2011. aasta viimane nädal

Kirjutasin seda postitust "kõigest" 2 tundi. Pidage seda meeles, kui lugema asute ning lugemine eriti ladus pole. Mõistus kipub üle kuumenema sellises kuumas :D

Hei!

Vahepealne aeg on päris kiire ning intriigidega vürtsitatud olnud. Ma täna nendele intriigidele keskenduma ei hakka(mõne inimese suureks pettumuseks:D). Ilmselt pole see teema end veel ka ammendanud ehk lootust on. Aga jõuluaegsetest tegemistest siis..

Kes veel ei tea, siis Austraalias on tavaks, et kui riiklik püha langeb nädalavahetusele, siis lüheneb järgev töönädal vastav arv päevi. Et punaseks on siin tegelikult (kõigest) 25. detsember võõbatud ning tegu oli pühapäevaga ning esmaspäeval oli Boxing Day, siis pikenes möödunud nädalavahetus neljale päevale. Neli päeva jõule ja null jõulutunnet! Sweet.
Laupäev algas rannas peesitamisega. Kohale jõudes õnnestus mul lõpuks ka shark alert (haihoiatus) oma silmaga ära näha. Helikopterid ranna kohal tiirutamas ning inimesed kaldal vette pääsemist ootamas. Haid ma aga ei näinudki. Õhtul käisime Siimuga Mirjamil külas ning jõime mõned siidrid. Jõulude tähistamiseks või nii. Pühapäeva hommik algas taas rannakülastusega, millele järgnes kerge majakoristus ning seejärel Marini ning Siimuga püha õhtusöömaaja valmistamine. Lihtsalt ÜLImõnus õhtu oli! Ikkagi Pembertoni kamba jäänused. Eiei, jäänus kõlab valesti. Sõna koorekiht sobib ilmselgelt paremini :D Ühesõnaga mõnusad jõulud olid!

Esmaspäeval sai autole hääled sisse pandud ning võtsime suuna sinna, kust kõik alguse sai. Ei, me ei läinud lennujaama. Pembertoni hoopis! Eks sellest viimasest käigust oli juba omajagu aega mööda läinud ning kerge uudishimugi tekkinud. Ons ka midagi muutunud? Oli ja ei olnud ka. Hostelis oli tervisekontroll käinud. Hävitav hinnang ja ähvardus putka kinni panna sundis omanikku tube värskendama ning tubades voodite arvu vähendama. Aga noh.. suht peldik oli see ka praegu. Reimo, kel farmiaeg tegemata, sai sellise trauma, et lubas farmitöö üldse vahele jätta, kui hostelid sellised on :D Uskumatu, et mõnel seal juba teine aasta jookseb. Me oleme ikka päris kaugele jõudnud nendega võrreldes. Aga road trip ise oli lõbus ning hea vaheldus Perthile :)

Täna algas siis ametlikult töönädal, mis küll ainult kolm päeva kestab, aga ehk suurt põntsu ei pane. Aastavahetus ju veel ees! Kohalikud ise võtavad võimaluse korral aasta viimase nädala vabaks ning sõidavad puhkama. Puhkuseks ja ookeani ääres lebamiseks on see nädal küll ülimalt ideaalne. Hetkel näitab väljas 40C. Suvi on vist käes :)

Milline kaunis nädal..

Temperatuur 30C ümber tiirlemas ja pilvitu helesinine taevas ümber kuldkollase päikese... Jõulud kahvatuvad sellise ilma kõrval. Lükkangi julgelt need pühad järgmisesse aastasse, nagu ka eelmisel aastal. Ega see hästi lõppe. Tuleb järgmisel aastal kolme jõulu eest süüa..

Möödunud nädalavahetus möödus minu jaoks "pidutsemise" tähe all. Pidutsemine on jutumärkide vahele pressitud, sest pidu ennast nagu polnudki. Reedel külastasin Müü ja Reimo villat (Villu viibib hetkel Eestis talvepuhkusel). Loomulikult ei läinud ma sinna tühjade kätega. Päeval käisin Frucoris tööl, mis lõppes sellega, et sain endale neli kasti erinevaid energiajooke. Rabasin neist osa kaasa ning lõõgastumise eesmärgil sai ka üks läbipaistvas pudelis välimuselt vett meenutav kesamärjuke juurde lisatud. Aga ma olin korralik. Peaaegu. Minu külakost jäi suletuks ning libistasin vaid kaks kokteili viskit. Rohkemaks polnuks ma võimelinegi, sest juba pärast esimest oli tunne, et tahaks käpa maha panna. See selleks! Reedele järgnes laupäev ja... Ah, teate neid noori(ma liigitan end veel sellesse kaalukategooriasse) küll. HUKAS! Linna ei jõudnud ma kummalgi päeval. Ja asi polnud alkoholi koguses, millega ma oma organismi mürgitasin, vaid pigem laiskuses. Nad elavad kesklinnast veel kaugemal! Ja südaööl polegi enam mõtet kuskile minna. Olen siin kindlasti varemgi sel teemal vingunud. Meelelahutusasutused panevad siin oma ustele juba kell 2 tabalukud ette. Sellised peopäevad olid siis.

Esmaspäevast olen jälle Star Trackis tagasi, kus mulle endiselt kiidusõnu lausutakse. Ma saavat paremini hakkama, kui mu välja koolitanud inimene jne jne jne. Ega ma vastu vaidlegi. Mina olengi PARIM! Mind tundvad inimesed teavad seda muidugi juba aastaid.. :D

Uskumatu, et jõulud on juba selle nädala lõpus. Ja siis on esmaspäev ning Boxing Day. Päev, mil kauplused oma jõuludest üle jäänud kauba ropult alla hindavad. Ei julge vist väga poodidesse minnagi. Tallatakse veel vigaseks! Jõuluplaanid on mul aga endiselt puudulikud. Reedel renti maksmas käies pakkus majaomanik välja, et kuna ilmad on palavad, siis ehk tahame nende basseini ning grilli kasutada. Viigu ma aga teistele sõna ning kui tahtmine tekib, siis peame lihtsalt teada andma. Nad võivad perega siis seni toas oma tegemisi teha(loe passida). See oli küll suht naljakas asi, mida mainida. Ehk tahavad üldse majad suveks ära vahetada? :D Aga väga kena temast midagi sellist üldse pakkuda. Austraallased.

Homme on kolmapäev ehk palgapäev, aga sellest veelgi olulisem on ema juubel! Peakski talle siinkohal homseks jaksu soovima. Pane oma vaim juba julgelt valmis! :) Tuleb üks väsitav päev, mil õnnitlusi lendab vasakult, paremalt, ülevalt, alt, ustest, akendest, korstnast, kirja teel, telefonitsi jne.... no kõikvõimalikest kohtadest!! Prillitoosi õnnesoove tuleb küll veel vähemalt 20 aastat oodata, aga ärme selle pärast peal norgu lase vajuda. Homme on sinu päev! :)))

Olge tublid!
Kirjutame, joonistame :))

Hei sõbrad!

Siin on jälle pikalt vaikus valitsenud, aga see muutub kohe. Vähemalt hetkeks :)

Kuidas teil selle jõulumeeleoluga seal teisel pool om? Lumevaipa vist maas veel pole? Noh, vähemalt on jõulutuled! Ja kuused! Ja hullunud rahvamassid kaubakastides! See viimane on minu jaoks alati tõeline meeleolu looja olnud. Ma ei tee nalja. See tihe sagimine on jõuluperioodile nii iseloomulik, et ilma selleta jääks ilmselgelt midagi vajaka. Ja millegipärast meenub just sagimisega see muinasjuttudes loodud kujutluspilt joulupukkist ja päkapikkudest, kes oma nobedate näppudega viimaseid kinke valmistavad ning pakivad. Kinkide ostmine ja ise kaubandusse sukeldumine on muidugi hoopis teine teema. Õnneks lõppes see tava koos kooli ja loosipakkidega. Ma pole kunagi kingituste ostmisega hiilanud, kuigi mulle väga meeldiks neid teha. Asi jääb rohkem kingiideede taha kinni.
Siinsed jõulud.. tulevad ilmselt sarnased eelmisele aastale. Ilma meeleoluta ja rannas. Või midagi sellist. Kuidas teisiti saakski, kui väljas lõõskab päike ja lumest võib ainult und näha. Enamus teist sooviks praegu ilmselt osad vahetada. Saaks ainult päikest :) Paariks päevaks oleks ma sellega isegi nõus. Lennutage mind tagasi koju! :D Konkreetseid plaane jõuludeks nagunii hetkel pole. Loomulikult sisaldab see pildituks söömist, pole kahtlustki! Söömisest üle jääv aeg, kui selline hetk muidugi üldse tekib, on aga sisustamata. Äkki väike vein kuskil rannas või siinsamas jõekaldal murulapikesel... HÕÕGVEIN! Vot mis mulle veiniga meenus. Seda tahaks küll! See traditsiooniline vein on... ma olen selle hindamiseks veel liiga noor :) Ühe pokaali sisse vägistamiseks kulub mul minimaalselt kaks päeva. Või siis viisakusest suudan selle ka õhtu lõpuks hävitada. No dramas! :)
Jõulukaarte ma ka teile ei saada. Tahtsin küll üllatust teha ning parimatest parimatele postkaardid saata ja teid üllatada, kuid ma ei tea ju aadresse ning nende küsimine oleks kogu üllatuse rikkunud. Loll on see, kes vabandust ei leia, eks ole? :D Sorry mates!

Möödunud nädal möödus nagu ikka - töötades. No homne tööpäev on veel ees. Seekord hoopis Frucoris. See on see koht, kus ma pudelite silte kontrollisin. Homme vaevalt sellega seal tegelema hakkan, aga eks paistab. Miks Frucor? Sest Integrated(tööbüroo) fcuked up! Hommikul Star Trackis vahetust lõpetades sai Integratedi inimesele öeldud, et sobib ka homne hommik, aga... midagi nad seal perse keerasid(vabandage mu robustne sõnakasutus, aga mul pole ilusamaid sõnu hetkel varuks võtta). Eks näis. Hetkel mul väga kahju ka pole, sest täna tõsteti mind järjekordselt ühest kohast lindi ääres teise ning see ajas mind juba kergelt närvi. Eile ometigi lubati, et täna seda ei tehta. Oh well.. saagu siis päevake ilma minuta hakkama. Saavadki aru, KUI asendamatu ma tegelikult olen! :D Ja väike vaheldus kulub ära.

Polegi rohkem nagu midagi lisada :) Kõik on tore ja lilleline!
Valgeid jõule!

Kiida lolli, loll teeb/rabab/hüppab

Ma ei saa aru, mis toimumas on. Räägin ikka sellest Star Trackist ja sellest konstantsest kiidulaulust, mida ma enda aadressil taluma pean. Mis ajast ma ikkagi NIIII tubli ja töökas ja taibukas ja õppimisvõimeline ja kurat teab, mis veel olen!? Loomulikult on hea, kui keegi aegajalt käega õlale patsutab ning paar head sõna ütleb, aga see on juba naeruväärne. Eile pärast tööd uuris boss kuidas uus töö istub. Vastuse peale, et kõik hästi, lasi ta jälle need kõrvust tõstvad kiitused lendu ning teatas, et ma olen ikka paremat positsiooni väärt. Ja paigutatigi mind järjekordselt ümber. Üks püsitöötajaist lahkub ja ma saan tema koha endale. Töö on endiselt sama, aga on väga suur vahe, kas korjad kaubanduskeskuste kraami lindilt või midagi muud. Keskustesse minevat kaupa on kordades rohkem, mis tähendab, et sa võid end seal sisuliselt vigaseks joosta. Kaupa muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb.. Sellest on vähe tolku, et kauba maha jõuad võtta. Pead ju selle ka ära paigutama, et autojuhid kõik vajaliku kätte leiaksid. Süsteem! :D

Kogu selle ümberpaigutamise juures on üks suur miinus. Nimelt on meil kõigil ees oma nimekiri, kus kirjas, millised pakilt lindilt maha korjata tuleb ja see nimekiri pole just lühike. Et see kõik meelde jätta kulub tavaliselt umbes paar päeva. Olgu öeldud, et senine rekord ühel kohal püsimises on 3 päeva.. ehk täpselt siis, kui sul töö juba käpas ning sujub jätab keegi näiteks tööle tulemata ning mind suunatakse teda asendama. Vahva!
Tuli siis tänagi uuesti otsast alustada ja see nimekiri on üks keerulisemaid meelde jätmiseks - tõsiselt! Kõik need sihtkohad on.. eks otsustage ise! Mõned, mis minu listis on: Mariginup, Jandabup, Neerabup, Nowangup, Carramar, Girrawheen, Marangaroo, Gnangara.. jne, jne, jne. Kas nad mingeid paremaid nimesid ei osanud välja mõelda? Aga no mis siin kurta. Väidetavalt sain ma ülihästi hakkama ning teised mu ümber ei osanud muud teha, kui pead vangutada, "ta on hea!","he's a keeper!". Kurat võtaks, loomulikult olen ma hea. PARIM! Ega ma ilmaasjata bossi lemmik ole! :D Nali naljaks.. kogu see kiidulaul pani mind hoopis mõtlema. Palju sellest õigupoolest tõele vastab? Kas tegu on lihtsalt Austraaliale omase töökultuuriga ning ehk isegi kahepalgelisusega? Või olen ma tõepoolest nii asjalik ja kiire õppimisvõimega? Siiski, kus seda varem nähtud, et töötajat ka tõepoolest millegi eest kiidetakse. Eestis kindlasti mitte. Pole vähemalt kuulda olnud. Kui keegi ülemuse toolil tagumikku laiaks istuv härra või proua seda lugema juhtub, siis võtke teadmiseks, et töötjate moraali tõstmiseks pole ilmtingimata vaja palka tõsta. Seda ei juhtu nagunii. Lihtsalt kiitke oma tallekesi! Enamik neist tunneb end kiituse järel hinnatuna ning suhtub töösse ehk kohusetundlikumaltki. Paar head sõna ei võta tükki küljest ning see ei maksa midagi, mis on ju põhiline! :D Ja kui näkku öelda on liiga imelik, siis kirjutage kiituskiri või jätke teade Facebooki seinale.

