Väsimus ja laiskus välja magatud - siit see siis tuleb.
Ei oskagi millestki alustada(jah, järjekordselt). Mulle need sissejuhatavad laused postituste alguses pole kunagi meeldinud. Üllatus missugune, kas pole? Vastukarva on need mulle tegelikult terve senise elu olnud. Mäletan, et koolis kirjandeid vorpides jätsin sissejuhatuse alati viimaseks. Pidi see teadupoolest lühidalt kokkuvõetuna sisaldama kõike seda, mida ma ülejäänud kirjandis lahkama kukun. Keeruline ülesanne. Polnud mul ju enamasti aimugi, millest täpselt kirjutama hakkan või milleni ma oma muljetavaldava(!) teemaarendusega välja jõuan..
Blogi kirjutades pole ma sellist taktikat veel kasutanud, aga ehk juba järgmine kord. Teeb see ju alustamist tunduvalt lihtsamaks. Teile võib muidugi tunduda, et see kõik tuleb nii muuseas. Tegelikult võite oma suurepärast kujutlusvõimet kasutades endale ette manada pildi tuimalt ekraani jõllitavast Martinist, kel pole õrna aimugi, millega ta seekord postitust alustab :D
Uuh, ja nagu olekski sissejuhatus olemas. Päris hea sai isegi. Sellega seoses meenub veel üks kirjandite kirjutamisega seonduv. Enda arvates hästi paberile kritseldatud kirjandid olid reeglina need kõige madalama hindega ja suurimat kriitikat pälvivad :D
Nii, aga elust vanajumala selja taga.
Eelmises posituses haibitud kuninganna külaskäik Perthi möödus minust suure kaarega. Ei jõudnudki ma talle lehvitama ega lilli viima. Käisime hoopis Midlandi kaubanduskeskuses odavaid, kuid siiski asjalikke ning töökindlaid, vidinaid oma uude koju otsimas. Ei midagi väga märkimisväärset, aga sinna see kuninganna nägemine läks. Ega väga taga ei nuta, kuigi noh, oleks võinud ju võimalust kasutada. Õnneks kadusid koos kuninglike külaliste ja diplomaatidega ka tänavatele kupatatud politseinikud. Neid oli tõesti palju ning mul väike hirm, et neile millegagi ette jään. Saaks sellegi masina kindlasti ülevaatusele saata :D See selleks.
Et eelmisel nädalavahetusel oli tõeliselt suvine ilm, siis sai esimest korda pikalt tagaaias istutud ning vaikselt siidit joodud. Te ei kujuta ette, kuidas ma seda igatsenud olin. Mitte siidri joomist, vaid aias sooja suveõhtu nautimist. Tuletas mulle meelde, miks ma endiselt siin olen ja olla tahan :) Ilmselt nii mõnelgi tulid suveõhtud meelde ning neid meenutades kerge klomp kurku. Ha, järgmisel suvel saate! No worries! Kurja, kui hea on ikka parastada. Pole küll ilus seda teha, aga ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata. Eks kodus olemiselgi on omad boonused.. (ei tulegi kohe midagi meelde. just kidding)
Nii see nädalavahetus möödus ja eks see üks vajalik pingemaandus oli enne töist töönädalat, mille sarnast ma Star Trackis veel kogenud polnudki. Sel nädala õnnestus nimelt esimest korda tööpäeva alustada keskööl. Just nii! Kella kaheteistkümnest üheksani hommikul tööl olla... väsitav! Ja kui sind veel mitu korda päevas ümber paigutatakse, sest mõni töötaja pole suvatsenud kohale ilmuda ning sa pead teistele appi minema... AGA küllap see kõva pingutus terve nädala jooksul avaldub palganumbrites. Ja numbrid omakorda annavad jõudu edasi pingutada :D Pole just selline töö, mida ainuüksi suurest armastusest selle vastu teeks.
Mis veel, mis veel?
Viisataotlust pole veel rahuldatud. Ehk siis jägmine nädal. Hoiab jätkuvalt närvid kergelt pingul.
Mingi päev aitasin naabrimehel autot käivitada. Tema esimene kokkupuude eestlasega. Pakkus mulle tänutäheks veinipudelit. Tagasihoidlik nagu ma olen, siis lükkasin nii pakutud valge kui ka punase veini tagasi, KUID kui jutt õlleni jõudis, siis ütlesin, et sellest küll ära ei ütleks. Siiamaani ootan. Tea, kas pidas mind ülbeks, et nö kingitud hobuse suhu vaatasin ning midagi paremat soovisin :D Aga no tõesti, vein pole minu maitse!
Muud märkimisväärset polegi nagu toimunud. Kogu see siinne elu ise ja igapäevased pisiasjad on need, mis elu nautimisväärseks teevad :) Tulge proovige!
Okei, järgmise kirjutamiseni!
Olge tublid!
No comments:
Post a Comment