Townsville - Sydney - Kuala Lumpur - Amsterdam - Eesti

Ja nii see lõpebki.
Mu põgenemine reaalsuse eest.
Mu seiklused maakera kuklapoolel.
Mu eemalolek perest, sõpradest ja neljakäpalisest karvasest villakerast Tartus.
Mu blogi.

Ilmselt ei suudaks ma ka parima tahtmise juures praegu enda sees toimuvat sõnadesse ümber panna. See on õnn ja kurbus, ootusärevus ja lahkumisvalu, lootus ja lootusetus. See on täielik kaos. Aga säilitades oma optimistlikku meelt - kõik lõpeb kord. Jah, ei tundu just väga optimistlik :D Siiski, möödunu taga nutmise asemel tuleb pigem õnnelik olla, et midagi nii toredat üldse kogeda sai. On, mida meenutada. On, kellega meenutada. Ja ma ei vahetaks seda perioodi oma elus absoluutselt MITTE millegi vastu. Hoolimata nendest tõusudele järgnenud mõõnadest olid need viimased kaks aastat ühed vingeimad mu elus. Uued sõbrad üle terve Euroopa. Kogu see backpackeri elustiil, õnneks pole palju vaja. Võimalus proovida kõikvõimalikke erinevaid töid ning samal ajal endale tõestada, et minagi saaks välisriigis hakkama. Avardunud silmaring ja kes teab, äkki olen, endale märkamatult, ka ise muutunud. Jäägu see teie otsustada ning hinnata :)

Uskumatu... LÄBI!
Ei ole enam neid kargeid hommikuid kuskil pimedas, ärahigistanud jalanõude järgi haisevas hostelitoas, kus end mõnusa sooja teki alt välja peab ajama, et seejärel, määrdunud tööriided selga tõmmatult, kuskile põllule puude või põõsaste vahele tõtata. Võis rõvedalt kõlada, aga selle elu juures oli siiski midagi, mis paneb seda taga igatsema. Kel vähegi võimalus või tahtmine tekib - proovige järele. Paljudele vastukarva, kuid kindlasti ei saa nad väita, et see kogemus neile midagi ei andnud või igav oli. Backpackerid on kui seiklusi ja sehkeldusi ligi tõmbavad magnetid :)

Aga aitab küll sellest heietamisest. Tulevik on helge - Kodu ootab. Loodedavasti õnnetub nii mõnelegi teist selle varajase saabumisega üllatus valmistada. Olen seda naasmist ju igati vaka all proovinud hoida. Miks ma muidu viimasel ajal nii tihedalt oma argielu siia välja ladunud olen. Ikka selleks, et teid ära petta. Nagu kõik kulgeks tavalises rütmis :) Eks kohe paista. Homme hommikul (24ndal) lendan Kuala Lumpuri, et juba 25. juuli pärastlõunal kodumaa õhku sisse ahmida. Muide, kuulsin, et teil on selle suvega kuidagi kehvasti. Olge mureta. Võtan päikese kaasa!

Enne, kui ma oma viimase postituse lõpetatuks saan lugeda, tahaks tänada kõiki, kes mulle selle aja jooksul kaasa on elanud. AITÄH! Teie toetus on mind palju aidanud :)

Päikest!
Lõuna-Ameerikas kohtume! Kunagi. Kauges tulevikus ;)

Hei sõbrad!