Uuh, selline lugu siis. Aga ei tohi selle kiitmisega ära harjuda ning loorbritele puhkama jääda. Et mu listis on seekord nii palju kummalise nimega kohti, siis tegin tööl sellest telefoniga pildid. Kavatsen need enne homset pähe õppida. Nagu koolis oleks! :D

Martin, hüppav loll või lihtsalt tubli tööline?
Ja te olete kõik nii toredad, et mu blogi ikka lugeda viitsite! Mõelge, olen neid lehti juba terve aasta sisustada üritanud. Kes seda uskunud oleks? Mitte mina! :)
Ok, olge tublid! Nagu mina!

Nii väsinud..

Ma ei tarbi enam kunagi laupäeval akoholi! Selle nädala kaks esimest tööpäeva on tänu laupäevasele soolaleivapeole nii kohutavalt rasked olnud, et.. lihtsalt masendav! See, kuidas ma tööl seal pakivirnade vahel peaaegu käpuli ringi rooman, sest jalad ei kanna on nagu niiiii hale. Ja siis see kohutav uni. Praktiliselt võimatu oli silmi terve selle pika vahetuse vältel lahti hoida. Mis siin salata. Pausi ajal lasingi 20. minutiks silma looja. Ja teel tagasi koju, foori taga unnikus oodates vajus samuti silm kinni. Õnneks on austraallased nii abivalmid - törts signaali minu taga seisvast autost ja ärkvel ma jälle olingi :D
Täna olukord nii hull ei olnud, aga ega palju puudu ka jäänud. See on see "kummalistel" kellaaegadel tööl käimine. Keset päeva voodis maandudes ei pruugi uni ju alati tulla ning ega väljas kõrvetav 36C kuumus tuba ka just jahedaks jäta. Ehk siis vahele jäänud öö maksab nädala alguses ikka kõvasti kätte. Eriti, kui peamiselt öösel tööl käia. Homme on kolmapäev ja olgu ma neetud, kui ma homseks tagasi vormis pole! :D
Väljas valitsev ilm sobib samuti ideaalselt toas passimiseks ja unelemiseks. Praeguseks on juba 16h jutti sadanud ja välk sähvinud. Öösel oli Perthist põhja pool ka 5. magnituudine maavärin. Maailmalõpp? :D
Okei, lubadused antud. No drinking on saturdays. Friday it is then! Jääb vähemalt kaks päeva peost taastumiseks. Ma loodan, et Siim ikka peab oma sünnipäeva reedel..

Ja jälle üks nädal minevikuks saanud

Nädalad mööduvad lausa kohutava kiirusega, kas pole? Nüüd on juba detsember ka käes - jõulud, aastavahetus. Eestist lahkumisest saab sel kuul 4 kuud ning esimesest lahkumisest on möödunud juba rohkem kui aasta. Ja kui erinevad need saabumised siia on olnud. Eelmise aasta oktoobris maakera kuklapoolele saabudes oli mul ainult üks suur küsimärk otsa ees. Õnneks olid Laura ning Alar kellega seda kõike jagada. Nüüd, pärast suvist koduskäiku tagasi Perthi lennates olid olemas nii elukoht kui plaan. Uskuge või mitte, esimene saabumine oli mitmes mõttes lihtsam ning kordades lõbusam :) Aga jalad sain alla mõlemal korral! Tubli, Martin. Sinust võib veel asja saada, kunagi :D

Aga aeg tõepoolest lendab. Ilmselt ka teil, kodustel. Rutiinne elu ning töö on need, mis ajale tuule tiibadesse puhuvad. Ühel hetkel ei jää mul ilmselt muud üle, kui tõdeda - tagasilend on ukse ees. Teisest viisast varsti juba 2 kuud kulunud ja seega kõigest 10 kuud alles..

Ma ei oska teile väga muust kirjutada kui tööst. Ja tööl läheb kõik endiselt hästi. Lasin end uuele tööle üle viia ehk võtsin selle kunagise tööpakkumise siiski vastu. Hakkan nüüd konveierlindi ääres seisma ning õigeid(mul on oma kindel piirkond/firmad) saadetisi sellelt maha võtma. Sounds like fun! :D Boss pakkus muidugi veel ühte tööd. Äkki sooviksin autojuhiks saada!? Sõidaksin kaubikuga ringi ja veaks saadetisi kohale. No ma ei tea.. ma ei tunne ju linna! Muidugi on olemas GPS ja kaardid, aga.. jätame selle järgmiseks etapiks siis. Selleks hetkeks, kui lindi ääres väga igav hakkab :) Siiski, hea teada, et mingid arenguvõimalused olemas on. Erinevad kogemused tulevad ju tegelikult kasuks ja Eestis vaevalt see kõik sulle ise sülle jookseb. Ühesõnaga, jälle üks positiivne nädal Star Track Expressis selja taga.

Kohutavat igav elu ikka! :D Töö ja kodu, kodu ja töö. Isegi kodus oli mul rohkem elu. Siin nagu ei viitsigi midagi korda saata.. kummaliselt mõjub see Oz mulle. Oh well, keskendungi säästmisele siis :) Ning naudin siinset mõnusat kliimat. Täna, homme jälle 36C. Õhus on tunda suve. Aga on ka aeg. Suvi algas siin ametlikult 1. detsembril. Head suve algust kõigile! Olge mõnusad, ma lähen nüüd õue võrkkiike pikutama! :))

Etskae!

Hei!
Meenus üks väike seiklus seoses tööga. Nimelt pakkus ülemus eelmisel nädalal, et soovi korral võin ühe lisaotsa pärast vahetuse lõppu teha. Töö ise seisnevat lihtsalt istumises :D Nojah, mitu korda seega mõtlema ei pidanud ja võtsin pakkumise avasüli vastu. Pärast tööpäeva seadsin sammud Star Tracki lähedal asuvasse Australian Air Expressi, kus mulle siis tööülesanne kätte anti. Minu kohustuseks sai Perthi külje all paiknevasse sõjaväeossa saadetise viimine. Päris põnev! Ikkagi Austraalia sõjavägi ja relvad ja suured müürid ning veel suuremad turvameetmed ja... no saate aru küll! ACTION noh! :D
Et tegu oli saadetisega väeossa, siis nagu tavaks pannakse teine masin sappa sõitma. Mina ees, salapärane kast peal, ning teine kaubik järel. Oleks turvalisuse teemat nõks rohkem rõhutatud oleks ehk käsigi värisema hakanud. Mul oli sel hetkel tegelikult hoopis suurem mure - kuidas baas üles leida. Kohale ma siiski jõudsin. Baas asub Swanbourne'i ranna lähedal ja randu ma juba tean! Pareminigi kui kohalikud, aga ega nad nagunii päikest kummarda. See rohkem eurooplaste pärusmaa.
Kohale jõudnud, jäi üle turvakontroll läbida ning saadetis vastutavale isikule üle anda. Kõik sujus viperusteta kuni hetkeni, mil kast oli vaja kaubikust kätte saada. Ma tõesti ei tea, mida nad nendega teevad. Uued bussid, aga nagu sõidaks mööda seinu ja nurki. Ma ei saanud kaubikust enam kasti kätte! No tee või tina! Uksed ei tule lahti! Minu õnneks oli sõjaväelased muhedad vanad ning viskasid kõrval nalja, et just sellise turvalise teenuse pärast nad seda firmat kasutavadki. Sellisest kaubikust lihtsalt pole võimalik midagi varastada :D Lõpuks mingi valemiga need uksed siiski avanesid ning nad said oma laadungi kätte. Mu uudishimu oli selleks hetkeks juba pääääris suur. Mis seal ikkagi peidus on!? Mul vedas. Ilmselt on neil kohustus saadetis kohe üle kontrollida ning see tähendas, et mul avanes võimalus pilk sinna sisse visata. Sedapuhku transportisin siis püstoleid. Võtsin paar tükki sõpradele ka. Meil siin ohtlik kant. Papud siiamaani kadunud. Varas, kui sa seda loed(ja seda sa kahtlemata teed. I'm fcukin famous!), siis.. haisvaid ja räpaseid tosse pole mõtet tagasi tuua. Too uued!

Kerge ülevaade

Need reedesed postitused hakkavad mulle vist harjumuseks saama. Samas nädala sees pole nagunii väga aega, et kirjutamisse süveneda.

Eks teid huvitab, mis vahepeal toimunud on. Nädala märksõnaks on endiselt töö ja seda veel ilmselt nädalaid, kui mitte kuid :) Aga tööl läheb hästi. Kui kolmapäevane sissemagamine välja arvata. Selles võib vist kerget külmetust (mhmh, ise ka imestan) süüdistada, mis öösiti nina kinni kipub lööma ning und segab. Ööd niigi lühikesed ja kui mitu päeva järjest välja ka pole puhanud, siis ongi kuri karjas :) Probleeme sellest unekotiks olemisest ei tulnud ja kõik jätkub tavapäraselt. Boss on endiselt rahul ja viskab nalja teemal "no Martin, mis sina arvad? Lõpetame tänaseks või mis?". Teised samal ajal suuri silmi tegemas ja muigamas :) Töökaaslastest rääkides. Ilmselgelt on igas asutuses mõned laisad ning viilida üritavad lambad. Star Trackis on nende konsentratsioon tavapärasest suuremgi ja kui ma mõnega veel ühte konteinerisse tööle satun, siis olen nad vahetuse lõpuks oma peas ikka kõikvõimalike ilusate ja mitte nii ilusate nimedega ristinud. Teeb ikka tuska küll, kui pead ise peaaegu kogu töö ära tegema. Seni olen suu veel ilusasti kinni hoidnud. Ilmselt on ülemuski seda märganud. On teine hakanud küsima, kas mulle sobib, kui ta mõne teatud tegelase mulle appi saadab :) Eks kogu seda voolavat ja kohati ebakompetenset kaadrit arvesse võttes ta arvatavasti jälle uuriski, et miks ma ometi sellistega koos kaupa maha tahan laadida. Oleks ju tema pakutud uus töö lihtsam ning ei peaks hulludega kokku puutuma. Olen isegi sellele mõtlema hakanud ning tuleb vist vahetus ette võtta...

Eelmises postituses kirjutasin, et Marini ja Mirjami pere tuleb külla. Kohal nad ongi ning varsti lahkumaski. Tore on värskelt Eestist saabunud kaasmaalasi näha. Kuidagi sooja tunde tekitab, olgugi, et nad minu sugulased pole :D Väike Robin, Marini ja Mirjami 3-aastane õepoeg, rokib siin ikka täiega ringi. Loodetavasti jääb talle Austraalias käimisest midagi ka meelde :) Ja milliseid toite ma siin täna pere külaskäigule saanud olen. Ma ei või! Korralik sütel valmistatud liha tuleb kohe esimesena meelde. Ainuüksi sellele mõeldes tekib hõbekett suunurka... no see oli ikka tõepoolest hea! :D

Ahjaa, laupäeval sai Marisega skaibitud(Skype) ning talle Inglismaale õnnesoovid edastatud. Päris internatsionaalne värk! Aga pöidlad pihku, Marissa :D Tuled varsti mulle oma roosa eralennukiga külla ning ma näitan sulle kängurusid, ämblikke ja madusid (oleme mõnda isegi maja ümber rohu sees märganud). Saad neist kuskil laboris mingi imesuguse kosmeetikatoote kokku keevitada :)
Laupäeval sai veidi uut viisat ka tähistatud. Aga ma ei sooviks sellest rohkem rääkida :D Mõtlesin, et mainin lihtsalt. Need, kes tunnevad, need teavad :D Vinge oli!

Lõpetuseks siis seda, et meil siin 37C sooja. Kui teil külm hakkab, siis.. tulge siia! ;)
Päikest!

VIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIISA!

