How's going, mates!

Mis ma öelda oskan? Umbes nädal tagasi kirjutasin meie umbes 4000+ kilomeetri pikkusest road tripist põhja, tulvil uusi kogemusi ja elamusi. Täna kirjutan aga hoopis sellest, kuidas me tagasi Perthi jõudsime. Oli see vast sõit! :)

Alustada tuleks vist sellest, miks me nii kiiresti põhjast jalga lasime. Otsus sündis pärast rahakotti vaatamist, plusside-miinuste paberile panekut ja arusaamisele jõudmist, et töö leidmine pole seal sugugi nii lihtne. Nimelt on ka seal üleujutused oma töö teinud ja farmerid ootavad, et pinnas tööde alustamiseks piisavalt kuiv oleks. Helistasime farmidesse, käisime tööbüroos, lugesime netist tööpakkumisi.. suht nutune värk ja keegi ei julgenud öelda ka, millal hooaeg selle suure avapaugu saab.
4 päeva sai seega Kununurra ümbruses veedetud ning siis endalegi ootamatult, autole hääled sisse pandud ning tagasi vanasse heasse Perthi põrutatud. Oleks me vaid teadnud, mis meid teel tagasi ees ootab...

Plaan oli meil hea. Ehk isegi liiga.. noh.. tahtsime kogu tee tagasi sõita ilma magamata, peatusteta. Proovile paneku mõttes või nii. Esimese lauluga sõitsime Broome'i välja ehk umbes 1000km. Et sõit algas kell pool kolm päeval, siis kohale jõudsime pool neli hommikul. Parema ettekujutuse loomiseks olgu lisatud, et pimedaks läheb siin kell 6 ja kaugtuled ei ole autol endiselt funktsioneerivad. Ilus pime öö oli. Kuskil kesköö paiku peatas meid maanteel üks prantsuse backpacker ja hoiatas metsatulekahjude ning tee peal olevate aborigeenide eest. Noojah.. jätkasime teed! Mõne aja pärast nägime esimest tulekuma taeva kohal ja lõpuks väikseid tulekoldeid päris maantee kõrval. Tükk aega sõitsime suitsuvingus käed kergelt värisemas, aga Broome'i me jõudsime. Laura end energiajoogist elektrijänkuks joonuna ja mina... 5 purki on vist natuke liiga palju jah? Ma olin suht koomas. Worry not, sellisel veal ma enam juhtuda ei lase.
Sellises seisundis tundus parim veidikeseks silm kinni lasta. Tunnike "und" ja sääskede poolt veretuks imetuna jätkasime teed.
Esimene pool teisest päevast sujus lausa imeliselt. Ilmselt oligi liiga hea, et tõsi olla. Jõudsime viperusteta Port Hedlandi ja pärast paagi täitmist keerasime sisemaale. Lühim tee Perthi ikkagi.
Olles umbes 300km sõitnud lendas üks esirehvidest ribadeks. PERFECT! Ajastus oli ka imeline. Olime lähimast asustatud kohast 80km kaugusel. Varurehv? Selle olime just kaks päeva varem autole alla keeranud. Polnud teab mis hea varuratas. See meil puruneski. Hetk peata olekut ja juba peatus meie juures auto, uurides, kas vajame ehk abi. Alar ja Laura jäid autot valvama ning mina sain katkise rehviga linna küüti. Õnneks oli linnakese rehvitöökoda veel täiesti avatud. 125$ ning 10 minutit hiljem oli kõik kombes ja tagasitee auto juurde võis alata. Veeretasin siis autoratta läbi linna maantee äärde ja alustasin hääletamist. 30 minutit pöidla vibutamist ja vaikselt lootust kaotamas peatus aga üks rekka ning peale ma saingi. Päris muhe oli suures rekkas sõita. Euroopas ringi tiirutavad on siinsete kõrval nagu sõiduautod! No kidding. Anyways, rehv alla ja minema!