Uus sissekanne. Ei mingit hala seekord. Luban! :D

Kohtasin kaks päeva tagasi Austraalia kõige toredamat inimest. Okei, sellist tiitlit siin ametlikult välja ei anta, aga kui antaks, siis konkurente talle ilmselt ei leiduks. Käisin paar päeva tagasi nimelt raamatukogus. Mõnigi teist purskas ilmselt praegu naeruga paraja koguse tatti arvutiekraanile. Mina ja raamatukogus!? Aga nii oli. Täpsematesse detailidesse laskumata ja asja juurde asudes - sattusin jutulainele raamatukoguhoidjaga, kelleks oli Fiji juurtega keskealine naisterahvas. Jutuks tulid reisimine ja Austraaliasse õnne otsima tulnud backpackerid ja immigrandid. Selgus, et ta on Läänemere kruiisil käinud, mis tookord küll Eestis peatust ei teinud, aga see-eest oli laeval tööl palju Eesti noori. Minu jaoks kerge üllatus, sest arvasin neid vaid Soome või Rootsi vahet sõitvatel alustel töötavat. Kruiisilaeval töötamine.. see võib päris vinge kogemus olla! Veidi juttu edasi kerides tuli välja, et ta tütar Jay on viimased kaks aastat Euroopas ringi trippinud ning nüüdseks otsaga Kreekasse jõudnud. Ka Eesti oli reisiplaanidesse mahtunud ning sellega minu sümpaatia selle perekonna vastu vaid kasvas :D Minu südant on ikka nii kerge võita. Miks ma varem Home Hilli raamatukogusse sattunud pole!? Nii armas naine :) Soovisime üksteisele edu ja mulle pandi südamele, et kui ma peaksin ta tütart kuskil nägema, siis öelgu ma talle, et ta oma tagumiku koju veaks :D Diil! Ta ise ei teagi, aga selle vestlusega taastas ta suurel määral mu usu Austraalia inimestesse. Eriti paranes mu silmis Queenslandi maine. Hea on vahelduseks kohata kohalikku, kes on erudeeritud ja laia silmaringiga ning näeb oma ninast natukenegi kaugemale. Kahju, et temasuguseid rohkem pole. Tüüpiline Home Hilli elanik minu silmis on tüsedam õlut näpus hoidev mees, kes vahib baaris teleekraanilt hobuste või koerte võiduajamist ning teeb samaaegselt panuseid järgmise võistluse võitjale. 99,9% kordadest ei lõpeta valitud loom isegi mitte esikolmikus. Põhjus uus kesämärjuke tellida ning järgmisele jooksule keskenduda. Naised on siin rohkem kangitõmbajad. Pean silmas pokkerimasinaid. Mõni veedab tunde baaripukil mugavamat asendit otsides. Olen vist liiga palju hosteli alumisel korrusel töötanud :D

Neljapäev positiivsete emotsioonidega õhtusse saadetud, polnud mul aimugi, et reede seda üle trumbata proovib. Istusime Rasmuse ja Heleriinuga toas, teadmata, et teisel pool ust varitseb meid suur üllatus. Jutud räägitud, hakkas Heleriin tagasi tööle minema(said Rasmusega uue toa remontida). Ei mäletagi, mida mina sel hetkel täpselt tegin, aga järsku kuulsin ukse tagant Heleriinu üllatuskiljeid ning kõige tipuks hakkas tütarlaps seal eesti keeles rääkima. Mida kuradit!?! Juhtmed peas uuesti lahti harutatud hakkasin aimama, mis just juhtunud oli. ÜLLATUSKÜLALISED! Katre ja Annika on jälle teel ja see tee tõi neid meiegi juurde. Äraütlemata tore oli tüdrukuid taaskord näha! Meie viimasest kohtumisest on juba pea kaks kuud möödunud. Jaa.. aeg lippab! Kahju, et nendega pikemalt lobiseda ei saanud(töö allkorrusel ootas), kuid vähemalt sain näod üle vaadatud ning veendusin, et nendega on kõik kõige paremas korras. Käed-jalad küljes, pea õlgade vahel, helk silmis - mida veel tahta? Paremat päevitust ehk ainult :D Nii kahvatut tooni Annikat ma vist ei teagi, aga pole hullu - ravi sellele on olemas ja raha ei nõua. Selleks on päev rannas. Aitäh, et meid meeles pidasite ning läbi tulite :))

Ja baklazaanide istutamine rokkis ka eile täiega!