Siin ma siis olen - võrkkiiges ja õnnelik! Ja miks ma ei peakski siin verandal kõrvetava päikese eest kergelt varjus olevas võrkkiiges mõnulema ning õnnelik olema. Öelge üks põhjus! :D
Ilm on mõnus, käes on reede, nädalavahetus on ees ja ma sain VIISA! Te ei kujuta ette, milline koorem mu südamelt langes, kui ma seda meili oma postkastis nägin. Jalg pole juba mõnda aega nii kergelt maapinda puudutanud! Mitte, et tagasitulek teie juurde mulle nii kohutavalt vastumeelne oleks. Ei, sugugi mitte, aga nutuvõru oleks suu ümber küll suht kaua olnud. Alles ma ju jõudsin siia ja juba tagasi koju.. Aga, mis me enam sellest! Nüüd pole teil midagi muud teha, kui minu üle lihtsalt rõõmu tunda, sest mul on kõik hästi ja järjest paremaks läheb. Või noh, mis siin nüüd nii enam väga paremaks saab minna :) Töö on, auto liigub, meie maja on super, viisa ka olemas, ilm läheb järjest soojemaks... KÕIK on hästi!!! (ma võiks neid hüüumärke siia veel sülega laduda).

Ega siin muud väga suurt ei olegi sündinud. Viisa on ja jääb selle nädala tipp-sündmuseks :D
Tööl läheb hästi, isegi suurepäraselt. Ülemus kutsus mind täna hetkeks kõrvale ja tänas, et ma neid kunagi alt ei ole vedanud ja head tööd teen. Et nad oskavad seda hinnata. No mis ma muud öelda oskan, kui "no worries, mate!". Sellega tegelikult asi ei piirdunud. Vahetuse lõpetab ta tavapäraselt "thanks boys and girls. see ya tomorrow!" sarnase.. lausega(?)..no näete, ei tule see päris õige sõna meelde, mis siia sobik (ja te arvate, et minust saaks ajakirjanikuna asja, hehe). Anyways, täna kõlas see "thank you, boys & girls & Martin". Olin küll kõrvust tõstetud jah. Kes ei oleks? Viibisin suurest liigutusest lausa paar sekundit päris kõrgel atmosfääris. :D Ikkagi teiste ees niimoodi eraldi ära märgitud olla..  ja päris valus löök nendele, kelle käed ainult siis liiguvad, kui boss läheduses. Valusatest löökidest rääkides. Olen kaks päeva(või no ööd) järjest mobiiltelefoni äratust kuuldes seda valelt poolt krabama läinud. Tulemuseks kõva pauk peaga vastu kiviseina. Kui see ka täna öösel juhtub, siis tuleb vist seina polsterdamisele mõtlema hakata. Äratusena mõjub muidugi hästi. Paar hetke ei saa ainult aru, mis toimub ning kahtlustad, et ei viibi samas voodis kuhu õhtul magama heitsid :D

Esmaspäeval peaksid Eestist Mirjami ja Marini sugulased Austraaliasse saabuma. Nad on seda nii kaua oodanud, et seda valitsevat elevust ei ole võimalik kirjeldada. Mulle ei ole keegi külla tulemas?
Kuumakraanid keerame nende saabumiseks samuti korralikult lahti ja juba teisipäeval saab neid 36C kostitatud. MÕNUS ma ütlen!

Kui tööl igav on..

siis tuleb tegevust otsida. Tegin siis paar klõpsu telefoniga :)

Järjekordselt konveierlindi ääres. See siis üks väike osa lindist, mis laos jookseb

Paar pakki ning lao tagumine osa

...

Hei sõbrad!
Jälle see sissejuhatav osa postitusse, mille kirjutamine mulle sugugi meeltmööda pole :D Jätangi selle nii.

Mis siis toimunud on.. not much!
Tööl taon tulist rauda ja ülejäänud aja ma kas magan või söön! No okei, päris nii äärmuslik ka mu elu veel pole, aga järgmisel kuul võib ta selliseks kiskuda küll. Peaks ju tööl iga nädalaga järjest kiiremaks ja kiiremaks minema, sest jõulukingid ja pakid on vaja kohale toimetada. Jõuluvana väikesed abilised :)
Nädalavahetused on mul koduselt möödunud, mitte, et poleks olnud ettepanekuid või võimalusi midagi teha. Olen vist lihtsalt mugavaks muutunud. Või pressib vanus peale :D Minust vanemad tahaksid mulle sellise jutu peale ilmselt mööda kõrvu virutada. Aga noh, mis teist enam karta. Nagunii olete ühe jalaga hauas ja seega ei saa see löök eriti kõva olema :D

Eelmisel nädalal Eesti vallutanud jalgpallihullus ei jätnud ka Austraalias viibivaid eestlasi puutumata. Kahtlemata möödus kogu see mürgel siin rahulikumalt kui teil seal, kuid suuremad pöidlahoidjad ja kaasaelajad said oma doosi siingi kätte. Mõned meist käisid seda öösel 3:45 Burswoodis (Perthi ainuke kasiino, kust ei puudu klubid, baarid, pubid, etendused jne jne. Kohalik Las Vegas ühesõnaga) vaatamas. Et jalgpall mul erutusest käsi värisema ei pane, siis jätsin selle ürituse vahele. Tagant järele mõeldes õige otsus, kuid päris sellist hävimist ei osanud ka mina ette näha. Eestlaste ootused olid meedia poolt muidugi meeletutesse kõrgustesse krutitud. Üldse ei imestaks, kui mängijatel endal sellest jalg värisema ning kõhus keerama hakkas. See selleks! Nagu öeldud, siis jalgpall minu meeli väga ei eruta :)

Kui ma ei eksi, siis samal päeval ehk 11.11.11 läksid mul majaesiselt verandalt papud jalutama. Ei teagi, mis neile minu juures ei meeldinud. Olime saanud üksteist vaid ühe päeva tundma õppida! Ju siis polnud esmamulje minust suurem asi. Olin seega sunnitud endale uued sõbrad ostma. Peaaegu identsed, kuid leplikumad ja ehk isegi lojaalsed :)

Viisa osas ma teid endiselt rõõmustada/kurvastada ei saa. Päevad muudkui mööduvad ja ma muutun siin juba kergelt murelikuks. Samas, kui otsus negatiivseks osutub, siis ma olen saanud siin juba pea 1 kuu ettenähtust kauem olla. Võtku aga heaga terve aasta otsustamiseks ja kaalumiseks aega. Ma ei nutaks :)

Ahjaa, kuninganna läinud Obama kohal... See saab midagi palju hullemat olema, kui kuningliku pere külaskäik. Televusserist ilmselt muud ei näegi. President ise peaks homme Canberrasse saabuma, aga tema autopargi ja agentide saabumist näidati just uudistes. Tuleb kahe lennukiga, kohale lennutati kaks identset limusiini, pilvede vahel tiirutavad hävitajad, autokolonni kuulub 17 sõidukit + kiirabi.. eks tal ole värisemiseks veidi põhjust ka muidugi. Ikkagi USA riigipea. Riigi, mis ei jäta oma nina ühtegi kriisikoldesse toppimata! :)

Olge tublid!
Päikest :)

Heaoluühiskond

Eip, uut viisat pole mul endiselt :)

Vaatan siin õhtuseid uudiseid ja.. no tõesti! Kui kellelegi mingi täiesti arusaamatul põhjusel jääb märkamatuks asjaolu, et siinne elu on võrdlemisi turvaline mulli sees elamine, siis uudiseid vaadates ei saa seda kuidagi eirata. Kui ikka päeva põhiuudiseks on noor naga, keda bussi peale ei lastud, sest tal polnud raha ning ta otsustab seejärel oma viha bussi peal välja elada, siis.. ma ei oska muud, kui imestusest silmi pööritada ning muiata :) Juba see, kuidas seda lõiku erinevad telekanalid eelnevalt reklaamisid oli "muljetavaldav". Ikka "shokeeriv", "uskumatu", "kohutav", "hirmuäratav" jne jne jne. Mida lõpuks teleekraanil näha sai, oli vandaal, kes bussil kojamehe suure pusimise peale küljest murdis ja selle vastu esiklaasi virutas. Klaas seejuures isegi mitte ei mõranenud. Mida teie sellistest uudistest arvaksite? Iseenesest pole see ju paha, et midagi hullu päevast päeva toimumas pole, aga sellisel juhul näidake parem välisuudiseid. Mis ma sellistest ullikestest ikka vaatan :D Ja lennufirma Quantas suur kriis kaks nädalat tagasi, kui nädalavahetusel ükski nende lennuk õhku ei tõusnud.. kogu see vägisi kurku surutav draama tekitas häireid mu seedetraktis! Päeval võisime iga paari tunni tagant nautida tunniajaseid erisaateid, mis uut  infot küll ei sisaldanud, aga see-eest saime teada, kui mitmel erineval viisil on võimalik ühte asja vaatajale esitada. Vastus. Lugematul hulgal! Keelt mitteoskaval inimesel võis teleekraanil lennukeid nähes jääda mulje, et vähemalt pool lennufirma lennukipargist on alla kukkunud..
Sorry, et tühjast-tähjast siin lärmi tekitasin. Eks ma õpin kohalikelt :) See on mul tegelikult juba pikalt hingel olnud. Eestlasele kuidagi harjumatu. Ei olegi end keegi end surnuks sõitnud või kellelegi joomingu käigus nuga rindu löönud. How sad!
Olge mõnusad ja nautige viimaseid sügispäevi. Teile lohutuseks.. ega meilgi ilm siin väga ilus ole. Päris vihmane teine olnud juba viimased nädal aega ning temperatuurgi on kõigest 23-24C. Lohutan end seni sellega, et suveni on veel nõks aega.

:)

Novembri esimene nädal

Väsimus ja laiskus välja magatud - siit see siis tuleb.

Ei oskagi millestki alustada(jah, järjekordselt). Mulle need sissejuhatavad laused postituste alguses pole kunagi meeldinud. Üllatus missugune, kas pole? Vastukarva on need mulle tegelikult terve senise elu olnud. Mäletan, et koolis kirjandeid vorpides jätsin sissejuhatuse alati viimaseks. Pidi see teadupoolest lühidalt kokkuvõetuna sisaldama kõike seda, mida ma ülejäänud kirjandis lahkama kukun. Keeruline ülesanne. Polnud mul ju enamasti aimugi, millest täpselt kirjutama hakkan või milleni ma oma muljetavaldava(!) teemaarendusega välja jõuan..
Blogi kirjutades pole ma sellist taktikat veel kasutanud, aga ehk juba järgmine kord. Teeb see ju alustamist tunduvalt lihtsamaks. Teile võib muidugi tunduda, et see kõik tuleb nii muuseas. Tegelikult võite oma suurepärast kujutlusvõimet kasutades endale ette manada pildi tuimalt ekraani jõllitavast Martinist, kel pole õrna aimugi, millega ta seekord postitust alustab :D

Uuh, ja nagu olekski sissejuhatus olemas. Päris hea sai isegi. Sellega seoses meenub veel üks kirjandite kirjutamisega seonduv. Enda arvates hästi paberile kritseldatud kirjandid olid reeglina need kõige madalama hindega ja suurimat kriitikat pälvivad :D

Nii, aga elust vanajumala selja taga.
Eelmises posituses haibitud kuninganna külaskäik Perthi möödus minust suure kaarega. Ei jõudnudki ma talle lehvitama ega lilli viima. Käisime hoopis Midlandi kaubanduskeskuses odavaid, kuid siiski asjalikke ning töökindlaid, vidinaid oma uude koju otsimas. Ei midagi väga märkimisväärset, aga sinna see kuninganna nägemine läks. Ega väga taga ei nuta, kuigi noh, oleks võinud ju võimalust kasutada. Õnneks kadusid koos kuninglike külaliste ja diplomaatidega ka tänavatele kupatatud politseinikud. Neid oli tõesti palju ning mul väike hirm, et neile millegagi ette jään. Saaks sellegi masina kindlasti ülevaatusele saata :D See selleks.

Et eelmisel nädalavahetusel oli tõeliselt suvine ilm, siis sai esimest korda pikalt tagaaias istutud ning vaikselt siidit joodud. Te ei kujuta ette, kuidas ma seda igatsenud olin. Mitte siidri joomist, vaid aias sooja suveõhtu nautimist. Tuletas mulle meelde, miks ma endiselt siin olen ja olla tahan :) Ilmselt nii mõnelgi tulid suveõhtud meelde ning neid meenutades kerge klomp kurku. Ha, järgmisel suvel saate! No worries! Kurja, kui hea on ikka parastada. Pole küll ilus seda teha, aga ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata. Eks kodus olemiselgi on omad boonused.. (ei tulegi kohe midagi meelde. just kidding)
Nii see nädalavahetus möödus ja eks see üks vajalik pingemaandus oli enne töist töönädalat, mille sarnast ma Star Trackis veel kogenud polnudki. Sel nädala õnnestus nimelt esimest korda tööpäeva alustada keskööl. Just nii! Kella kaheteistkümnest üheksani hommikul tööl olla... väsitav! Ja kui sind veel mitu korda päevas ümber paigutatakse, sest mõni töötaja pole suvatsenud kohale ilmuda ning sa pead teistele appi minema... AGA küllap see kõva pingutus terve nädala jooksul avaldub palganumbrites. Ja numbrid omakorda annavad jõudu edasi pingutada :D Pole just selline töö, mida ainuüksi suurest armastusest selle vastu teeks.

