Laiali laguneb see meie Pembertoni kamp. Eile oli see päev, kui esimesed meist suuna tagasi Eesti poole võtsid. Sander läheb aega teenima ja Kerli Eesti suve nautima, et selle lõppedes siia ehk uuesti tagasi tulla. Marvin ja Liis lahkuvad nädal hiljem, siis mina, siis Tene ja Gerry..
Järjekordselt peab tõdema, et meie kõigi üheaegne kokkusattumine Pembertonis on midagi ime sarnast :D Ime(line) on selle kõige juures see, et kohtus suur seltskond võõraid, kes (ehk endalegi üllatuslikult) omavahel nii hästi klappisid. Hakkasin siin just mõtlema(mõnikord juhtub), et ma ei oskakski kogu seda aussie elu nendeta ette kujutada. Poleks olnud Pembertoni, siis läviks ma tihedalt praegu.. jah, ma ei teagi kellega :D Ja, et kogu selle seitsme kuu vältel pole ka nagu hõõrumisi olnud.. i'm telling you, its a MIRACLE! :D Seda kurvem on sõprade lahkumine. Järgmisel istumisel on meie seast puudu siis Kerli alati naerusuine nägu ja Sanderi ebamaine kõrvakuulmine, mis kuuleb öeldu asemel hoopis midagi muud :D Kuidas sellise veaga inimesed üldse ajateenistusse pääsevad!?
Keegi tarkpea on öelnud, et iga lõpp on millegi uue algus. No tõesti.. ma tahan näha, mis see uus on! Ja olgu see uus siis juba parem ka :D Seniks, kohtumiseni Eestis Kerli ja Sander! :)
No comments:
Post a Comment