Päikest!

workin hard

Mõtlesin, et rõõmustan teid veel ühe sissekandega. Teen neid vahepealseid vaikushetki tasa :)

Et ilm on märkimisväärselt paranenud, siis on sel nädalal olnud au isegi tööl käia. Mitte, et ma selle üle nüüd ülemäära õnnelik oleks. Selg on endiselt nagu ta on, aga töö vajab tegemist. Erinevalt Matteost ei võta ma igal nädalal "haiguspäevi", vaid vean end igas seisundis põllule. Ja siis ta imestab, miks tal kunagi raha pole.
Homme on selle nädala esimene vaba päev ja reedel uusi taimi istutama. Istutamine on 100% minu teema. See on lihtne, kiire, ei koorma liigselt selga - ideaalne! Ja ega kahjuks tule seegi, et ma olen seni meist kõige kiirem istutaja olnud :D Tegin seda juba oma teisel tööpäeval ja olen kindel, et mu kiirus mulle töökoha kindlustaski. Olin tol päeval istutanutest ainus, kes tagasi kutsuti. Päris koblakas kiitus või mis? :D Aga ma olengi alati hingega asja juures ning ootan seda ka teistelt. Mis toob mind hoopis teise teema juurde.
Itaallased... kõige suuremad loodrid üldse! Sel ajal, kui mina pea põõsas baklazaane otsin, sirutavad nemad selga ja vahivad helesinises taevas sõudvaid pilvi. Kusjuures see ei tähenda, et nad teistest maha jääksid. Sugugi mitte. Matteo on üks "kiiremaid". Vajadusel jätab ta lihtsalt kümneid meetreid taimi vahele ja vaatab seejärel sulle nagu õige mees otsa. Lisame siia veel mu toanaabri Riccardo, kes on paar korda mõnest vaost nö. üle hüpanud, sest "talle ei meeldinud need". Pole sedasorti inimesi kunagi eriti seedinud. Tööl siis. Selline suhtumine ei pruugi ilmtingimata mujale edasi kanduda. Enamasti on tegu toredate inimestega, kellega koos töötamist küll väldiks, aga klaasi taga võib juttu puhuda küll :)
Huvitav, kas viga on minus? Ehk jäi vanematel mainimata, et elus pole vaja üle pingutada ja mõnikord saab ka lihtsamalt? Mhmh, liigne agarus on ogarus :D Nüüd veidi rohkem endasse kaevudes..  äkki ma olin lapsena liiga palju maal vanaema juures? Tema on meil alati VÄGA agar olnud. Ma ei mäleta hetke, kus ta oleks lihtsalt maha istunud ja puhanud. Küll aga meenuvad häguselt mingisugused katked teemadel, et elus tuleb vaeva näha, töökas olla ja, jumala pärast, alkoholist peab suuuuuuuuure kaarega mööda käima. Kui, siis ehk pidupäeval pitsike :D See viimane tänapäeva noorusega kohe üldse ei haaku, aga sellele eelnenu kehtib vist ka nüüdismaailmas. Vähemalt mina, oma sinisilmsuses, tahaks seda uskuda. Oma higisse pole keegi uppunud. Vastasel juhul olen ma terve oma senise elu täiesti valede väärtuste järgi elanud :D Oh õudu! Ja uskuge mind, ma OLEN üritanud seda lihtsamat viisi ehk üle perse(vabandage mu väljendusviisi:D) tegemist endasse sisendada, aga... no ei oska!!! Viis minutit hiljem avastan ma end ikka tööse sukeldunult. Tuleb meelde Franklandi viinamarjaistandus, kus Katre mulle iga natukese aja tagant meenutas: "pane silmad kinni ja kõnni mööda!" :D Teistmoodi ma äkki ei oskagi? On kedagi kõrvale vaja. Tegelikult, vihaga võin ma küll selliseid tempe teha. Näiteks, kui mulle satub mõni itaallaste vagu. Poole rea peale jõudes olen ma sisemiselt juba nii tulistes leekides, et ei näe ühtki põhjust, miks mina peaksin nende kokku keedetud suppi lürpima. Külm veel pealekauba. Süümekad ei anna aga asu ning varsti avastan end tagasi minevat, sest mõni baklazaan jäi korjamata. Vihkan end selle eest :D Ja neid muidugi ka! Ei saa ma selle eest muud, kui süümepiinadeta pärastlõuna. Nemad naudivad aga palgapäeval samasugust palganumbrit, kui mina..