Mis veel, mis veel?
Viisataotlust pole veel rahuldatud. Ehk siis jägmine nädal. Hoiab jätkuvalt närvid kergelt pingul.
Mingi päev aitasin naabrimehel autot käivitada. Tema esimene kokkupuude eestlasega. Pakkus mulle tänutäheks veinipudelit. Tagasihoidlik nagu ma olen, siis lükkasin nii pakutud valge kui ka punase veini tagasi, KUID kui jutt õlleni jõudis, siis ütlesin, et sellest küll ära ei ütleks. Siiamaani ootan. Tea, kas pidas mind ülbeks, et nö kingitud hobuse suhu vaatasin ning midagi paremat soovisin :D Aga no tõesti, vein pole minu maitse!
Muud märkimisväärset polegi nagu toimunud. Kogu see siinne elu ise ja igapäevased pisiasjad on need, mis elu nautimisväärseks teevad :) Tulge proovige!

Okei, järgmise kirjutamiseni!
Olge tublid!

Tervist!

Olen elus ja komplektne :)
Kirjadele vastan ja blogi täiendan nädalavahetusel. Nädala sees lihtsalt ei jaksa/jõua. Sorry!

Olge mõnusad!
Martin

Pildid majast ja CHOGM Perthis

Perthis toimub sel nädalavahtusel CHOGM (The Commonwealth Heads of Government Meeting). Et see tähendab erinevate riigipeade linna saabumist, siis võite ette kujutada turvameetmeid, mis nende turvamiseks käiku on lükatud. Täna mõjutas see otseselt juba ka minu kojusõitu, sest Star Tracki juures pidin 15 minutit ootama, et tänav liikluseks uuesti avataks. Oleks siis midagi näinudki! :D 
Just kuulsin uudistest, et ka esimene arreteerimine on tehtud. Ohvriks langes lavatööline, kes CHOGM üritusega otseselt seotud ning hommikul tööle üritas minna. Kohus lasi mehe järgmise istungini kautsjoni vastu vabaks, kuid teda võib väidetavalt oodata kuni 1-aastane vanglakaristus. Küllap pääseb kergemalt. Ilmselt on see kõik aga tühiasi võrreldes sellega, mis homme toimuma hakkab, kui Inglismaa kuninganna Perthi saabub. Kui kõik plaanide kohaselt sujub ja keegi tema elu kallale ei kipu, siis peaks vanaproua ka South Perthi külastama. Swan Riveri kallastel toimub laupäeval grillfestival, kus kuninganna ning prints Philip rahvaga kohtuvad. Sellist võimalust ei tule just tihti, et Kuninganna Elizabeth II oma silmaga näha saab. Eks ma üritan seda kasutada, kuigi ega see kerge olema saa, sest üritusele oodatakse kümneid tuhandeid inimesi :)


Ja lubatud pildid meie kodust :))))

Maja eest

elutuba ja köök

 

minu tuba ja voodi, suht sisustamata veel :)

ja maja aia poolt vaadatuna

Perfect week

Hei!
Et X-factorini (üks mitmest Austraalia talendisaatest, mille maha magamine oleks suur patt) on veel nõks aega, siis jõuan ehk eelmisel nädalal toimunu kõik kokku ilusasti võtta :)

Alustustaks sellest, et eelmine nädal oli SUPER! Hea avapaugu andis sellele ilmselgelt see pühapäeva öösel vastu esmaspäeva toimunud pingete maandamine linna erinevates pubides, baarides, klubides. Seda jään ainult heaga mäletama, teisiti polekski võimalik. Oma vähesest rahast sain ka lihtsalt lahti.. ahh, no money, no problems! Nii nad vähemalt räägivad.

Esmaspäeval-teisipäeval tööd polnud. No teisipäeval iseenesest oli, aga mul õnnestus mõnusalt sisse magada (pea 3 tundi). Probleeme sellest õnneks ei tekkinud ja kolmapäeva hommikul olin naksti Star Trackis kohal. Ega sel öösel väga magada ei saanudki, aga sellest hiljem. Üllatusena oli puhkuselt tagasi vana ülemus, kes mu veel äragi tundis. Viimati nägin teda vahetult enne Eestisse minekut ehk juunis. Mäletan, et veel nädal enne mu viimast tööpäeva seal pidas ta mind pidevalt kellekski teiseks :D Nüüd, aga tuletas nimegi meelde.. kummaline asi on see inimese mälu. Igatahes, tööpäeva lõpus tuli juttu rääkima ning uuris kauaks ma siia jääda plaanin. Mu vastus pidi talle meeldima, sest sellele järgnes pakkumine, millest ma kinni haaramata ei jätnud. Pakkus ta mulle nimelt teist töökohta, mis poleks nii füüsiline kui praegune. Leppisime kokku, et järgmisel hommikul laseb ta mu välja õpetada ning ülejärgmisel langetan oma otsuse. Töö ise seisneb õigete pakkide konveierlindilt maha võtmist ehk kui saadetis läheb Lääne-Perthi, Põhja-Perthi + veel mõned, siis võtan need lindilt ja sorteerin vastavalt sihtkohale. Lihtne! No võibolla mitte alguses. Esimesed 2 tundi olin suht peata, aga kui lõpuks minu piirkond ja tänavad pähe hakkasid kuluma oli vaatepilt juba teine. Ahjaa, see töötaja, kes selle koha peal enne oli, sai enda asendamisest teada 10 minutit enne tööpäeva algust. Ega ta just õnnest ei säranud seal. Jäi mulje nagu oleks koht minu jaoks vabaks tehtud. Aga no mis.. ma olen seda väärt küll! :D Reedel otustasin siiski, et eelistan oma endist tööd ja seda ma siis nüüd jälle teengi. Miks nii? Esiteks oli uus ametikoht igav ja teiseks, tõenäosus seal mingi lihas ära tõmmata oli kordades suurem. Oleksin ma seal enamuse ajast lindi kõrval tühja passinud ja kui lõpuks midagi rasket tuleb, siis on lihased täiesti külmad. Kogesin seda juba esimesel proovipäeval. Õnneks tuli nädalavahetus kiirelt peale. Nüüd siis töötan vajadusel seal, kus parasjagu kedagi vaja :) Mulle sobib!

Nii, töönädal sai kokku võetud.
Mainisin enne kolmapäeva ööd ja seda, et see suhteliselt unetult möödus. Jep, juhtus see, mida ma juba oktoobri algusest olin pingsalt ja suure põnevuse oodanud. Triin sai pisitütre!!!!!!!!!!!!!!!!!! Aega läks, aga noh.. kaua tehtud kaunikene! Palju, palju õnne teie, enam sugugi mitte nii pisikesele, perele! :) Ei oskagi kohe sõnu valida.. neid õigeid ja ilusaid ja rõõmsaid ja toredaid ja julgustavaid. Küll ma midagi selleks ajaks välja nuputan, kui koju lendan. Aga suured-suured tänud, et helistasite! Selline rõõmus uudis enam unele väga kohta ei jätnud, aga keda see üks unetu öö sellise uudise kõrval huvitab :D Sellised avalikud õnnesoovid siis...

Tööl läks hästi, Triin sai tütre... ja meie MAJA! Kolmapäeval sai esimesed asjad siia toodud ja neljapäeva öösel ka esimene öö veedetud. Ma ei või kui hea uni siin on! Ja kui lahe ning hubane maja! Üldse on siin nii kuramuse lahe. Ma/me oleme kõik ÜLIrahul! Ja omanikud on toredad. Laenasid meile käru, et saaksime mööblit liigutada ning andsid meile kasutamiseks teleri ning diivanilaua. Peremees käib ning parandab vajadusel erinevaid vidinaid. Üks laevalgusti hakkas meil siin suitsema :D Nüüd plaanib need terves majas välja vahetada.. andku minna! Lisan homme majast mõned pildid, siis saate veidi aimu, kus ma elan. South Perthis võib end eliidina tunda küll. Näeb siin majade vahel nii Ferrarisid, Porschesid, Bmw M3/M5/M6 on igapäevased nähtused jne jne jne. Mainides, et kodu asub South Perthis venivad teistel näod päris pikaks ning nukraks.. Jah, panime kümnesse! :) Midagi juurde küll tahta ei oska. SUPER! Lausa ootad, et töölt tagasi koju saaks. Midagi neile, kes huvi on tundnud - 36 Tate Street, South Perth, Western Australia, 6151 :)

Viisa osas uudiseid rääkida pole ehk säilib võimalus minu kiirest naasmisest. Kahjuks!
Miski jäi nagu kirja panemata.. nojah, kui meenub, siis lisan homme koos piltidega. Seniks, olge mõnusad ning optimistlikud! :)

Üks kuradi hea nädalavahetus oli!

Sel nädalavahetusel läks kõik täpselt nii nagu ühel mõnusal nädalalõpul minema peakski.
Alustame ilmast. Seda ei saa kuidagi mainimata jätta :D Eks ole vaja veidi teile nina alla ju hõõruda. Laupäev rõõmustas meid pilvitu taeva ja 27C soojakraadiga, kõrvetavalt kuum kollane kera pea kohal säramas. Ka parima tahtmise juures ei saaks ilmale midagi ette heita. Kurb kohe! :) Sellega muinasjutt muidugi ei piirdunud. Pühapäeval keeras ilmavana kuumakraani lõpuks korralikult lahti ning kostitas Perthi 37C kraadise kuumusega. Mmmmmõnus!

Laupäevast pühapäevani toimusid Swan Riveri kohal nö lennupäevad ehk võis igasugu tiivulisi taevas vigurdamas näha. Päris muljetavaldav show. Eks sel kõigel oli oma varjukülg ka. Hommikuti just eriti kaua magada polnud võimalik, kui kõrvus lennukimootorid pinisemas. Pika peale muutus päris tüütuks, aga kaks päeva elab üle küll. Mis teha, kui me nii eksklusiivses kohas elame! :D Elamisega seoses - me saime maja!!! Selle sama, millest ma siin eelmises postituses jahusin. Ma olen ikka väga rahul. Aed ja rahulikum piirkond.. super! Täna saavadki allkirjad antud ja kolmapäevast läheb ilmselt kolimiseks. Kui seda kolimiseks nimetada annab. Mul isiklikult asjad kotti, kott selga ja minek. Pole nagu seda mammonat, õnneks :)

Eile oli küll pühapäev, aga et mul täna tööpäeva ei olnud ja Rainer alustas enda oma alles kell 4 päeval, siis.. PIDUUUU! Siin pole pühapäevases peos ja trallis samas midagi imelikku. Kui te vaid näeksite neid pubisid ja baare siin nädala viimasel päeval - TÄISMAJA! Austraallastel on kombeks pühapäeviti väljas sporti kaemas käia. Ikka pint õlut kõrvale ja kogu hingest rugbyle kaasa elama.. rägbi fenomenist pole ma siiani aru saanud ja ega vist saagi. Eilne matš toimus igatahes Uus-Meremaa ja Austraalia vahel. Kiwid panid ürituse kinni muidugi. Jaaah, umbes-täpselt nii palju ma kogu sellest asjast jagangi - Uus-Meremaa on kõva rugby riik! :D Raineriga me spordile siiski ei keskendunud. Peas(minu omas siis) valmis veeretatud plaanist paar pinti õlut kuskil pubi väliterassil alla libistada.. ütleme nii, et see purunes juba enne esimest pinti, Raineri süül! Alustatud sai hoopis klassikalise rumm koolaga. Selline avalöök tähendab enamasti pikka õhtut linna peal ja nii ka läks. Koju jõudsin ma siis, kui teiste äratuskellad hommikut kuulutama hakkasid. Seekord siis niimoodi :)

Uni on.
Ole mõnusad!

Still alive and kicking :)

Hey!

