Juba mitmendat päeva on jube tahtmine kirjutada, aga pole nagu ainest ja kui ilmutus tulebki, siis jääb jälle ajast vajaka. Ikka hommikul tööle, siis tagasi hostelisse, kiire söök, mille kõrvale paar sõna kaaskannatajatega, traditsiooniliseks muutunud filmiõhtu saksa tüdrukute ja toakaaslasega ning magama. See viimane on muidugi kõige magusam osa ööpäevast. Pikkuselt küll võrdne tööpäevaga, aga sellega sarnasused nende kahe vahel piirduvadki. Magamist on raske millegagi üle trumabata. Eriti, kui väsitav tööpäev selja taga. Baklazaane õnneks unes veel ei näe. Bossi ka mitte.
Kirjutan siis oma neljapäevasest tööpäevast :)
Tänane päev kippus juba hommikul vägisi aia taha vedama. Nimelt selgus, et kõik olid kõigist mööda rääkinud. Ainult kahel inimesel oli transport kohe võtta ja silmapiirilt nad kadunud olidki. Mina ja põllulaulikust itaallane jäime lihtsalt lolli näoga üksteisele otsa vahtima :D Et tüdrukud kasutasid oma masinat täna ise ja meie farm neile tegelikult teele üldse ei jäägi, siis pressisime end saksa tüdrukute voodisse.. st. bussi! Ega seal vahet olegi. Ratastel voodi nagu see on :D Siin on vist 80% backpackerite bussidest sisseehitatud voodiga. Alles jäetakse vaid kaks esiistet. Asjalik, arvestades neid vahemaasid, mis motoriseeritud vankriga läbitakse. See istmete vähesus võib mõnikord muidugi kergeid ebamugavusi tekitada. Nagu täna. Samas... mulle meeldis! Olles selles bussis, mida hellitavalt Hermaniks kutsutakse, oma ahtri mõned päevad varem ka esiistmele toetanud, siis.. voodi on tunduvalt mugavam! Mõnus, pehme ja hea vaatega välja. Mõelge, kui saaksite Tartust Tallinnasse, või kuhu iganes hing parasjagu soovib, oma voodis sõita! Ma oleks kogu aeg teel! No kidding! Ja kui puhanuna veel kohale jõuaks.. oi, oi!
Viimaks põllule saabudes oli boss juba kohal. Üllatavalt ei teinud ta hilise saabumise kohta ühtegi märkust. Tea, kas kuningal oli hea tuju? Vaevalt.
Edasi kippus jällegi allamäge veerema. Vesi ununes tüdrukute bussi. Ja toit. Ainuke lohutus kõige selle juures oli pilvine taevas, mis päikese kinni püüdis ja mu iPod. Ilma muusikata võiks end nende baklazaanide vahel kohe oksa tõmmata. Nii masendav oleks.
Enne esimest pausi leidsin taimede vahelt ühe piraka konna. No ikka sellise, mida ei saanud kätte haaramata jätta. Ega karistus tulemata jäänud. Hetkel, mil ma ta enda näo juurde tõstsin ja lähemalt uurisin, otsustas väike põrguline mu täis pissida. Kas konnad pissivad? Mina seda igatahes ei teadnud. Ja nii palju! Terve särk oli eest märg. Haises ka veel kuramus. Lasin ta siis tagasi taimede vahele edasi hüppama ja nautisin oma kusest särki. Hea jahe oli natukeseks vähemalt :D
Aeg tiksus omasoodu edasi hetkeni, mil tööpäeva lõpuni oli jäänud 30 minutit. Saabus kuningas Charlie ning midagi head tal öelda polnud. Mitte, et see mingi üllatus oleks. Tööpäev pikenes poole tunni võrra, sest reedel võib sadada. See 30 minutit ei tundu teie jaoks arvatavasti pika ajana, aga meie jaoks seal põllul võrdus see igavikuga. Selg korjamisest nii kange, et võtab silmanägemise. Nälg nii suur, et võiks terve sigala nahka pista. Janu nii lõputu, et jooks kogu maailma vee(Katre väljend. Lubaduseks see tal jäigi :). Ühesõnaga väga fucked up!
Kui see lõputuna tunduv tööpäev lõpuks õhtusse sai selgus järgmine tõsiasi. Bussi, mis hommikul ilma meieta horisondi taha kadus, võtab juht ainult ühe inimese. PERSEEEE! Millise fantastiliselt imelise päevaga mind õnnistatud on! :D Mis sel bussil viga on, et me 10 minutiks sinna kõik neljakesi peale ei mahu? Midagi need itaallased omavahel seal siis seletasid ja nii jäigi.. mina ja mu hommikune saatusekaaslane pidime tagasi "koju" minema masinaga, mis juhtumisi kuulub hostelile, kust ma tüdrukutega nö. põgenesin. Nõme. Mis veel nõmedam - jõudsime tagasi tund hiljem, kui teised. Meie kunagised kaaselanikud peavad hostelis peatuvad tüdrukud samuti bussi peale korjama, aga nende päev lõpeb 30 minutit meist hiljem. Lõbusalt pikk ja kurnav päev oli. Ja kuningas ei valetanud. Sajabki vihma! On aeg põhku keerata :)
Kuidas küll tahaks praegu Eesti kevadet..
Olge tublid!
:)
No comments:
Post a Comment