Nonii, sain end vähe välja elada. Blogi pidada on tore! :D On see mind kõik need kolm kuud ärritanud ning olukord ei tundu sugugi paranevat. Minu närvide olukord siis. Nende tööstiil ei muutu nagunii kunagi :D Oskaks ka niimoodi olla..

Aga millestki toredamast. Teisipäeval oli meil töökaaslastega püha õhtusöömaaeg, restoranis. Ma ei tea mille puhul või kes selle mõtte välja käis, aga mul on hea meel, et see toimus. Sain vahelduseks süüa midagi, mis ei meenutanud nuudleid või oleks saia peale/vahele topitud. Tõeliselt värskendav kogemus :D Minu kõhu täitis grillitud kanarind, mis oli uskumatult maitsev. Muigama ajasid ainult need friikartulid seal kõrval. Eestis sellise toidu eest ilmselt päris 200 krooni välja ei käiks. Õnneks ei pidanud seda ka siin tegema. King Charlie tasus meie kõigi eest ja odav see lõbu talle ei tulnud. Ikkagi 15 suud toita :D Näljast suud! Oleks seda vaid enne tellimist teadnud..
Pärast orgiat suundusime veel pubisse, kus õlu ojadena voolas. Ma ei saa endiselt aru, mis minuga siin tagurpidimaal juhtunud on. Kaks aastat tagasi poleks endale õlle ostmine mingi variantki olnud. Vähe sellest, ma oleks sellise mõtte välja käijad kõva häälega välja naernud. On aeg sõnu oma sööma hakata, Martin :D "Jug of beer, please!"("Kann õlut, palun!")

Päikest sõbrad!

Järjekordne laupäev seljatatud

Tervist pühapäevitajad!

Alustuseks tahaks vabandada Heleriinu ees, kel mu blogi lugedes alati suur tahtmine komavigu parandada tekib. Ma ei saa sinna midagi parata. Koolipingi nühkimisest ikkagi hea mitu aastat möödas. Kui ma komasid ja kirjavigu jälgima peaks, siis oleks see blogi ilmselt poole õhem :D Või noh, loomulikult ma jälgin neid, aga mitte nii pingsalt kui mõni teine meil siin. Deal with it, Heleriin. Kui see sind lohutab, siis olin kunagi samasugune. Aeg teeb oma töö :D Seniks jõudu sulle blogi pidamisel, mida mul alati lust lugeda. Selline armsalt korrektne ta sul. Mitte kokku visatud nagu minu oma :D

Tagasivaade nädalale - kaks tööpäeva, vihm, vihm, vihm, vihm ja.. VIHM! See ongi Austraalia. Ärge uskuge neid jutte päikesepaistelisest paradiisist. Puhas propaganda! Vähemalt viimasel ajal on ilmavana küll midagi väga segamini ajanud või liiga palju pudelipõhja vaadanud. Olgu see siis kodustele lohutuseks. Saan aru, et ega teiegi hõisata saa. Täiesti mööda on see aasta 2012. Millal see ilmalõpp pidigi tulema? Või oli ära juba?

