Kuidas ma teile küll näidata saaks, kuidas Austraalias see töötegemine käib?

Olles selle siinse töökorraldusega ikka ja jälle kokku puutunud ei jää mul muud üle, kui jätkuvalt imestusest käsi kokku lüüa :D

Täna saadeti mind suure segaduse saatel hoopis mujale tööle. Nimelt 10 minutit enne järjekordse päeva algust Frucoris(koht, kus ma silte kontrollin) helistati Integratedist(mu tööbüroo) ja küsiti, kas ma olen vaba ja valmis tööle minema. Vastuse peale, et ma olen kohe tööle jõudmas, teatas naishääl teisel pool toru, et neil on mulle midagi muud ning mind kupatati hoopis kaugemale. Firmasse, mis tegeleb elektroonikaseadmete transportimisega. Oh well, läksin kohale ja.. teate, ma ei saa siiani aru, mida ma seal siis nüüd täpsemalt tegema pidin või miks mind vaja oli. Minu päev möödus peamiselt veoki kõrvalistmel nina nokkides. Paar korda käisin ka väljas värsket õhku hingamas ning pirni kuju võtvat keha sirutamas, jälgides sealjuures, kuidas autojuht tööd teeb. Ülejäänud aja juurdlesin kuidas kasulik olla, aga välja ma seda mõeldnudki. Ja ma sain selle eest palka. Pea kõik täna transporditud seadmetest läksid haiglatesse(selles suhtes oli muidugi põnev), üks suurem kui teine. Ikka tõstukiga peale ning järgmises kohas jälle maha. Hmm.. polegi end varem vist nii kasutuna tundnud? See kõik viis mind taaskord tõdemuseni, et erinevalt Eestist pole siin tööjõud ja töökohad ikka absoluutselt optimeeritud ning läbi mõeldud. Kodus oleks mind pärast esimest tundi istumist koju saadetud. Siin võid istudes lamatised saada! Ühe inimese tööd teeb vähemalt kaks sinikraed. Tänavas likvideerimist ootav auk, 5 selli ümber - üks nokitseb seal midagi labidaga, teine paigaldab tänavale koonuseid, kolmas seletab midagi, neljas jälgib ega selgest taevast vihma kallama hakka ning viies on valmis esimest asendama, kui töö ootamatult väsima peaks. See on elu.
:)