Esimene peatus Queenslandis sai tehtud Townsville'is. Tegemist on selle osariigi suuruselt teise linnaga ning asub põhimõtteliselt kahe suurema farmipiirkonna vahel. Kaardile vaadates jäävad allapoole sellised backpackeritele tuntud kohad nagu Bundaberg, Bowen, Stanthorpe ja ülespoole, Cairnsi suunas, Tully ning Innisfall. Seega igati hea koht, kus uuesti töökuulutusi sirvida ning plaani pidada.
Gumtreest, mis on põhimõtteliselt nagu Soov ja Kuldne Börs Eestis, leidsime kuulutuse, milles üks Ayri hostel ilusat elu ja tööd lubas. Helistasime, kuulasime maad ja otsustasime autonina just selle linnakese poole keerata. Ayri kasuks rääkis ka lühike tee sinna - kõigest ~100km.
Ayri jõudes üllatas meid vist kõige enam sealne kaubandus, mis rahvaarvu(8000 inimest) arvestades oli kole kirev. Esindatud olid pea kõik kiirtoidu- ja poeketid. Linnast ei puudunud ka kino, teater, baarid ja ööklubi. Imeline koht, mõtlesin. Ka hostel jättis hea mulje. Kõik oli viisakas ja korras ning hooaeg pidavat õige pea algama. Kaua me tööta ei olevat.
Algus oli paljutõotav. Heleriin kupatati kohe järgmisel päeval tööle. Tööks rohimine. Farmeriks sai ta endale nappe pükse kanda armastava vanamehe. Noh, püksid püksideks. Oluline on antud loo juures hoopis see, mis sealt välja piilus ning värsket õhku hingama trügis. Jah, sellele onule meeldis tüdrukutele(ja ainult naissugu ta palkas) oma meheuhkust ning kroonjuveele püksisäärest välgutada. Mõnikord võeti keegi teistest tunduvalt õnnelikum isegi ATV-le, kus õnnestus siis selle "häbeliku" farmeri ees(!) istuda. MILLINE AU! Katre ja Annika said samuti tema imelises farmis mõned päevad tööd teha, aga et mees tüdineb kiiresti ja vajab pidevalt värsket verd, siis pikaks seda pidu kellelegi ei jätku.
Ma käisin samal ajal kaks korda kohalikel tädidel abiks. Esimesel korras tasandasin maja all maapinda(eelmisel omaniku koer lõbustas end maja alla auke kaevates). Teisel korral lõikasin mingeid palmivõrseid ning Riccardo(hostelis elav itaallane) ülesandeks oli muruniitmine, kuniks ta 20 minutit hiljem murutraktori puruks sõitis :D No worries, saimegi varakult tagasi.
Vaba aeg, ja seda oli PALJU, kulus teleka vaatamisele, kinos käimisele ja niisama linna vahel molutamisele. Autoga me kuskil käia ei saanud, sest aku andis kohale jõudes lõplikult otsad ning ilma "krokodillideta" meil masinat enam käivitada ei õnnestunudki. Lisaks sellele vajus kaks päeva pärast Ayri saabumist tagumine rehv täiesti tühjaks. Mnjah, mul oli tänu sellele õnnetule rehvile ühel hommikul tunnikeseks vähemalt mingisugust tegevust :) Nädal hiljem tirisime Katrega 3km kauguselt poest ka uue aku kohale :D Esimene sõit oli randa.
Hostel ja sealne managment on aga hoopis eraldi teema.
Hostelis majandab Kristy, kes elab seal koos oma mehe ja kahe lapsega. Kristy on jutukas redneck(loe maakas), kes juba meie saabudes pajatas, kuidas ta pole linnast kaugemale saanud ja sünnitas 18aastaselt oma teise lapse. Okei, elu on selline. Naine ise jättis hea mulje ja tekkis lootus, et saamegi kiirelt kõik tööle. Möödus nädal, teine ja kolmaski. Tööd ei kuskil, ainult jutt. Vahepeal tekkisid meil Kristy ja tema mehega erimeelsused. Hostelis oli keelatud klaastaara. Lollus. Pidasin seda üheks nendest reeglitest, mille täitmist keegi otseselt ei jälgi. Kui rumal minust. Hostelisse kastitäie klaaspudelisse pakendatud siidriga sisse jalutades ootas meid ees vihane vastuvõtt. "Kas te ei teadnud, et klaaspudeleid siia tuua ei või!?", "te peate need poodi kohe tagasi viima!", "mu laps on siin juba varem killu jalga astunud!", "EI MINGEID KLAASPUDELEID!!!". Sorry, aga et ma olin terve kuradi tee seda kasti süles tassinud(auto oli sel hetkel veel rivist väljas), siis mulle see tagasi viimise jutt kohe üldse ei sobinud. Seda ma neile ka ütlesin. Tekkis veel tahtmine lisada, et äkki pole backpackerite hostel see kõige õigem koht kus lapsi kasvatada, aga siis oleks ilmselt näopeksu saanud. Lubasin kasti autosse panna ja et me hostelis seda jooma ei hakka. Ja siis hakkas Kristy mees Aaron midagi seletama. Olin juba varasemast aru saanud, et see mees arvab end kõigist targem olevat. Asi lõppes sellega, et ta palus hoopis minul targutamine lõpetada või tõstab mu tänavale. Tundsin end kui mässuline - midagi uut :D Oh well, lubasin uuesti kasti bussi viia ja lootsin, et sellega võib loo lõppenuks lugeda. Ei, nii seda muidugi ei jäetud :D Et oli reede, siis hakati õhtul hostelis vorstikesi grillima. Meil polnud tuju ühineda. Järsku tõmmati tüdrukute toa uks lahti ja vastu vaatas hosteli omanik isiklikult - Ülbe Kiilakas. Kukkus siis vihaselt seletama, et barbeque on kohustuslik ja seal räägitakse hosteli reeglitest ja pudelid pole tema territooriumil lubatud jne jne jne. Täiesti lõpp! Kuhu me sattunud oleme?! Täielik lasteaed. Kas ma juba mainisin, et kööki ei tohtinud pärast üheksat kasutada, televusser pidi õhtul kümnest kinni olema ja kell 22:30 kustutatakse tuled? WTF?! Ei ole päris normaalne.