Laupäev oli traditsiooniline. Seekord polnud vähemalt alkoholi pruukimiseks põhjuseid vaja kaugelt otsida. Täiesti lõpp.. hakkasin just tehtud postituste peale tagasi mõtlema ja vähemalt pooled, kui mitte rohkem, on seotud alkoholi tarvitamiseks. Tubli, Martin! Olen endast selle kahe aasta jooksul teile päris ilusa pildi maalinud. Selline noor alkohoolik, kes ilma ei saa ja ega tahagi :D Elu põletamine käib täispööretel. Lubage siiski kinnitada, et tegelikkuses olukord nii hull pole ja "paberile" pandult võib teile asjaoludest (natuke)vale mulje jääda. Pole see ju sama, mis näost näkku suhtlemine. Puuduvad mu grimassid :D Ja jälle kandun oma jutuga teistele radadele.. pidutsemise põhjustest tahtsin rääkida. Esiteks, ego nagu ma olen, mu möödunud sünnipäev. Jah, ikka veel. Või pigem alles nüüd. Eelmisel nädalavahetusel ja sünnipäeval erilist tähistamist polnudki. 

Teiseks - Alina ja Rolandi lahkumine. Need ülitoredad ja sõbralikud sakslased lähevad juba kolmapäeval tagasi kodumaale ning seega oli see nende viimane nädalavahetus meiega. Kurb! Aga küll me veel kohtume. Esialgsed ja umbkaudsed plaanidki paika pandud :) 

Kolmandaks - Juha ja Aleksi lahkumine. Ega pea vist ütlemagi, millisest riigist nemad tulevad. Soome poiste lahkumise põhjuseks pole aga mitte kodumaale naasmine, vaid soov idarannikut edasi avastada. Võibolla ristuvad meiegi teed veel kunagi. Näiteks Tallinnas, kui nad odavat alkoholi soovivad :D

Neljas põhjus.. midagi targemat polnud õhtuga nagunii peale hakata.

Õhtu oli tore, kuigi takso võinuks veidi kiiremini kohale veereda. Linna saamiseks pidime kaks tundi oma kaarikut ootama. KAKS TUNDI! Okei, esimeses kõnes öeldi kohe ära, et maksimaalselt tund võib minna, kuid kui kell teise tundi jõudis, siis hakkas meie kannatus ja aegki vaikselt lõppema. Sissepääs klubisse suletakse siin tund pärast südaööd. No worries. Kohale me siiski jõudsime. Küll mõned minutid hiljem, aga, et Alina on Queensis juba tuttav nägu ja ta lõbustas meie pärale jõudmiseni turvamehi, siis sisse me saime. Ei taha mõeldagi, mis vastasel korral juhtunud oleks. Terve päev selle nimel ju elanud ning hinganud :D Meeleheitel baklazaanikorjaja nagu ma olen. 27 veel pealekauba. Kohutav!

Täna hommikul end voodist üles ajades avastasin märjad teed ja kerge vihmasaju. Vargsi tekkis lootus, et ehk pääseme tänagi tööst, aga mida ei tulnud oli farmeri kõne. Egas midagi - tööle! Põllule jõudes saime teada, et taimed on liiga märjad ja peame tunnikese ootama. Aitäh! Tund hiljem, nagu lubatud, oligi Charlie tagasi platsis ja kärutas meid taimede vahele. Alles siis, kui ta enda masin mudasse kinni oli jäämas, sai ta aru, et tööst ei tule midagi välja :D KOJUUUUU! Siin ma siis olengi. Vaikselt teki all blogi kirjutamas. Ei saa kurta :))

Järgmise korrani!

