Siin ma siis olen - võrkkiiges ja õnnelik! Ja miks ma ei peakski siin verandal kõrvetava päikese eest kergelt varjus olevas võrkkiiges mõnulema ning õnnelik olema. Öelge üks põhjus! :D
Ilm on mõnus, käes on reede, nädalavahetus on ees ja ma sain VIISA! Te ei kujuta ette, milline koorem mu südamelt langes, kui ma seda meili oma postkastis nägin. Jalg pole juba mõnda aega nii kergelt maapinda puudutanud! Mitte, et tagasitulek teie juurde mulle nii kohutavalt vastumeelne oleks. Ei, sugugi mitte, aga nutuvõru oleks suu ümber küll suht kaua olnud. Alles ma ju jõudsin siia ja juba tagasi koju.. Aga, mis me enam sellest! Nüüd pole teil midagi muud teha, kui minu üle lihtsalt rõõmu tunda, sest mul on kõik hästi ja järjest paremaks läheb. Või noh, mis siin nüüd nii enam väga paremaks saab minna :) Töö on, auto liigub, meie maja on super, viisa ka olemas, ilm läheb järjest soojemaks... KÕIK on hästi!!! (ma võiks neid hüüumärke siia veel sülega laduda).
Ega siin muud väga suurt ei olegi sündinud. Viisa on ja jääb selle nädala tipp-sündmuseks :D
Tööl läheb hästi, isegi suurepäraselt. Ülemus kutsus mind täna hetkeks kõrvale ja tänas, et ma neid kunagi alt ei ole vedanud ja head tööd teen. Et nad oskavad seda hinnata. No mis ma muud öelda oskan, kui "no worries, mate!". Sellega tegelikult asi ei piirdunud. Vahetuse lõpetab ta tavapäraselt "thanks boys and girls. see ya tomorrow!" sarnase.. lausega(?)..no näete, ei tule see päris õige sõna meelde, mis siia sobik (ja te arvate, et minust saaks ajakirjanikuna asja, hehe). Anyways, täna kõlas see "thank you, boys & girls & Martin". Olin küll kõrvust tõstetud jah. Kes ei oleks? Viibisin suurest liigutusest lausa paar sekundit päris kõrgel atmosfääris. :D Ikkagi teiste ees niimoodi eraldi ära märgitud olla.. ja päris valus löök nendele, kelle käed ainult siis liiguvad, kui boss läheduses. Valusatest löökidest rääkides. Olen kaks päeva(või no ööd) järjest mobiiltelefoni äratust kuuldes seda valelt poolt krabama läinud. Tulemuseks kõva pauk peaga vastu kiviseina. Kui see ka täna öösel juhtub, siis tuleb vist seina polsterdamisele mõtlema hakata. Äratusena mõjub muidugi hästi. Paar hetke ei saa ainult aru, mis toimub ning kahtlustad, et ei viibi samas voodis kuhu õhtul magama heitsid :D
Esmaspäeval peaksid Eestist Mirjami ja Marini sugulased Austraaliasse saabuma. Nad on seda nii kaua oodanud, et seda valitsevat elevust ei ole võimalik kirjeldada. Mulle ei ole keegi külla tulemas?
Kuumakraanid keerame nende saabumiseks samuti korralikult lahti ja juba teisipäeval saab neid 36C kostitatud. MÕNUS ma ütlen!
No comments:
Post a Comment