Pimeduse saabudes tekkis järjekordselt vajadus tulesid kasutada. Kaugtulede puudumisega olime juba kõik leppinud ja harjunud, aga lähituled.. needki hakkasid nüüd tühja koha pealt lihtsalt kustuma. Sai siis releesid näpitud ja ümber tõstetud. Saime tuled tagasi põlema, aga selle aja jooksul, mis me teepervel veetsime jooksis aku tühjaks.. ega's midagi. Jalutasime Lauraga kilomeetikese tagasi ja pärast pisikest kombineerimist saime ühelt rekkajuhilt krokodillid ja leidsime autojuhi, kes oli valmis voolu andma :) Sõit võis jätkuda.

Magamatus ja väsimus hakkasid endast üha rohkem märku andma - oli aeg puhata. Tegime seda suvalises teeäärses parklas. Teised jäid kiirelt magama, kuid (närvihaige nagu ma olen) ei andnud mulle rahu kaugel välkuv äike. Iga kord, kui uuesti virgusin tundus see järjest lähemal ja lähemal. Järsku pani kõrval parkinud rekka hääled sisse. Äratasin Laura ja vahetasime kohti, et saaksin vajadusel kohe veokile  sappa võtta. Ja siis me läksime.. 20 minutit tal sabas sõitnud tõmbas veok aga mingil põhjusel teepervele ja pidin üksi pimedusse sukelduma. Selleks hetkeks oli selge, et tormist pääsu pole. Teised magasid veel õndsas teadmatuses, teadmata, et mul peod juba närvidest kergelt higised. Torm tundus tõesti suur ning hommikul kell 3 pilkases pimeduses tundmatus kohas lähituledega rallida.. päris ekstreemne! :D
Küllap nii mõnelgi käis seda lugedes peast läbi mõte, miks ma üldse sõitma hakkasin. Vastus lihtne. Kartma hakkasin :D Parkimisplatsid maanteede ääres on suvalised "murulapid". Ei ole mingit asfalti. Lihtsalt savine pinnas, mis vihmaga vee alla jääb. Nii ma mõtlesingi, et kui sinna jääda ja sadama hakkab, siis upume ära. Mis ma öelda oskan... Selleks hetkeks kahe päeva jooksul umbes 3h maganuna tundus uppumissurm igati loogiline ja täiesti reaalne asjade kulg :D
Pikne oli kõva ja vihm kõvemgi. Edasi sõita polnud võimalik(lähituled hakkasid samuti diskovalguse kombel uuesti vilkuma) ja nii me seal maantee ääres tunnikese ootasimegi. Et vihm lõppeks ja päike tõuseks. Lõpuks edasi sõites oli näha, kuidas teeäärsed olid vee all ja kohati ka maantee ise. Läbi pääsesime siiski igalt poolt. Phew! :D

Ja seda kõike ainult selleks, et tormist pääsenuna politsei meie limusiini peataks ning sellele yellow sticker'i esiklaasile lajataks. Mis see yellow sticker on? Kleebis, mis annab sulle aega 10 päeva vigade kõrvaldamiseks. Pärast seda ei või autoga enam liikluses osaleda. Nii kuradi lahe! :D
Vigadest peaks kõrvaldama siis igasugused lekked mootoris, pidurituli pidavat vilkuma, 3 rehvi vaja vahetada, esisilla peab ülevaatama.. ühesõnaga, ei vääri pingutust. Tuleb kiirelt ära otsustada, kas auto maha müüa või sticker ära tõmmata ning loota, et vahele ei jää.

Selline road trip siis. Plätud unustasin ka mingisse tanklasse. Suurim kaotus üldse! :D
Huvitav, mis mind veel ees ootab. Päris põnev. Peaks ehk lotot mängima hakkama..
Reis oli aga kogu raha ja vaeva väärt! Sellist ei saa kalli raha eest reisibüroostki :D

Järgmise kirjutamiseni :)

"..." (for Kerli)

:D