Ühe asja siiski unustasin. Midagi natuke põnevamat ning isegi naljakat, mis teisipäeval juhtus. Nimelt käib Matteo(see põllul laule jöristav itaallane) mind pidevalt veenmas, et on vaja välja minna ning pubis paar jooki teha. Tahtvat siit hostelist natukesekski eemale. Olen küll üht ja teistpidi end sellest välja keerutanud, aga ta ei saa vihjetest väga aru ning proovib üha uuesti. Järjepidevus viib sihile. Teisipäevaks olid vabandused otsas ning kutist kergelt hale ka juba ning nõustusin pubisse minema. Et miks ma temaga aega viita ei soovi. Matteo... kuidas seda nüüd öeldagi.. ta on lärmakas, ignorantne, pilvedes hõljuv tobu, kel kohati puudub igasugune reaalsustaju. Vaielda pole temaga mõtet. Rääkimine on ka raskendatud, sest võib kehva keelebarjääri tõttu öeldust omad, valed, järeldused teha. Ürita siis pärast selgeks teha, mida tegelikult mõtlesid :D Kaunis tülikas ning väsitav. Samas on ta seltskondlik ja sõbralik kuju, kui tema heakskiidu pälvid. Vastasel juhul kuuled rohkelt mõnitusi. Ei teagi, mille järgi ta inimesi liigitab. Mina olen ilmselt siis heas nimekirjas, õnneks või kahjuks. Hea on see, et kui ta pastat teeb, siis pakub alati mullegi :D Söögi vastu pole mul kunagi midagi, eriti, kui ma seda ise valmistama ei pea. Tasuta lõunaid pole teadupoolest aga olemas. Mälumise kõrvalt jõuab ta mulle kõik oma imeilusad Austraalia plaanid ette vuristada, mis isegi asjatundmatule ja siinse eluga mitte kursis olevale inimesele ülepaisutatud ja ebareaalsed tunduksid. Unistamine viib elus kahtlemata edasi, aga, et tal on neid plaane Austraalia jaoks rohkem kui üks-kaks-kolm, siis.. Lisaks kõigele on ta juba 2 kuud rääkinud, kuidas ta kohe-kohe Home Hillist lahkub ning mujal hea töö leiab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :D

Pubis käisime. Tegime 2 jugi õlut. Jug on kann, mis mahutab umbes 1,1l vedelikku. Kes jõi rohkem, kes vähem. Kui kaaslased teisest hostelist lahkuma hakkasid mõtlesime meiegi masinal mootori uuesti nurruma panna. Autosse istutud, turvavööd kinnitatud ja mootor ringi käimas olime valmis lahkuma. Käik sisse ja... tagasi välja, mootor seisma ning turvavööd pealt. Politsei. Küllap nägid meid hetk tagasi pubist väljumas ja otsustasid pilgu peale visata. 

Politseinik: "Mitu õlut joonud oled?"

Matteo: "Ühe."

Politseinik: "Ühe? Muidugi, muidugi."

Matteo: "Jajaa!"

Samal ajal, kui Matteo puhkuma pandi, koputas teine politseinik minu aknale. Klaasi alla lasknud küsiti mu nime ning kust ma pärit olen. Kuulnud vastuseks Estonia ei osanud ta muud kosta kui "Aa, või nii". Ega tal olnud ilmselt aimugi, mis ja kus see on. Oh well.. ei saagi oodata, et kõik neid Venemaa linnu teaks :D Järgnenud küsimus tegi aga mind ennast sõnatuks. "Kas teil on autos narkootikume või relvi?". Ausalt, sel hetkel käis mul endal väike värin seest läbi, sest mul polnud õrna aimugi, mis selles masinas kõik olla võib. Auto kuulub Matteo sõbrale, kellest ma suurt midagi ei tea. Vastasin automaatselt "ei" ja lisasin, et istun selles esimest korda. Tundus, et vastus sobis.

Naastes Matteo ja alkomeetri juurde - joove mahtus lubatud piiridesse. Politseimehed lahkusid ning sama tegime ka meie, värin sees. Õnneks läks.