Viimasest postitusest on palju vett ookeanisse(!) voolanud :) On vist viimane aeg endast natuke elumärki anda ning kirja panna see, mis vahepeal mu elu vürtsitanud on. Olgu kohe mainitud, et mu elu on selle kahe viimase nädala jooksul võrdlemisi vürtsivaba olnud :)

Nii..
Töötan ma endiselt Star Track Expressis ehk teen laotööd. Töötunde on seni küll vähe kogunenud, aga siiski piisavalt, et eluga ilusti toime tulla, säästmine on muidugi teine teema. Viimase jaoks jääb juba tööpäevadest puudu. Pole seal täisnädalat veel kirja saanudki. Lahkuda ei plaani ma sealt aga ilmselt niipea, kui just mingit väga head pakkumist ei saa (ebatõenäoline). Piinlik tunnistada, aga mulle isegi meeldib seal (raudselt sõnun praegu ära ja homme läheb viltu kõik, mis vähegi võimalik). Suurimaks plussiks on asjaolu, et pärast tööpäeva on mul põhimõtteliselt terve päev ju vaba. Seda isegi juhul, kui ma peaksin pärast töö-ööd uuesti põhku keerama. See on pannud mind mõtlema, et ehk peaks mingi lihtsa töö veel päevaseks ajaks juurde vaatama. Mõistuse piires. Katki pole ka vaja end nüüd rebida :) Star Trackist veel nii palju, et nägin lõpuks need Eesti tüdrukud ära kellest ma nii palju kuulnud olin. Lahe vaadata, kuidas nende ilmumine kogu lao kihama pani :D Toredad tüdrukud ja hea oli tööl vahelduseks eesti keelt rääkida ning samal ajal teiste hämmeldunud nägusid silmanurgast jälgida. See lõbu kestis kahjuks ainult kaks päeva, sest järgmiselt nädalal võtavad nad juba suuna Eesti poole. Jaa.. tahaks isegi seda kojumineku ärevust hetkeks tunda :) See on ületamatu! Siiski loodan, et minul see tee veel nii pea jalge ees pole. Selleks ka esimesed sammud astutud ehk viisataotlus sisse antud. Fingers crossed ehk pöidlad pihku (ka teil, kes te mind järjepidevalt tagasi üritate meelitada. Vaevalt te mingit õnnetusehunnikut seal taga igatsete:) Loodame parimat ja kui seda ei tule, siis võite mind vanglasse külastama tulla. I'm staying! :D

Tööjutt sai küll juba räägitud, aga ei saa mainimata jätta, et Thrifty'st oli mulle helistatud ja voice mail jäetud. Personalijuht, olles kuulnud, et mul oli ühe töötajaga probleeme, tundis huvi, et ehk ma sooviks tagasi tulla ja veidi rääkida. Et ma nendega enam mingit kokkupuudet eisoovi, siis ma tagasi helistama ei hakanud. Uudishimu on muidugi suur :)

Räägime majaotsingutest. Vahepeal juba tahaplaanile vajunud otsingud said uue hoo sisse ja seekord tundub asi meie võiduga lõpevat. Ei tahaks veel hõisata, aga... fuck it.. JESSSSSSSS! Maja asub siinsamas South Perthis ning suhtlemine toimub otse omanikuga. Käisime seda eile kaks korda vaatamas ja no... väga hubane maja privaatse aiaga. Omanik tundus ka ülitore ja sõbralik ning täna saatsid meile juba paberid vormistamiseks. Rent on South Perthile iseloomulikult kõrge, aga et kõik on käe-jala juures, siis see on seda väärt. Elutoas on gaasikamin ning suvel jahutab maja konditsioneer, mis jaotab vajadusel õhku kõikidesse tubadesse. Otseseks naabriks on ülemkohtu kohtunik ning naine on tal vist prokurör, teised naabrid pidid ka sõbralikud olema. Saame näha, loodetavasti! :) Ahjaa, Austraalia päevaks (26 jaanuar), mis on siin ehk olulisemgi sündmus kui aastavahetus, suletakse majaesine tänav ning kohalikud tulevad tänavale pidutsema. Mulle meeldib!

Sai vist kõik öeldud?
Auto liigub, tervis on korras, pühapäeval 34C sooja(mis muidugi ei kesta, sest on kevad), töö on ka nagu olemas, linna vahel liiguvad juttude järgi värskelt riiki saabunud Eesti gängid, Laura sai ka oma farmiaja tehtud.. jah, kõik tundub lõpuks ometi sujuvat! Ma tõesti loodan, et selle viisaga mingeid komplikatsioone ei teki.

Olge mõnusad ning päikest!
:)

Hei

Kas polnud see mitte täpselt nädal tagasi, kui ma oma esimesest tööpäevast Thrifty rent-a-car'is kirjutasin?

Jah, võis olla külla. Täna kirjutan teile oma viimasest tööpäevast seal :D Tegelikult ega siin midagi väga kirjutada olegi. Otsa sai. Minu soovil. Nagu ma juba oma viimases posituses mainisin, siis sattusin ma vahetusse, mille supervisor oli.. ma ei leiagi nüüd sõnu.. bitch? Kuidas teisiti nimetada inimest, kes selle asemel, et uuele töötajale töökorraldust selgitada, seda teps mitte ei tee ning kõige tipuks jätab kogu oma olekuga mulje, et see on sinu süü, et sa midagi ei jaga. Mnjah, ausalt öeldes ei liigu selle mõeldes enam näos ükski närv :D Kogemus seegi ja tegelikult oli ju huvitav ühe ülemaailmse rendifirma köögipoolt näha. Suht räpane teine, autosid silmas pidades. Tulevikus, kui Austraalias(Perthis) autot rentida soovite ning Thrifty ja miski muu sõelale jäävad, siis igaks juhuks valige see "miski muu". Ehk saate auto, mille topsihoidjad ning käigukang polegi kleepuva Coca-Colaga kaunistatud ;) Teiste Thrifty teeninduste kohta ma igaks juhuks sõna ei võta. Väikeses Eestiski erinevad sama keti teenindused nagu öö ja päev.

Päris töötu ma siiski pole. Võimaluse korral harrastan jälle Star Tracki ja neid mõnusaid pruune kaste, mida seal loopida saab. Tore on ju LCD telerite ning monitoride otsas turnida, et hiljem need siis ilge mütsuga konveierlindile lennutada. /sarkasm

Eelmisel nädalal töötas seal muide keegi Kristi, Eestist. Ma isegi aiman, kellest see tõstukijuht jahus. Pidi kena tüdruk olema :D Eesti neiud kipuvad igal pool hästi meelde jääma. Huvitav fenomen, kas pole?

Lisaks sattusin samasse vahetusse ühe nigeerlasega, kellega Frucoris koos pudeleid sorteeritud sai. Mis te arvate, mis ta esimesed sõnad olid? Ah, mis ma siin ikka. Nagunii panete võssa! :D Sealt kõlas "Hey, BOSS!". Ja ta kippus ennast kordama. Teiste näod pärast sellist fraasi olid muidugi kergelt küsimärgi kuju. Nalja peab aga saama :) Esmaspäeval uuesti. Kell 2 öösel. Woo-hoo! :))

Eile alkopoes käies tuli meelde, et ma polegi maininud, kui mugavaks siin inimeste jaoks alkoholi ostmine on tehtud. Autost väljumine pole sugugi kohustuslik. Lihtsalt sõidad poe ette, sinu juurde lippab teenindaja ning täidab kõik su soovid(peaaegu). Laisad austraallased. Ei oskagi seda teistmoodi kommenteerida.

Kinos sai samuti käidud. Esimesena läks loosi Johnny English: Reborn. Peaosos mängib Rowan Atkinson(Mr. Bean). Et selle treilerit näidatakse televusseris söögi alla ja peale ning see tundus tõepoolest naljakas, siis ootused olid märkimisväärselt kõrgel. Teadagi, mis sellisel juhul enamasti juhtub. Kaardimajake kukkus kiirelt kokku. Jah, oli humoorikas ja lõbus, aga kas leidub veel komöödiaid, mis poleks etteaimatavad? Jättes välja asjaolu, et treileris olid kõik vähegi naljakamad stseenid juba kenasti esindatud.. Ajaviiteks käib küll ning teistele meeldis. Ehk on viga minus siis(õige vastus sellele on "ei!" muide).

Käisin veel ka The Abduction'it vaatamas. Peaosas Taylor Lautner(mingi tiinekate lemmik). Ma ei osanud sellest midagi arvata ega oodata ning üllatusin meeldivalt. Sisu poolest sarnane Bourne'i identiteedile, mis pole sugugi halb asi. Võib täitsa soovitada. Midagi väga sügavat ning ettearvamatut oodata muidugi ei tasu :D Selline siis seekordne Martini filminurk. Lisa juba järgmisel nädalal :)

Elu on aga ilus ja muretu. Või no sellisena ma seda vähemalt hoida proovin. Kaks kuud suve alguseni..

Olge mõnusad!

Esimene tööpäev Thrifty'is

Hei!

Esimene tööpäev Thrifty rent-a-car nimelises kohas selja taga, ja paar päeva selle mõttega elanud, võib nüüd teiega esimesi muljeid jagada. Töökoht asub kohe Perthi Domestic(riigisisesed lennud) Airporti külje all, põhimõtteliselt terminalist üle tee. Töökoht ise mingeid erilisi emotsioone ei tekita, küll aga töökorraldus. Et endal lihtsam kirjutada oleks, siis alustan sellest, mida mina seal konkreetselt tegema pean. kui rendiauto tuleb. Ajan auto sisse, märgin üles kerekahjustused, kontrollin varuratast, kiirelt tolmuimejaga sisepuhastus ja seejärel välipesu. Nendest kahest viimasest.. see on ikka.. ma olin suht sõnatu! Sisepuhastus tähendab seal siis tolmuimejaga põrandate puhastamist, aga selle asemel, et midagi konkreetselt puhtaks teha, lastakse siit-sealt kergelt üle ja voilaa - valmis! Kedagi ei huvita, et istme vahele oleks nagu pool pätsi saia pudenenud või keegi on armatuuri täis "oksendanud". Ja selline auto antakse järgmisele kliendile!? Välipesusid olen ma igasuguseid näinud ja sellega nad mind väga jalust rabada ei suutnud. Ikka (põranda!)hari kätte, korraks shampooni sisse ja nühkima. Ei mingit loputust enne seda. Kes sellises tegutsemises viga ei näe, siis mõelge tolmule, liivale või isegi mudale, millega auto kaetud on ning mis juhtub siis, kui seda lihtsalt mööda keret nühkida. Sama hästi võiks liivapaberiga autot pesta. Sellist asja nagu svamm neil polegi. Tuliuued autod ja selline pesu.. käsi tõrkus päris korralikult enne, kui masinatele peale lendasin. Ainukeseks lohutuseks oli asjaolu, et tegu on rendiautodega ja ma ei pea pärast omanikule otsa vaatama :)
Sellega mu tööülesanded siiski ei piirdu. Lisaks eelnevale pean masinaid ühest kohast teise liigutama. Ausalt, ma ei saanud mitte muhvigi aru, mis loogika või seaduspärasus seal autode transportimisel toimis. Järsku lihtsalt karjuti kuskilt, et kõik autodesse (enne pidi muidugi kapist võtme võtma, millest ma samuti päeva lõpuks sotti ei olnud saanud) ja seejärel sõitsime nendega mingisse parklasse. Seal ootas meid auto, mis viis meid teise parklasse, kust võeti uued autod ja sõideti kolmandasse parklasse. Mingitel masinatel pidi veel kere üle kontrollima ja läbisõidu meelde jätma ning pärast kontoris raamatusse kandma. Lisaks kõigele on autod jagatud kategooriatesse. Olgu selleks siis ECAR, ECMR, ICAR, ICMR, FCAR, SCAR, IWAR... fakt on, et ma jagan neist ainult ühte. FCAR on "Full"(täis) ehk meenutab kõige rohkem normaalset mugavustega autot :D No täiesti käsitlematu! Oleks siis keegi poole sõnagagi seletanud mis, mida, miks, millal!?!?!? Päeva lõpuks oli mul pea nii paks otsas ja kannatus viimse piirini viidud. Kui vahetusevanem (paras bitch muide) imestas, kuidas ma kapist jälle võtmeid ei leia, siis ma lihtsalt ei suutnud enam ja.. noh, ütlesin valjult aga viisakalt, et keegi kurat pole ju seletanud, mille järgi võtmed sorteeritud on! Oiii see oli hea tunne, aga kõlas ilmselt kurtidele kõrvadele, sest ta jauras seal samamoodi edasi. Ei, tore tädi on! Homme jälle! :D Aga ma ei anna alla, küll läheb kergemaks! Peab minema! Olgu siiski öeldud, et ma ei tulnud siia selleks, et keegi saaks oma masendavast elust tingitud viha minu peal välja elada. Uue töö leiab alati. Seniks pingutan aga Thrifty'is edasi. Kui asja käppa saab, siis teoorias võib see päris äge koht olla :)
***Ahjaa, pole põhjust arvata, et ma nüüd järsku mingiks mässumeelseks teismeliseks muutunud olen :D Vist ei ole..

Päikest!

Uudiseid

Hei!
Ma ei oskagi kuskilt alustada. Ja see ei tähenda ilmtingimata seda, et vahepeal on nii palju toimunud :)
Kõige aktiivsem osa mu elust on ilmselgelt seotud tööga ja sellest ma nüüd ka kirjutan. Kes lugeda ei viitsi.. loeb ikka!