Lisame siia veel fakti, et kui juhuotsad välja arvata, siis tööd poldud meile 3. nädala jooksul leitud. Teistes hostelites oli, jutte uskudes, olukord parem.
Leidsime endale uue hosteli Home Hillis. Home Hill on Ayrist kaheksa kilomeetri kaugusel ning kohalikele farmidele ehk isegi lähemal. Praegusesse elukohta sattusime ühte Home Hilli infopunkti külastades, kus teati rääkida, et üks hotel tegeleb siin samuti farmitöö vahendamisega. Sattusime vist küll valesse hotelli, aga abi saime siitki. Hotelli juhatab Juanita(nimi on petlik ja vähemalt välimuselt on tegu tavalise austraallasega), kes meie loo ära kuulas ning pead vangutas. Selle 10 minuti jooksul suutsime endast talle õnneks piisavalt hädise mulje jätta ja ta võttis meid nö. oma kaitsva tiiva alla. Et olime samal päeval Ayris uue nädala eest ette maksnud, siis leppisime kokku, et oleme nädala veel seal ning hoiame ühendust - ehk leidub meile juba varem midagi. Juanita pidas oma sõna. Nädalavahetusega lõppes ka minu karjäär töötuna. Jess, ei mingit igavusest "lakke sülitamist"enam! Aeg tööriided kotipõhjast üles otsida ning vaim valmis panna. Ja oi-oi-oi kui tugev see vaim selle töö juures olema peab... aga tööst juba järgmises postituses ;)
Juanitast ja Crown hotellist tahaks aga veel mõned asjad kirja panna.
Juanita, Juanita, Juanita... ma pole veel aru saanud, kas ta on paberitega hull või üks lahkemaid ja hoolivamaid austraallasi keda ma seni kohanud olen. Raske juhus või mis? Ma tõesti ei oska seisukohta võtta. Kohati on ta täiesti üle võlli sassis naine, kes läheb pöördesse minu mõistuse jaoks selgelt liiga tühiste asjade peale. Tahaks siinkohal mõne näite tuua, aga ei meenugi kohe midagi mahlast. Vist seetõttu, et tegu polegi millegi mahlakaga olnud. Või siiski. Eesti poiss Timo lahkus eelmisel nädalal siit sellise pauguga, et Juanita kutsus kohale politsei ning lubas poisi kohtusse kaevata :D Tüli tekkis sellest, et Timo kavatses siit lahkudes oma töökoha alles jätta ning lihtsalt teise, odavamasse, paika kolida. Probleem siis selles, et sellesama töö talle leidis Juanita. Kisa ja kära kui palju. Mul ka kõrvalt põnev jälgida, kuidas toas asjad lendavad :D Omal nahal jätaks ehk proovimata. Piisab eelmises hostelis toimunust.
Juanital on veel mõned veidrad kiiksud, mis esmamuljel kuidagi välja ei paistnud. Talle meeldib suhelda, kuid ta ei kipu sind väga kuulama. Alustades temaga vestlust toa vahetamisest võib päris kindel olla, et teema jõuab vahepeal selleni, kuidas ta mehele meeldib kalal käia, et keegi lahkus siit teadmata, mida edasi tegema hakkab, kes kõige lärmakad toakaaslased on, kuidas tööl meeldib jne. Lugu lõpeb tavaliselt sellega, et ta naeratab ning 10 sekundit hiljem seisad sa juba üksi keset koridori, mõeldes, mis just juhtus ja millest see kõik alguse sai. Juanital on nimelt kogu aeg väga kiire. Ei imesta, sest naine ei usalda kellegi teise hooleks peale koristamise ja paari muu riskivaba tegevuse midagi. Aga ega ta vist ennastki usalda. Tahtsime täna teleka ühest toast teise tõsta. Selleks läks vaja kõnet mehele, kes lõpliku otsuse langetaks ning siis selle ise ühest kohast teise tiriks. Arvatavasti ei või me toas omavoliliselt lambipirnigi vahetada.
Queensland - Sunshine State.
Praeguste kokkupuudete põhjal kohalikega teeks ettepaneku muudatuseks. Kuigi Queenslandi osariigis tundub päike tõesti keskmiselt 300. päeval aastas paistvat, siis napakaid kohtab siin iga päev.
Queensland - State of crazy people.
Igav siin ei hakka. Tulge!
No comments:
Post a Comment