13 päeva vaikust

Tere! Kuidas läheb? Loodan, et hästi. Nagu minulgi :)

Tean, tean.. võinuks varem kirjutada. Mul pole enda kaitseks isegi vabandust võtta. Ärge pahandage. Ei hakka siinkohal lubama, et järgmine postitus tuleb juba õige pea. Mina ja lubadused - oleme teinekord erinevatel lainepikkustel ning üksmeelele jõudmine nõuab aega. Küllap on teiegagi seda juhtunud :)

Viimased päevad olen voodis veetnud. Ei, ma pole haige. Väljas kallab juba teist päeva vihma ja et me neid imelisi baklazaane vihmaga ei korja, siis ega muud teha olegi kui voodis sooja teki all vedeleda ning filme vaadata või netis ringi surfata. Kole lugu, kas pole? Olen siin teisel pool kera ning selle asemel, et ringi seikelda või tegevust otsida, veedan ma enamuse ajast teki all maailma eest peidus. Selline backpacker Eestist siis :D Ise ma seda küll ei põe, aga selle võrra on vähem kirja panna. Ei hakka teile päris Postimehe uudiseid siin ümber jutustama. 

Räägime sünnipäevast. Oli see ju eelmise nädala oluliseim sündmus - Martin 30le jälle aastake lähemal. Number, mis mind tõsiselt hirmutab. Peaksin ma ju juba praegu asjalik ja kõrgelt haritud olema, aga näete siis - hingelt 18 ja ega käitumise järgi endale samuti kõrgemat vanust pakuks. Hakkab vägisi tunduma, et minu puhul jäi see vaimne areng sinna hilisesse teismeikka toppama. Loodetavasti mitte kauaks. Kurja, unustasin end hetkeks ja silme ees hakkasid jooksma pildid minust kümne aasta pärast kuskil klubis noortega võidu pidu panemas. Mingid eriti noortepärased riided on ka veel seljas. KolekoleKOLE!! Kaotasin eluisu just..

Ahjaa.. sünnipäev! Kuigi mul ei sünnipäevale eelnevatel ega järgnevatel päevadel erilist tunnet sees polnud(ka see kaob vanusega?), siis sel õigel hällipäeval see viivuks siiski tekkis. Suurt rolli mängis Heleriinu küpsetatud shokolaadikook ning küünlad sellel, õnneks kõigest 4 põlevat tõrvikut. 27 küünalt oleks selle tordi igas mõttes hävitanud :D Ja sünnipäevalaul oli ka väga tore. Aitäh!

Koogist tükike söödud võis trall alata ja tralli all pean ma silmas telefoni otsas rippumist ning kaela sadavate õnnitluste vastuvõtmist. Poleks mitte kunagi arvanud, et neid nii palju saab olema! Teadke, iga kõne ja sms oli minu jaoks hindmatu väärtusega. Seda enam, et ma kodust nii kaugel viibin. Ja Kaupo, nii-nii-NII hea oli sinust üle pika aja midagi kuulda ning otse sinult, ilma vahendajateta :D Aitäh kõigile!!!

Aega edasi sellesse nädalasse kerides - igavus tahab tappa. Alates esmaspäevast on väljas vihma kallanud. Seda lausa nii korralikult, et anti üleujutushoiatused. Juuli pidavat siin muide aasta kõige kuivem kuu olema. Näete siis, aastad pole vennad. Päevaga sadas taevast alla terve kuu norm. Ilmateadet vaadates tundub, et taevaluugid ei paista nii pea sulguvat ja seega võime ka tööst suu puhtaks pühkida. Õnneks on mul mu arvuti, mis aitab veidigi igavust peletada. Toanaaber see-eest on igavusest hullumas ning ta ei hoia seda enda teada. Ma ei tea kaua ma seda vingumist kuulata suudan. Isegi väljend "ainult igavatel inimestel on igav" ei paista ta vingu peatavat :D

Saigi mu sündmusteta elu teile jälle ette kantud :))
Olge tublid!
Saadaks päikest, aga pole, mida saata :D