Niisiis, tööl olen ma sel nädalal käinud, kiire arvutus, 3 tundi! Jah, kolm tundi ja seda eile hommikul Star Trackis, kus sain üle pika aja jälle kaste loopida. Aga noh, kütuseraha sain ju tagasi ja liigutada on vaja.
Päev varem viisid jalad mind aga Aussiejobsi. Arvestades seda, kui lühikest aega ma nende poolt pakutud tööl seal Augusta pagariäris vastu pidasin, siis lootsin uuele algusele. Aega on sellest juhtumist juba omajagu möödunud ning selle jooksul pole nende "tööpoest" just vähe inimesi läbi käinud. Juhtus aga see, et olles oma pea ukse vahelt sisse pistnud, teatas Anissa kohe, et näete tema on eestlane ja meile  juba tuttav nägu. Oh eiii.. ta mäletab! Augustas toimunut ta siiski õnneks üles kaevama ei hakanud. Võimalik, et asi oli mu peas suuremad mõõtmed võtnud, kui see tegelikult väärt oli. Juhtub! Teised lükati igatahes tahaplaanile ja hakati kohe minuga tegelema. Midagi oli tal nagu ka pakkuda, aga hetkel ma nii meeleheitel veel pole. Sai siis niisama vesteldud ja tulema tuldud. Päris üksi ma sealt aga välja ei jalutanud. Võtsin 3 eestlast kaasa :D Rääkisin erinevatest võimalustest töö leidmiseks ja viisin nad ühte teise tööbüroosse, kus nad end nö. arvele võtsid. Numbrid vahetatud, soovisin neile edu ning võtsin suuna kodu poole. Tagasi jalutasin ma sama targalt, kui linna sai mindud, tööta, kuid tuju.. teate seda ülevat meeleolu/tunnet nagu suudaksite mägesid liigutada ja saaksite kõigega hakkama? Kui ei, siis olete paljust ilma jäänud. Või nihutate igapäevaselt "mägesid" :D Igatahes just sellise kõikvõimsana ma koju naasesin. Teistele millegagi abiks olemine mõjub mulle paremini kui meelemürgid! Sellest kõigest tiivustatuna, sobrasin veidi netis ja leidsin töökuulutuse, mis mulle huvi hakkas pakkuma. Austraalia autorendifirma Thrifty otsis Car Detailerit (põhiolemuselt sama, mida ma Tartus tegin + mõned lisaülesanded). Thrifty on üks tõsiselt suur kompanii. Neil 210 kontorit üle Austraalia ning autoparki kuulub 11000 autot, bussi, veokit jne. Igatahes, saatsin neile eile oma CV. Täna hommikul helistati ning kutsuti vestlusele, mis lõppes sellega, et ma olen homsest täiskohaga tööl! KURADI GENIAALNE!!! :D Minu esimene CV, mille kuskile saatnud olen ja kohe näkkas. Ma olen kerges hämmingus ja ekstaasis! Illusioone muidugi veel luua ei tasu. Mine tea, mida see kõik endast täpsemalt ette kujutab. Töötunde tundub aga normaalselt olema ja ma saan graafiku järgi tööl käia! Mul on GRAAFIK!

Elukoha otsingud meil nii hästi ei ole läinud. Saime täna korvi, aga ehk õnnestub järgmisel korral. Ega otseselt veel põleta ka.

Lõpetuseks tutvustan teile veel populaarset Austraalia muusikat ;)

Have fun!

PS!

Täna Skype'is ka, kui keegi igatseb mu kaunist häält ning helisevat kajaka naeru kuulda ;)

Pealkirju on nii keeruline panna

No tervist mu käekäigust huvitatud!

Üks järjekordne nädal saab kohe-kohe jälle ajalukku kirjutatud, midagi eriti märkimisväärset korda saatmata. Pudelite näppimisega saime Frucoris ühele poole ja täna olin juba nagu töötu - uut tööotsa ei pakutud. Tundub, et ka esmaspäev möödub lakke sülitades. Ja parem oleks, kui teisipäevaks jälle seda kullerifirmat ei pakuta. No teate küll, see koht, kus ma 7h mitte midagi ei teinud! Käisin seal ka sel nädalal. Ei mina enam sinna oma jalga tõsta! Mul on kuskil kupli all ilmselgelt miski korrast ära, sest ma ei oska niisama tegevusetult juures passida. Teised toimetavad ja ma seisan lolli näoga sealsamas kõrval ning üritan... ma ei teagi mida! Annaks keegi siis mingi ülesandegi! Samas istuma ei julge ka minna, sest see jätaks minust kuidagi halva mulje :D Selle kohaga on siis ühelpool. Ma ei tea.. ilmselt teen esmaspäeval väikese tiiru Aussijobsi ja vaatan sealsed näod üle. Ehk on neil midagi head ja püsivamat kuskil linna ümbruses pakkuda. Samas.. tahaks ju tegelikult ikkagi linna jääda! Pff.. ma olen nii kahe vahel. Käisime tegelikult eile ja täna maju vaatamas. Praegune korter tõotab meile kõigile lähitulevikus kitsaks jääda, mis tähendab, et võiks midagi avaramat asemele leida. Eile vaatamas käidud pind oli tõeliselt mõnus ja hubane, aga illusioonid selle endale krabamisest purunesid hetkel, kui nägime huviliste massilist uksest sisse-välja voorimist. Üks pereisa teatas kohe, et nad sooviks seda mitmeks-mitmeks aastaks rentida. Tema ja teiste peredega on meil raske konkureerida. Ikkagi kohalikud ja stabiilsemad, kui backpackerid.
Täna käisin viskasin Mariniga ühele teisele majale pilgu peale ja sisse. Huvilisi oli vähem ja maja ise ehk isegi armsam ning mis kõige olulisem - maja taga oli muruplats! Teid üllataks, kui haruldane see nähtus linnas on! Enamasti on maja taga 2x5 meetrit suur, st. väike, aed, millest 95% on kivisillutise all. Armas.
Nii, õuest tagasi.. kuhu ma jäingi? Ahjaa, käsil on koduotsingud. Paneb imestama, kui keeruliseks on võimalik üks iseenesest lihtne üürimise protseduur ajada. Alates sellest, et mõne koha vaatamiseks peab üle nädala ootama kuni asjaoluni, et selle endale saamiseks peab täitma päris mahuka küsimustiku. Kirja lähevad nii soovitajad, praegune ja eelmised elukohad, töökohad + palk kuni selleni välja, kas muru niitmiseks niiduk on olemas. Kummaline, aga samas arusaadav. Võinuks ise sama teha..

Postituse lõpetan seekord ühe lauluga, mis Lääne-Austraalias hetkel äärmiselt populaarne on. Ehk meeldib teilegi. Kui mitte esimesel katsel, siis neljandal kindlasti! :D Ärge omapärasel videol ennast segada laske.

Olge tublid!

Who's the boss?

Hei! Mõtlesin, et kirjutaks midagi. Midagi toredat(no ehk mõtlen midagi välja). Enne, kui netis surfamiseks ostetud andmemaht jälle otsa saab. Netipulga omamine on siin Eesti mõistes ikka naeruväärselt ja jaburalt kallis. 3GB andmesidet maksab 50 dollarit ehk siis üle 500 krooni (jah, endiselt teisendan kõik kroonidesse). Kaua see mul kestabki, mingi 2 nädalat? See selleks :)

Elu siin hakkab järjest rohkem õigetesse rööbastesse vajuma ning varem kogetut meenutama. Oleks vaid terve see Pembertoni kamp endiselt siin.. Elu oleks lill! LILL, ma ütlen! :))

Esmaspäeval jätkan siltidega sealt, kus reedel pooleli jäi ning loodetavasti kestab see terve järgmise nädala. Oleks mõnusalt stabiilne ja saaks normaalse arvu töötunde. Frucorist rääkides, siis olen endale seal millegagi hüüdnime välja teeninud - the boss. Ei oskagi sellest midagi arvata. Andku aga minna! :)) Tea, kas asi võib selles olla, et ma aegajalt seal nende tehtud apse parandan? Aga noh.. kus viga näed laita, seal mine ja aita! Pole isegi kellelegi midagi nina alla hõõrunud, lihtsalt ei taha, et meist halvasti arvataks. Kergem on ise asi korda ajada, kui süüdlane kõrvupidi juurde tirida ja tutistada :D Ega ma seda noomimise kunsti tegelikult valdagi.
Reedel käidi meile tööohutusest rääkimas. Tavapärane "tõstke jalgadega, mitte seljaga" jne. Selline elementaarne jutt. Mul oli selle kõige juures päris raske tõsisena püsida, sest noh - Eestis seda ju väga ei kohta. Teised ei teinud teist nägugi, olevat iganädalane värk. Jah, siin on tööohutus olulisem kui miski muu. Tuleb meelde, kuidas eelmine nädal pausi ajal üksteise peale laotud "euroaluste" peal istusin. Palju neid seal olla võis.. 4-5 tükki? Üks hetk tuli ülemus ja palus maha tulla, sest see polevat ohutu. Selline lugu siis.

Polegi vist maininud, et mul on jälle uus perekonnanimi. Konnapaa! Just nii mu nimi juhiloalt auto dokumentidesse kirjutati :D Kõik on uus septembrikuus. Oktoobris jälle!

Martin (Kunnadaa, Kunadadaa, Kunbaa, Kunandaa, Konnapaa, ... )
Take it easy!

Kuidas ma teile küll näidata saaks, kuidas Austraalias see töötegemine käib?

Olles selle siinse töökorraldusega ikka ja jälle kokku puutunud ei jää mul muud üle, kui jätkuvalt imestusest käsi kokku lüüa :D

Täna saadeti mind suure segaduse saatel hoopis mujale tööle. Nimelt 10 minutit enne järjekordse päeva algust Frucoris(koht, kus ma silte kontrollin) helistati Integratedist(mu tööbüroo) ja küsiti, kas ma olen vaba ja valmis tööle minema. Vastuse peale, et ma olen kohe tööle jõudmas, teatas naishääl teisel pool toru, et neil on mulle midagi muud ning mind kupatati hoopis kaugemale. Firmasse, mis tegeleb elektroonikaseadmete transportimisega. Oh well, läksin kohale ja.. teate, ma ei saa siiani aru, mida ma seal siis nüüd täpsemalt tegema pidin või miks mind vaja oli. Minu päev möödus peamiselt veoki kõrvalistmel nina nokkides. Paar korda käisin ka väljas värsket õhku hingamas ning pirni kuju võtvat keha sirutamas, jälgides sealjuures, kuidas autojuht tööd teeb. Ülejäänud aja juurdlesin kuidas kasulik olla, aga välja ma seda mõeldnudki. Ja ma sain selle eest palka. Pea kõik täna transporditud seadmetest läksid haiglatesse(selles suhtes oli muidugi põnev), üks suurem kui teine. Ikka tõstukiga peale ning järgmises kohas jälle maha. Hmm.. polegi end varem vist nii kasutuna tundnud? See kõik viis mind taaskord tõdemuseni, et erinevalt Eestist pole siin tööjõud ja töökohad ikka absoluutselt optimeeritud ning läbi mõeldud. Kodus oleks mind pärast esimest tundi istumist koju saadetud. Siin võid istudes lamatised saada! Ühe inimese tööd teeb vähemalt kaks sinikraed. Tänavas likvideerimist ootav auk, 5 selli ümber - üks nokitseb seal midagi labidaga, teine paigaldab tänavale koonuseid, kolmas seletab midagi, neljas jälgib ega selgest taevast vihma kallama hakka ning viies on valmis esimest asendama, kui töö ootamatult väsima peaks. See on elu.
:)

Väike lisa eelmisele postitusele

Et teaksite, kes teist mööda sõites signaali lasi (kui see töötab, polegi proovinud).

Kallid sõbrad!

Pealkiri kõlab kurjakuulutavalt, kas pole? :)

Kallid sõbrad, mida ma küll teieta teeksin!? Öeldakse, et vaene on inimene, kel pole sõpru. Seni olen ma pidanud end nö. keskklassi kuuluvaks, aga viimane nädal on pannud mind oma suhtumist ümber hindama. Ma olen ju lausa eliit! Jõukas koorekiht! Jah, sõpru ja tuttavaid, kellega lävida, on mul omajagu, aga nagu ma nii mõnelegi ka seletanud olen, siis inimesi, kelle ette tiitel Sõber käib, võin ma ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hell, mul selleks üle kolme sõrme ei kulugi! Teised jagunevad väga headeks tuttavateks ja lihtsalt tutvusteks. Sõnaga "sõber" olen ma ikka üliettevaatlikult ringi käinud ning seda turvaklaasi taga olevas karbis paksu vati sees hoidnud. Ehk on aeg muutusteks?
Miks ma sellest üldse juttu teen? Viimane nädal, mis ma siin tiksunud olen, on möödunud tagasilöökide, koduigatsuse ja vägisi ligi tikkuva masenduse valguses. Muidugi, väikesed tagasilöögid on paratamatus ja kui nendele tagasi vaadata, siis polegi need nagu õiged tagasilöögid. Jah, autoostuga läksin veidi alt, aga ta ju liigub siiski, mis omakorda tähendab, et ma saan tööl käia (va. esimesel päeval, kui mingi väike kurjam mootorisse oli pugenud ja ma tööle ei jõudnudki :D sh*t happens!). Reedeks ja esmaspäevaks tööd ei pakutudki(esmaspäeva hommikul küll helistati, aga Perth pole Tartu, kus vaevalt 45. minutist etteteatamisest piisab, et sa jõuaksid veel kuskile tööle sõita), mis päikese veel paksemate pilvede taha peitis. Lisame siia veel koduigatsuse, mida alati võimendavad igasugu altminekud ja ebaõnnestumised ning saamegi soodsa pinnase masenduse tärkamiseks. Siin tulevadki mängu sõbrad. Teie kirjaread ja lohtussõnad on lihtsalt hindamatu väärtusega. Ja et neid nii paljudelt tuli.. ma tunnen, et inimesed tõesti hoolivad! Täiesti uskumatu. Või noh, tegelikult ma olen ju nii tore ja hea ning selle kõik kuhjaga välja teeninud! :D Ego egoks, pean selle sõna "sõber" laiemalt kasutusse võtma. Parimad sõbrad - see on eraldi teema :) Kogu eelnevat kokku võttes - tore, et on neid, kes usuvad sinusse ka siis, kui sa ise seda enam teha ei suuda. Big thanks for your support!

