Ja jõuangi jutuga lõpuks olevikku.
Siin ma siis olen. Home Hill ja Queensland. On pühapäeva õhtupoolik, emadepäev. Võtsin endale aega, et midagi teie jaoks kirja panna, aga "sulg" ei kipu jooksma. Kas asi on eilses pidutsemises või selles, et pühapäevale järgneb esmaspäev ehk tööpäev - kes teab. Teen siiski proovi :) Emadepäeva auks! Oma kalli ema auks!
Esimene "päris" tööpäev siinkandis on küll juba nädalate tagune õudusunenägu, aga emotsioonid sellest on endiselt värskelt meeles. Esimene mulje - see farmer nalja ei mõista. Hommikul kohale saabudes pikka sissejuhatust polnud. Pihku pisteti kindad ja käärid ning kupatati liigsete(esialgu) õpetussõnadeta taimede kallale. Tööks võrsete lõikamine nii, et vao peale jääks alles umbes 20cm rohelised "tokid"(paremat sõna ei suutnud hetkel leida). Head muljet jätta üritades lendasin kääridega kohe taimede kallale, ise veel kergendatult ohates, et nii kerge töö õnnestus saada. Baklazaanide korjamine, mida ülejäänud seltskond sel päeval tegi, olevat kuuldud/loetud juttude järgi üks hullemaid töid, mida farmis teha õnnestub. Muusika kõrvas, käärid näppude vahel nende taimede vahel tundus aeg päris kiirelt mööduvat. Hetkeni, mil ma kella vaatasin. Möödunud polnud mitte 2 tundi, nagu ma arvasin seda olevat, vaid närused 40 minutit. 40 minutit! Kas see on mingi nali? Kas mu kell on õige? 40 minutit!?!? Kuidas see üldse võimalik saab olla? Selg peenarde kohal küürutamisest kange, sõrmedel esimesed villid ja kääridki vaikselt nüristumas... ja selleks kulus kõigest 40 minutit? Oh rõõmu, oh lõbu - kõigest 7h ja 20 minutit tööpäeva lõpuni. Ma ei suuda meenutada ühtegi teist nii vaimu laastavat päeva. Peast käis läbi igasugu variante: viimane kord kui farmitööd teen, pärast tööpäeva end oma viimasest rahast maani(ja rohkemgi) täis juua, esimese odavama lennuga tagasi Eestisse või Perthi põrutada, arvutasin oma siinse pensionifondi ja tuledeklaratsiooni rahasid kokku üritades enda jaoks leida seda õiget vabandust/ettekäänet miks mulle sellest piisama peaks jne jne jne. Ei pea vist ütlemagi, et sellised mõtted aja kulgemisele väga kaasa ei aita. Pigem tekitavad veel suuremat frustratsiooni ja peatavad aja sootuks. Jaaaaa, milline kaunis päev see esimene mul oli. Aga minu murdmiseks läheb rohkemat vaja :D
Alustan kohe oma neljandat nädalat selles jubeilusas farmis. Tööks on mul nüüd aga seesama maapõhja kirutud baklazaanide korjamine. Esimesel tööpäeval tehtuga võrreldes on see muidugi lapsemäng, aga ega see korjamine ka mingi meelakkumine ole. Olen nendele taimedele nimelt allergiline. Vähemalt esimene reaktsioon taimede vahel ringi vuhisedes ning baklazaane korjates oli pidev aevastamine, tilkuv nina ning köhima ajav kõdi kõrgus. Teisel päeval oli olukord tunduvalt parem, vastasel juhul poleks ma seal enam ka tööl. Jäänud on sügelev lööve. Tahaks selles viimases tegelikult hoopis farmerit süüdistada :D Tema nägemine või tema auto lähenemine paneb tänaseni näolihased tõmblema. Ma ei tea, kus selliseid valmistatakse. Vist Sitsiilias, sest just sealt ta pärit on. Mees ei naera(ta), puhkepausid lõpevad sekundilise täpsusega, töötama peab kiiresti, tihtilugu võib teda karjumas kuulda(mis on ühtlasi tema peamine viis töötajatega suhtlemiseks), infot ta väga ei jaga, KUI ta sind just parasjagu jälle õpetamas pole. Mina sain näiteks teada, et olen terve senise elu labidat valesti käes hoidnud. Mulle omaselt oli see jutt kurtidele kõrvadele. Loodetavasti ei pea ma seda tulevikus kuidagi kahetsema (ehk õnnestub mingi valemiga hauakaevaja auväärsest ametist hoiduda) Kuninga lähenedes vahetasin ma lihtsalt kätt. Poleks seda lõugamist ära kuulata jõudnud :D Aga muidu tore mees. Kaua teda lihtsalt näha ei kannata.
Selline töö siis! :)
Kahju, et tüdrukutel paremini pole läinud, aga päris tegevusetult ei istu nad praegugi vaid käivad allkorrusel Juanital abiks. Sellega pääsevad nad rendi maksmisest ehk peamine väljaminek on toidule ja seda kulutust annab alati timmida(ei, muretsemiseks põhjust pole. tüdrukutel on kõhud täis:D mul ka). Eelmisel nädalal piilus päike lõpuks nendegi õuele ja tundus, et õnn on pöördumas, aga kahjuks vajati nende töökaid käsi vaid mõneks päevaks. Lootus sinna tagasi saada on aga täiesti olemas, sest chillid vajavad endiselt istutamist :) Tüdrukud on hakkamist täis ja vaevalt nad kaua tööta istuvad.
Selleks korraks tõmban otsad kokku ning soovin teile ilusat pühapäeva jätku ja rõõmsat emadepäeva!
Päikest!
No comments:
Post a Comment