoriidikraatri juurde, kus kõik filmis toimunud sündmused alguse said. Noh, väikesed naljad, kuidas meil seal lähedal kütus otsa saab või rehv puruneb ning Katre hirmust helkivad silmad olidki saavutatud :D Ega palju puudu jäänudki, sest esimeses linnas pärast Wolf Creeki teeotsa tuli meil kütust kanistrist juurde kallata. Omamoodi vaatepilt seegi. Ümberringi suitsu kimuvad aborigeenilapsed ning mõned meetrid eemal bensiinised Heleriin ja Martin kanistrist viimast tilka välja niristamas. Tilgast püksis ei jäänud samuti palju puudu. Bensiiniaurud mõjuvad üllatavalt kiiresti. Meil oli tükk tegu, et tähtsa asja juures asjalik nägu ning kindlad käed säilitada. Nii mõnigi liiter kallist kütust voolas meie ülevoolavalt rõõmsa oleku tõttu auto kõrvale asfaltile :D Tuld meile otsa ei pandud ja teekond sel kummalisel täiskuisel ööl võis jätkuda. Kõigest tunnike hiljem, poole kahe paiku, nägime tee ääres hääletajat! Häääääletajat! Mida teeb üks hääletaja mingite kompsudega lähimast asulast umbes tunnise autosõidu kaugusel tee ääres?!? Ootab surma? Öösel läbib seda lõiku ehk üks neljarattaline tunnis. Heal juhul. Ja see kõik juhtus enne seda, kui me Heleriinuga väsimusest asju nägema hakkasime. Annika ja Katre nägid muidugi ka. Unes :D
Oli üks pikk ja kurnav öö..
Kununurras käisime tööbüroos. Hooaja alguseni oli sel hetkel veel aega, aga jätsime igaks juhuks oma andmed ning sõitsime linnast välja Lake Argyle karavanparki, et vaimu ja keha puhata. Endiselt üks ilusamaid kohti, kus telk püsti lüüa. Töökuulutusi sirvides sai selgeks, et ilmselt oleks targem siiski edasi liikuda, kui ootama jääda. Tagasi mõeldes.. oleks võinud ka seal oma aega surnuks lüüa. Aga siin me oleme - 2700 km Kununurrast idas ehk Queenslandi osariigis. Linn kannab nime Home Hill. Ilm on siin põhimõtteliselt muutumatu. Päeval 29-30C, öösel 19-20C. Veetemperatuur ookeanis 26C - mõnus! :))
Selline kiire lõpp eelmisele postitusele siis :)
Nutuks pole põhjust. Midagi uut juba homme!
Seniks, ilusat kevadet!
No comments:
Post a Comment