Aga et tegu on reisiblogiga, kus rõhk on lustil ja lillepeol, siis..
I have a car! And a job, for now! Vähemalt nädalalõpuni peaks muretu olema. Hetkel olen tööl Frucoris, mis tegeleb karastusjookide turustamisega. Töö on iseloomult väga lihtne. Tehas on välja saatnud suure koguse praaki(pudelite sildid on plekilised) ning peakontor otsustas, et see tuleb tagasi saata. Üle Austraalia on ladudes sadu tuhandeid plekiliste siltidega taarat, mis tuleb üles leida. Töö seisnebki kastide avamises ja pudelite kontrollimises. Naeruväärseks teeb kogu ürituse fakt, et täna läbi vaadatud ~9000. pudelist 96 olid defektideta. Queenslandis leiti 32000. pudeli hulgast vaid kaks kasti korralikke. Kas poleks lihtsam(ja odavam) kõik tagasi saata ja lasta uued sildid panna? Kokkuhoid tööjõu pealt tuleks päris korralik.. AGA siis oleks ma töötu. Kahe otsaga asi :) Seniks jääb meil  ~57000 veel üle vaadata. Vähemalt on mida päeval teha. Ahjaa, need "defektid" on tühised. Järgmine kord poes janu kustutamiseks limonaadi ostes visake siltidele pilk peale. Kui juhtute nägema silti, millel oleks nagu trükivärvi plekk peal, aga samas nagu ei ole ka, siis BINGO - selliseid me välja sorteerimegi. Kergelt arusaamatu üritus arvestades, et mõnda pudelit peab mitu korda käes keerutama sealt millegi ebaloomuliku avastamiseks.

Ilmast on alati hea rääkida.. ja õhus on tunda kevadet! Ilm soojeneb nädala lõpuks juba 25C. Et tegu on kevade teise nädalaga, siis pole paha! Huvi pärast viskasin pilgu ka UV indeksile, mille väärtus on 6. Hullunud pärvitajatele(ja muidu teadjamatele) ütleb see number seletamatagi kõik, aga neile, kes ei tea, siis sellega väljendatakse päikesekiirguse tugevust. Eesti suvede maksimum jääb sinna 8 ümbrusesse. Meelde on jäänud, et Pembertonis elades kõikus UV indeks 16 ümber. Päris kreisi! Pole ime, et nina paar korda maha põles :D Ookeani temperatuur kõigub väidetavalt juba praegu 20C ümber. Täiesti ebanormaalne! Talv just lõppes!

Damn, kell juba pool üksteist õhtul ja hommikul vaja tööle rutata. Tõmbangi otsad kokku. Järgmine postitus tuleb ehk kiiremini, kui see praegu kirjutatu. Õhus on tunda positiivsemaid võnkeid :D

Vähem muretsemist! (rääkides hakkab kergem)
:)

Hey ya'll!

Ümbritsevaga harjumine võtab aega, isegi, kui eelnevalt samas keskkonnas 8 kuud veedetud sai. Harjumist vajab asjaolu, et ei piisa enam lihtsast telefoninuppude mudimisest ning sõpradele helistamisest, et õhtuks plaane teha. Harjumist vajab, et sõnumid, mis telefoni piiksuma panevad ei ole sõpradelt vaid operaatorilt, kes uusi "superpakkumisi" tutvustab. Harjumatu on inimeste lahkus ja heatahtlikkus, kuigi varem sellega lausa igapäevaselt kokku puutusin. Harjumatu on seegi, et äkitsi ei suuda ma oma mõtteid täielikult sõnadesse valada, sest sõnavarast napib. Jaa.. see kõik vajab harjumist! Aga korra ma selle juba üle elasin, asi seda siis uuesti teha :)

Tundub, et harjumist tahab ka blogist eemale hoidmine. Lubasin ju, et kirjutan siia ehk kord nädalas või kui midagi tõsiselt märkimisväärset juhtub, aga siin ma jälle olen - näpud nuppudel. Süüdistan igavust, tööd veel pole ja just seal ülejäänud "pereliikmed" hetkel viibivad ning autokuulutuste sirvimine võtab just nii palju või vähe aega, et jõuan ka seda va igavust tunda. Yeah, i know, i know.. ainult igavatel inimestel on igav! Give me a break! I'm AWESOME! ;)

Autokuulutustest rääkides, siis iga sirvitud kuulutusega tundub mulle üha enam, et hinnad on tõusnud või tõusmas. Isegi sellises seisukorras auto eest, mis mul siin enne kasutada oli, küsitakse juba umbes $1000. Kas tõesti leidub neile sellise hinna eest ostja. Puudub või on lõppemas ülevaatus ning sellele lisaks lekib mootorist kõik, mis vähegi vedelas olekus. Mnjaa.. tuleb silmad/kõrvad lahti hoida ja õigel hetkel päästikule vajutada. Nädalavahetusel käisime autoaedades ja ütleme nii, et valikut nagu on, aga hinnad on autoaedadele kohaselt poole kõrgemad. Siin pole muidugi haruldus $1000 hinnast alla saada. Siim ja Marin on ehe näide. Minu äraolekuaja jooksul jõudsid nad oma Daewoo maha müüa ning Ford Fairmounti osta. Hinnaks algselt 4000 dollarit, millest sai vaevata 3000 + aastane garantii, millest neil juba ka abi oli. Siinkohal olgu öeldud, et kui te arvate, et Eestis ei tea mehhaanikud midagi ja on rumalad kui lauajalad, siis siinsed "autospetsialistid"... lihtsam on auto bensiiniga üle valada ning põlema süüdata, kui mööda töökodasid joosta. Lõpptulemus on sama - romu, millega sõita ei saa. Üritan omal nahal mitte kogeda :)

Mis siis veel..
Ilm on ilus, päeval lausa palav. Sooja umbes 24-25C ning pilvitu taevas. Teie viimaste päevade suvega ilmselt võistelda ei suuda, aga noh.. meil siin kolme päeva pärast kevad algamas :D

Tere tagasi!

Siin ma siis jälle olen, teisel pool kera.. ja mitte ei saa sotti, kas ma olen nüüd õnnelikum või mitte. Pea on tulvil erinevaid emotsioone ja mõtteid, kuid samaaegselt nii kohutavalt tühi. Ma ei oska seda enda sees toimuvat virr-varri sõnadesse panna. Ja see ajab mind närvi. Miks ma sellest üldse siia kirjutan!? Kui keegi tuleks ja uuriks, et kuidas tunne on, siis ma valetaks ja vastaks "super"! Teine kord peaks ju lihtsam olema. Mul oli koht, kuhu tulla ja mul on esialgne plaan, mis ootab täitmist, aga ikka valdab mind peata olek. What the hell!?

Selline kaunis avapauk siis :D
Reis ise möödus viperusteta ning üllatavalt valutult. Kõige lühem lend tundus kõige piinarikkam ja vastupidi. Ilmselt olin end seekord vaimselt päris korralikult ette valmistanud. Lendudest hullem oli aga lennujaamas tühja passimine ja tagumiku laiaks istumine(nagu seda lennukis piisavalt teha ei saa). Olid mul eelmisel korral ju Alar ja Laura seltsiks..
Piiriületused üllatusi ei toonud ja nii ma Perthis jalad maha paningi. Milline kergendus! Viimast piiriületust sai ikka omajagu kardetud, sest teadupoolest pole ma siin Austraalias päris puhas ja seadusekuulekas poiss olnud. Mitte tahtlikult muidugi. Kes tunnevad, need teavad :D Ma siiski pai poiss(kukulind hüüab ikka oma nime)!

Jätke need viimased laused meelde, kui järgnevat lugema hakkate. Nimelt ei möödunudki esimesed tunnid nii tuimalt, kui arvata oleks võinud. Et lennuk maandus pool tundi plaanitust varem, siis esimest bussi linna pidanuks poolteist tundi ootama. Võtsin takso. Kõik ilus, tore, kiirelt linnas, raha makstud, autost välja, kotid pagasnikust kätte urgitsetud, luuk tagasi kinni pressitud... ja mis mul pihku jääb.. numbrimärk! Enne, kui reageerida jõudsin võttis takso kohalt ja nii see mu kotti rändas :) Ma ei teagi nüüd.. siin ikka juhtub! LAHE!

Teisi uudiseid nagu pole. Autot pole veel leidnud (loodetust raskemaks kujuneb see autoost), tööotsimisse enne väga sukelduda ei kavatsegi, sest töö saamine sõltub suuresti masina olemasolust. Marin, Mirjam, Siim ja Aaron on sama toredad ja rõõsad nagu enne lahkumist, mis tuleb alati kasuks. Tore on olla oodatud! :)

Ole mõnusad ja nautige suve! :)))

Selleks korraks siis kõik :)

Nagu naksti Eestis tagasi ja.. no ega siin midagi muud öelda olegi :D Kalevi kommide peoga suust sisse ajamise kõrvalt on nagunii raske midagi pikemat kirjutada.

C'ya! :)

Tuhapilved, tuhapilved..
Huvitav, mis siis saama hakkab, kui kätte jõuab minu kord lennukisse astuda? Need pilvekesed hõljuvad juba varsti terve nädal Austraalia kohal, ikka ühelt rannikult teisele ja ei kavatsegi edasi liikuda :D

Mis veel?
Alar sai lõpuks tööle! Läks kaheks nädalaks 150km ülespoole kiva korjama. Good for him. Nagu ta ise ütles: "saab musklit kasvatada" :D Ja ega rahagi mööda külgi maha jookse.
Meil on suht rahulik töönädal. Eelmise nädala madness on otsa saanud ja homme jääb tööpäev sootuks vahele, sest teisel rannikul tähistati esmaspäeval kuninganna sünnipäeva ehk veokid kaubaga hilinevad. Ei saa öelda, et ma selle üle väga kurvastaks :)

Okei, time to go! Õhtune vahetus algab juba vähem kui 50. minuti pärast.
C'ya! :D

Mul mittemillestki ei ole..

Mitte millestki, mis teile vähegi minu elu juures huvi võiks pakkuda, pole kirjutada..

Tulevastele viisa taotlejatele, kes veel kursis pole, olgu aga öeldud, et kopsupilt on vahepeal moodi läinud ja seda nõutakse nüüd pea kõigilt. Tähendab see pikemat viisataotluse rahuldamise aega.
Linnalegendi järgi on selles süüdi keegi eestlane, kes tuberkoloosiga Austraaliasse tuli. Go figure!? Ma seda tuberkoloosi muinasjuttu väga uskuda ei tahaks, aga samas suhtun ma sellistesse juttudesse alati kerge skepsisega :D Raske uskuda, et ühe juhtumi pärast muudetakse kõigi Eesti backpackerite elu keerulisemaks. Samas, tegu on Austraaliaga ja igasugustesse riiki toodavatesse taimedesse, loomadesse ja haigustesse suhtutakse siin ülima ettevaatlikkusega..
Eks see eestlaste maine siin Perthis on ka kergel allkäigu teel. Ei hakka lähemalt seda siin lahkama, aga ei imestaks kui varsti meile siin altkulmu vaadatakse. Tööandjate silmis on eestlased aga endiselt kõvad töörügajad ja vaevalt see arvamus nii pea muutub. On see ju suuremas jaos tõsi, eriti kohalike kõrval :D

põrgutule kuma paistab

Tervitus! Siin järjekordsed kirjaread tööst surmväsinud Martinilt, et kodustele elumärki anda ning toimuvaga kursis hoida :D

Pärast esmaspäevast riigipüha on tööl tappev tempo taha lükatud. Kaks vahetust järjest on alanud kell 2 öösel ja kestnud 9ni hommikul. Õhtusedki vahetused on tavapärasest pikemad. Küllap on seda kaupa nende ladudesse nädalavahetuse ja riigipüha ajal ikka omajagu kogunenud. Töötundide koha pealt loomulikult hea uudis, aga väsimus tahab vägisi peale kippuda. Tänase õhtuse vahetuse jätan vahele, kuigi ega seda mulle täna veel pakutud olegi.. meile helistatakse nimelt pärast iga lõppenud vahetust ja antakse teada, millal meid uuesti tööle oleks tarvis. Meie otsustada jääb minek. Heh, jääksidki süümepiinad olemata, et tööle "ei" ütlesin :D Homme hommikuks meid ikka tahetakse, ma loodan.. aga mitte seda ei tahtnud ma tegelikult hingelt ära saada :D

Here it comes! Mul on üks hea uudis ja üks halb uudis. Valige, millist enne kuulda soovite. Head jah? Tore! Müüsin eile oma auto maha :) Ja noh, põhimõtteliselt sellega kogu emotsioon ka piirdub, sest mingit kergendustunnet pole. Ja halb uudis (minu jaoks vähemalt :D) Ma põlen põrgus ereda leegiga! Omanikuks sai lapseootel noor ema. Täiesti... ma ei tea! MIKS!? Kas ta endale midagi muud ei võinud leida!? Ma ei maininud selles kuulutuses sõnagagi aegunud "yellow stickerit" (ehk autoga tegelikult liigelda ei või). Läksin selle peale välja, et auto ostab mõni pohhuistist backpacker, kes lisaks kõgele muule mulle veel ka ülimalt ebasümpaatse mulje jätab. Kogu selle aja, kui ta proovisõitu tegemas käis, suutsin mõelda vaid sellest, et kas peaksin talle kõik ära rääkima või mitte. Sellised süümekad olid! Siiamaani on. Lohutasin end veel mõttega, et äkki pärast proovisõitu tal ostuhuvi kaob, aga näete siis, mis juhtus.. KURAT! Austraalia mõjub mulle halvasti.

