Kõik ihkavad mu lähedust. Punkt.

Tervist!

Mõeldes paari viimase postituse peale, tekkis hinges väike hirm, et olen oma koleilusat elu liiga tumedates toonides teile kirjeldanud. Tegelikult on ju kõik parimas korras! Austraalia on Austraalia ja kuigi kohalikud tunduvad napakad ning ilmgi kipub juba öösiti jahedaks(15C), siis teised reisisellid, kes sama katuse alla sattunud, on väga vahvad(milline tore eestikeelne sõna!).

Kõige parem klapp on sakslastega tekkinud, jälle. Ma ei teagi, mis see sakslaste fenomen on, aga nendega on kuidagi väga kerge ühele lainepikkusele jõuda. Olemuselt üsna eestlaste moodi ning ega välimuski väga erinev ole. Blonde saksa tüdrukuid võib üsna lihtsalt kodumaistega segamini ajada :D Eks neid germaanlasi ole siia Austraaliasse asumisele palju saadetud ka. Vanematest võib täiesti aru saada. Farmitöö vajutab nii mõnegi linnanoore vaimule ja hingele sellise templi, et tuhatnelja tagasi kodu poole põrutades on lapsel, vanemate rõõmuks, vastupandamatu soov kooli naasta ning see ka edukalt lõpetada. Pääseks ainult tulevikus oma käte määrimisest! :D Peab tunnistama, et minulgi on raskematel päevadel mõtted koolitee jätkamisest peast tõsisemalt läbi käinud. Tahaks ju isegi kergema töö peale saada ning ehk isegi küünealused puhtana hoida :D Nojah, kõik ei saa valgekraed olla, aga siiski... mulle vist ei meeldiks tudisemiseni kellegi teise kaunis kodus seinu värvida või vannituba plaatida. Tahaks midagi enamat..

Kuhu ma jäingi. Ahjaa, sakslased on sõbrad! Ega itaallastelgi viga ole, aga teatud isendite temperament nõuab kõrgemat taluvusläve. Töö ajal kuulame me kõik muusikat, aga üks itaallane peab vajalikuks kõrvus kõlavale kaasa möirata. Esimesed 5-10 minutit on naljakas, 30 minutit hiljem on ka kõik okei. Tunni möödudes hakkad vaikselt lootma, et ta kaua enam ei jaksa. Kaks tundi hiljem loodad, et ta mp3 mängija saab tühjaks või keegi ta suure suu baklazaaniga sulgeb. Kolm tundi hiljem... PALUN, keegi, lõpetage mu piinad!! Muidu tore sell, aga on teine vist liiga kaua siinkandis viibinud. Kipub napakaks kätte.

Meil on siin veel ka 20 koreakat, väidetavalt. Näinud olen ehk viite, aga ega nad päevasel ajal väga nägu näitama kipugi. Nende arvukat kohalolu võib vaid öösel läbi seinte aimata. Kella kolme-nelja vahel hakkavad nad end tööle sättima ja seda saadab pidev uste paukumine ja üleüldine kolin. Ühele eriti õnnelikule eksemplarile meeldib veel mööda koridori edasi-tagasi keksida. Kes teab, mis seda veel põhjustab. Ja unustada ei tohi ka igapäevaselt köögis potis podisevat riisi! Kui see pole märk asiaatide lähedalolust, siis mis veel :D Ja ma tõsiselt kadestan nende riisikeetmisoskust. See tundub neil ise valmivat, sest kõrval ei paista kunagi kedagi viibivat. Miks mina nii ei oska!?

Riisikeetmine riisikeetmiseks. Elus on olulisematki, loodetavasti :D Näiteks ühised(sakslaste ja itaallastega) klubikülastused laupäeviti! Mis on alati väga lahedad ning mingi teatud alkoholikoguse juures on võimalik isegi kohalike redneckidega(napakate maakatega) ühine keel leida. Kes seda võinuks arvata?!
Lisaks klubile ja kinole võib meid aegajalt ühise laua taga õhtust söömas näha. Alati hea, sest ise ei viitsiks ma endale pärast tööpäeva küll mingit pastarooga kokku keerata. Mõnikord juhtub see ühine laud muidugi ka McDonaldsis olema.

Järgmisel nädalavahetusel ootab meid suure tõenäosusega Townsville, Sexpo(mingisugune sexpeditisooni taoline mess?) ja klubid. Plaani järgi sõidame laupäeval pärast tööd messile, siis peole, öö(lühikese) veedame autodes ja siis tagasi. Väike vaheldus Home Hillile, kus, nagu selgus, olen ma tänaseks juba pea kuu viibinud. Tööd tehes lendavad need nädalad küll ülehelikiirusel. Veel raskem on uskuda, et mu augustikuisest Eestist lahkumisest on möödunud juba 9 kuud. 9 KUUD! Ma saan aru küll, et vanemaks jäädes pidi ka aeg kiiremini mööduma hakkama, aga see on juba liig! Varsti ei jäägi muud üle, kui tõdeda, et pensiaeg on käes ja pidu läbi. Ei taha mõeldagi, mida minust vanemad inimesed tundma peavad - kas olete paratamatusega juba leppinud? :D Vähemalt näen ma endiselt paras tatikas välja.

Mõne reaga tüdrukutest. Vanemate rõõmuks :D Katre, Annika ja Heleriin teevad endiselt igal nädalal hotellis tööd, mille kõrvale satuvad ka juhuotsad farmides ning mujalgi. Heleriin käis täna näiteks ühes motellis abiks voodeid tegemas. Tööd jagus tervelt neljaks tunniks. Põhjuseks eilne hobusevõistlus siin. Katre ja Annika otsivad endale juba mõnda aega tööd kuskil kaugemal. Arusaadav, sest püsivat tööd nad siin leidnud pole, juhutööga raha kõrvale ei pane ja kui raha koguda pole võimalik, siis ei saa ka Austraaliat edasi avastada. Heleriin ja mina jääme vähemalt esialgu siia. Loodetavasti ei pea meist keegi hiljem kahetsema ja langetatavad otsused on just need kõige õigemad :)