Kas see,, mida ma näen on, põrgukatla all põleva tule kuma või mis? :D
Hoidke oma südametunnistused puhtamad kui minu oma! :D

Tervist, Eesti suvitajad! :)

Uskumatu, et viimasest postitusest on juba pea nädal möödunud. Ma tõesti ei tea millega ma siin vahepeal nii pingsalt tegelenud olen, et pole kirjutamiseks aega leidnud :D Tööga vist..

Reede ja laupäev said Marvini, Liisi ja Tervo seltsis veedetud. Nüüdseks on nemadki siis Austraaliast lahkunud. Tundub, et enamik siinviibivatest eestlastest kavatseb suureks suveks Eestisse tagasi minna. Eks see Eesti suvi on tõesti midagi muud, kui siin kogetav. Kas teadsite, et Austraalias läheb ka suvel kella kaheksa paiku pimedaks? Minu jaoks seostuvad suvega just pikad valged õhtud ja peaaegu olematud ööd ning õhk, mis on täis tulel säriseva grill-liha lõhna.. :) Milline IDÜLL! :D

Aga mis me sellest Eestist! Praegu on vaja Austraaliale keskenduda! :D
Laupäeval käisin Commonwealthis ja avasin uue pangaarve. Seni olen hakkama saanud Bankwesti kaardiga, aga sellega pole Austraaliast väljaspool midagi peale hakata - puuduvad Visa/Mastercardi märgised. Netipangas saan samuti ainult siseriiklikke makseid teha ning seegi ei lõhna just turvalisuse järgi. Sisselogimiseks on vaja kõigest kahte muutumatut parooli ja edasi võid teha, mida hing ihkab. Selliseid asju nagu pin-kalkulaator või koodikaart nad ei tunnista :D Isegi maksekorraldusi pole vaja koodiga kinnitada. Ainuke hea omadus Bankwesti juures on see, et palgad kipuvad just sinna kõige kiiremini laekuma. Commonwealthis on aga kõik teised puudused kaetud, mis tähendab, et mul on võimalik Eestis ka oma viimane palk laiaks lüüa :D Bankwestis ma sellele nii kergelt näppe taha ei saaks ajada. Selline kergelt hariv jutt siis teistele Austraaliasse tulijatele. Teistel pole selle infoga vist midagi peale hakata :) Mahavisatud minut(id)!

Automüük on endiselt seal, kuhu ma selle eelmisel nädalal jätsin. Mõtlesin, et võtan täna uuesti kätte ja viin backpackeritesse kuulutused, aga et tänane vahetus algas juba kell 2 hommikul/öösel(ja homme jälle), siis on kerge surm peal. Ka pärast lõunauinakut. Nii palju olen siiski teinud, et aku sai uuesti elule turgutatud ja autost uued pildid tehtud (no, et keegi ära ei tunneks, et seda alles nädal tagasi natuke odavama raha eest ja numbrimärkideta pakuti :D). Ma millegipärast arvan, et ma siiski ei suuda heausksele ostjale näkku valetada ja lobisen kõik vead välja.. kes mind selliseks kasvatas!? :D

Hmm, selleks korraks siis jällegi kõik.
Olge tublid ja üritage vähem rannas päikest võtta, solidaarsusest minu vastu või nii! :D

Näed siis, 100 postitust täis!

Tõsilugu! Eelmine postitus oli mu 100. siin blogis. On seda nüüd vähe või palju jäägu teiste otsustada, aga enda vaatevinklist võetuna on seda isegi üllatavalt palju! Blogi pidamist alustades ei oleks ma kunagi arvanud, et teid asjade käiguga nii tihedalt kursis hoian. Pigem kartsin, et kogu see ettevõtmine hääbub minu laiskuse ning vähese huvi tõttu :D Praegu tagasi vaadates.. hea, et seda ei juhtunud! Positiivset tagasisidet on päris rohkelt tulnud ning eks see mind tagant ka utsitab. Uskuge mind, enda jaoks leiaks ma alati mingi vabanduse, miks miski tegemata jääb. Laiskvorsti tunnus, ma arvan :D
Eriti tore, ja ehk isegi hirmutav, on kuulda, et blogi loevad ka sõprade vanemad ja inimesed, kellega igapäevaselt ehk ei suhtlegi. Mõelge, peaaegu terve Austraalia elu on siia laiali laotatud kõigile lugemiseks.. Aga ma ei kahetse, veel mitte :D Seega, keep going ja kui samas vaimus edasi läheb, siis selleks hetkeks, kui Eesti õhku ahnelt ninna ahmin, on 6000 blogiklikki koos.

In other news. Täna sai lõpuks viimane lennukipilet ostetud! WOHOOOOOOOOO! Home sweet home!
Jajaa, juba on kuulda, et mu blogipostitused on liiga härdad ja koduigatsust täis, mis omakorda ka teisi koju igatsema paneb, aga no... KODU! Selle vastu ei saa ju! :D
Piletiost ei saanud muidugi prohmakata mööduda! Pileti eest makstud, avastasin, et ostsin selle päev varasemale lennule. Viga sai muidugi kohe parandatud, aga pool hinda pidin sellegipoolest juurde maksma. Ma ikka oskan. Tõsiselt, viimasel ajal saan ma kõigega "hakkama"! :D Vähemalt on nüüd kõik justkui(!) valmis. Ma ei kahtlegi, et tagasiteel tuleb veel üllatusi..

Auto on endiselt müümata. See minu "kindel huviline" pole rohkem ühendust võtnud ja ega väga ei imestagi. Kuulutuse võtsin ka hetkel netist maha. Tuleb uued pildid teha, aku täis laadida ja uuesti turule lüüa. Ehk peaks siiski juttu muutma ja üritama rumalaid liimile tõmmata? Tean, et see poleks minust kena, aga.. kurat, iga päev müüakse ilusa jutuga maha kümneid samas seisus masinaid! Miks ma peaks paremini käituma? Et öösel magada saaks.. oi, ma ei tea. Näis, näis.

Tänan tähelepanu eest!
See ya! :)

Boredom KILLS!

Lösutan siin voodis teki all, kõrvaklapid peas ja mõtlen, et võiks ju midagi veel asjalikumat teha ning näiteks blogi täiendada, aga.. millest kirjutada? Meeleolukast nädalavahetusest ehk lahkumispeost olen kirjutanud, hommikune vahetus tööl tehtud ja õhtust ei olegi(8 sõnaga töö kohta kõik öeldud), lõunauinak.. no sellest pole nagu midagi kirjutada (oleks siis uneski midagi näinud). Aga kirjutama peab, sest te käite endiselt lugemas! Naljakas. Arvestades, millised need viimased postitused on olnud, siis peaksite juba kõik loobunud olema :D

Mida ilusat mul teile siis rääkida, kui peatne kodumaale naasmine välja arvata..
Auto panin müüki. Lõpuks! Sõitnud pole sellega juba paar nädalat, kuid nii hea oli seda päevinäinud vankrit maja kõrval seismas näha. Mälestused missugused, eriti road tripiga. Vastu pidas! Tagant järele mõeldes päris uskumatu, aga näe, läks õnneks :D
Müün teda(hehe) ilma numbrimärkideta. Miks? Pole kindel. Auto on endiselt minu nimele kirjutamata. Teatud kaalukatel põhjustel ma seda toimingut tegema ei hakka ka, mis välistab auto tavapärase müümise. Lisaks veel see yellow sticker.. Kokkuvõtvalt, kõige lihtsam(wrong choice of words, i know) ja kindlam on auto müüa ilma numbrimärkideta, mis peaks minu jaoks välistama edasised probleemid. Ei hakka siin täpsemalt lahkama seda teemat. Niigi kurjategija maine man(võro) :D
Igatahes, pärast eilset kuulutuse netti lükkamist on üks huviline juba olnud. Kaks tegelikult, aga et esimene tundub tõsine huviline, siis teisele pole vastama veel hakanud. Eks kohalikud teavad seda seaduse poolt kindlasti paremini ja vaevalt, et ta autoostuga miinusesse jääb. Oleks mul siin palju aega võiks ju ise juppideks müüa. Teeniks kindlasti rohkem, kui ma praegu selle eest saan.

Kuuldavasti on Eestis juba mingi 25C sooja. Nutt tuleb peale :D Siin kõigest 20 ja vihma tõenäosus juba mitu päeva 90% peal püsinud. Kallab ikka mõnuga. Öised temperatuurid nädala teises pooles langevad juba sinna 5C lähedale. Tõsta või lend ettepoole ma ütlen! Oiii, ilma üle on ikka hea vinguda, ise ei saa sellele kuidagi kaasa aidata :D

Teistest nii palju, et Laura on Dome'is endiselt ettekandja ja Alar otsib pingsalt tööd. Ma ei tea, läheks nüüd tal ka paremini! Vähemalt ise ta eriti muserdatud ei näi olevat :) Peolt-peole :D

Egas midagi, nautige oma päikesepaistelist suveilma seal!

Ja ära nad läksidki..

Laiali laguneb see meie Pembertoni kamp. Eile oli see päev, kui esimesed meist suuna tagasi Eesti poole võtsid. Sander läheb aega teenima ja Kerli Eesti suve nautima, et selle lõppedes siia ehk uuesti tagasi tulla. Marvin ja Liis lahkuvad nädal hiljem, siis mina, siis Tene ja Gerry..
Järjekordselt peab tõdema, et meie kõigi üheaegne kokkusattumine Pembertonis on midagi ime sarnast :D Ime(line) on selle kõige juures see, et kohtus suur seltskond võõraid, kes (ehk endalegi üllatuslikult) omavahel nii hästi klappisid. Hakkasin siin just mõtlema(mõnikord juhtub), et ma ei oskakski kogu seda aussie elu nendeta ette kujutada. Poleks olnud Pembertoni, siis läviks ma tihedalt praegu.. jah, ma ei teagi kellega :D Ja, et kogu selle seitsme kuu vältel pole ka nagu hõõrumisi olnud.. i'm telling you, its a MIRACLE! :D Seda kurvem on sõprade lahkumine. Järgmisel istumisel on meie seast puudu siis Kerli alati naerusuine nägu ja Sanderi ebamaine kõrvakuulmine, mis kuuleb öeldu asemel hoopis midagi muud :D Kuidas sellise veaga inimesed üldse ajateenistusse pääsevad!?
Keegi tarkpea on öelnud, et iga lõpp on millegi uue algus. No tõesti.. ma tahan näha, mis see uus on! Ja olgu see uus siis juba parem ka :D Seniks, kohtumiseni Eestis Kerli ja Sander! :)

Moss-moss :D

Ja olengi tõbine! Ei teagi, kas tegu on viirusega või lihtsalt külmetusega, esmaspäeval pidin ju tööl vaat et surnuks külmuma :D Üle pika aja, kui järele mõtlema hakata. Viimati põdesin midagi vist poole aasta eest?
Teisedki ümberringi haiged, kes vähem, kes rohkem. Seltsis segasem!

See selleks. Rääkige parem, kas keegi teist on mulle ehk mingi needuse peale pannud või minust voodoo nuku valmis vorpinud? :D No tõsiselt. Pärast põhjast naasmist on üks jama teise otsa ja lõppu ei paista! Midagi väga suurt ei olegi hiljaaegu juhtunud, aga need pidevad väiksed jamad vajutavad ajusopis täpselt samadele nuppudele :D Täna näiteks oli palgapäev. Iseenesest tore sündmus ju, AGA summast, mis mu pangaarvele laekus puudub üks terve tööpäev. Jälle tuleb kuhugi minna, seletada ja asjatada.
Suuremad mured on õnneks minust kaugel ehk Eestis. Sealt tuleb ikka üks üllatus teise otsa. Täiesti lõpp, millega seal vahepeal hakkama on saadud! Eks ta ole.. vaga vesi, sügav põhi. MASENDAV!

Kogu ülejäänud, muredest prii, elu käib töörütmis. Nädalavahetusel on ees ootamas Kerli ja Sanderi lahkumispidu, mis tuleb kindlasti vägev :D no doubt about it! Ikkagi nende viimane siin enne, kui Balile ja kodumaale põrutatakse. Kadedaks teeb! Bali on kindlasti ilus ja tore, aga Eesti.. miljon erinevat vorstisorti, grill-liha, KOHUKESED, A le Coqi õunasiider, Kalevi kommid, kohupiimakreemid, soe ilm, lähedased, sõbrad, lemmikud.. siia võiks asju üles loetlema jäädagi :D Tahan ka!

Tervitustega külmalt maalt,
Martin :)