Juba mitmendat päeva on jube tahtmine kirjutada, aga pole nagu ainest ja kui ilmutus tulebki, siis jääb jälle ajast vajaka. Ikka hommikul tööle, siis tagasi hostelisse, kiire söök, mille kõrvale paar sõna kaaskannatajatega, traditsiooniliseks muutunud filmiõhtu saksa tüdrukute ja toakaaslasega ning magama. See viimane on muidugi kõige magusam osa ööpäevast. Pikkuselt küll võrdne tööpäevaga, aga sellega sarnasused nende kahe vahel piirduvadki. Magamist on raske millegagi üle trumabata. Eriti, kui väsitav tööpäev selja taga. Baklazaane õnneks unes veel ei näe. Bossi ka mitte.
Kirjutan siis oma neljapäevasest tööpäevast :)
Tänane päev kippus juba hommikul vägisi aia taha vedama. Nimelt selgus, et kõik olid kõigist mööda rääkinud. Ainult kahel inimesel oli transport kohe võtta ja silmapiirilt nad kadunud olidki. Mina ja põllulaulikust itaallane jäime lihtsalt lolli näoga üksteisele otsa vahtima :D Et tüdrukud kasutasid oma masinat täna ise ja meie farm neile tegelikult teele üldse ei jäägi, siis pressisime end saksa tüdrukute voodisse.. st. bussi! Ega seal vahet olegi. Ratastel voodi nagu see on :D Siin on vist 80% backpackerite bussidest sisseehitatud voodiga. Alles jäetakse vaid kaks esiistet. Asjalik, arvestades neid vahemaasid, mis motoriseeritud vankriga läbitakse. See istmete vähesus võib mõnikord muidugi kergeid ebamugavusi tekitada. Nagu täna. Samas... mulle meeldis! Olles selles bussis, mida hellitavalt Hermaniks kutsutakse, oma ahtri mõned päevad varem ka esiistmele toetanud, siis.. voodi on tunduvalt mugavam! Mõnus, pehme ja hea vaatega välja. Mõelge, kui saaksite Tartust Tallinnasse, või kuhu iganes hing parasjagu soovib, oma voodis sõita! Ma oleks kogu aeg teel! No kidding! Ja kui puhanuna veel kohale jõuaks.. oi, oi!
Viimaks põllule saabudes oli boss juba kohal. Üllatavalt ei teinud ta hilise saabumise kohta ühtegi märkust. Tea, kas kuningal oli hea tuju? Vaevalt.
Edasi kippus jällegi allamäge veerema. Vesi ununes tüdrukute bussi. Ja toit. Ainuke lohutus kõige selle juures oli pilvine taevas, mis päikese kinni püüdis ja mu iPod. Ilma muusikata võiks end nende baklazaanide vahel kohe oksa tõmmata. Nii masendav oleks.
Enne esimest pausi leidsin taimede vahelt ühe piraka konna. No ikka sellise, mida ei saanud kätte haaramata jätta. Ega karistus tulemata jäänud. Hetkel, mil ma ta enda näo juurde tõstsin ja lähemalt uurisin, otsustas väike põrguline mu täis pissida. Kas konnad pissivad? Mina seda igatahes ei teadnud. Ja nii palju! Terve särk oli eest märg. Haises ka veel kuramus. Lasin ta siis tagasi taimede vahele edasi hüppama ja nautisin oma kusest särki. Hea jahe oli natukeseks vähemalt :D
Aeg tiksus omasoodu edasi hetkeni, mil tööpäeva lõpuni oli jäänud 30 minutit. Saabus kuningas Charlie ning midagi head tal öelda polnud. Mitte, et see mingi üllatus oleks. Tööpäev pikenes poole tunni võrra, sest reedel võib sadada. See 30 minutit ei tundu teie jaoks arvatavasti pika ajana, aga meie jaoks seal põllul võrdus see igavikuga. Selg korjamisest nii kange, et võtab silmanägemise. Nälg nii suur, et võiks terve sigala nahka pista. Janu nii lõputu, et jooks kogu maailma vee(Katre väljend. Lubaduseks see tal jäigi :). Ühesõnaga väga fucked up!
Kui see lõputuna tunduv tööpäev lõpuks õhtusse sai selgus järgmine tõsiasi. Bussi, mis hommikul ilma meieta horisondi taha kadus, võtab juht ainult ühe inimese. PERSEEEE! Millise fantastiliselt imelise päevaga mind õnnistatud on! :D Mis sel bussil viga on, et me 10 minutiks sinna kõik neljakesi peale ei mahu? Midagi need itaallased omavahel seal siis seletasid ja nii jäigi.. mina ja mu hommikune saatusekaaslane pidime tagasi "koju" minema masinaga, mis juhtumisi kuulub hostelile, kust ma tüdrukutega nö. põgenesin. Nõme. Mis veel nõmedam - jõudsime tagasi tund hiljem, kui teised. Meie kunagised kaaselanikud peavad hostelis peatuvad tüdrukud samuti bussi peale korjama, aga nende päev lõpeb 30 minutit meist hiljem. Lõbusalt pikk ja kurnav päev oli. Ja kuningas ei valetanud. Sajabki vihma! On aeg põhku keerata :)
Kuidas küll tahaks praegu Eesti kevadet..
Olge tublid!
:)
Friday, May 25, 2012
Sunday, May 20, 2012
Kõik ihkavad mu lähedust. Punkt.
Tervist!
Mõeldes paari viimase postituse peale, tekkis hinges väike hirm, et olen oma koleilusat elu liiga tumedates toonides teile kirjeldanud. Tegelikult on ju kõik parimas korras! Austraalia on Austraalia ja kuigi kohalikud tunduvad napakad ning ilmgi kipub juba öösiti jahedaks(15C), siis teised reisisellid, kes sama katuse alla sattunud, on väga vahvad(milline tore eestikeelne sõna!).
Kõige parem klapp on sakslastega tekkinud, jälle. Ma ei teagi, mis see sakslaste fenomen on, aga nendega on kuidagi väga kerge ühele lainepikkusele jõuda. Olemuselt üsna eestlaste moodi ning ega välimuski väga erinev ole. Blonde saksa tüdrukuid võib üsna lihtsalt kodumaistega segamini ajada :D Eks neid germaanlasi ole siia Austraaliasse asumisele palju saadetud ka. Vanematest võib täiesti aru saada. Farmitöö vajutab nii mõnegi linnanoore vaimule ja hingele sellise templi, et tuhatnelja tagasi kodu poole põrutades on lapsel, vanemate rõõmuks, vastupandamatu soov kooli naasta ning see ka edukalt lõpetada. Pääseks ainult tulevikus oma käte määrimisest! :D Peab tunnistama, et minulgi on raskematel päevadel mõtted koolitee jätkamisest peast tõsisemalt läbi käinud. Tahaks ju isegi kergema töö peale saada ning ehk isegi küünealused puhtana hoida :D Nojah, kõik ei saa valgekraed olla, aga siiski... mulle vist ei meeldiks tudisemiseni kellegi teise kaunis kodus seinu värvida või vannituba plaatida. Tahaks midagi enamat..
Kuhu ma jäingi. Ahjaa, sakslased on sõbrad! Ega itaallastelgi viga ole, aga teatud isendite temperament nõuab kõrgemat taluvusläve. Töö ajal kuulame me kõik muusikat, aga üks itaallane peab vajalikuks kõrvus kõlavale kaasa möirata. Esimesed 5-10 minutit on naljakas, 30 minutit hiljem on ka kõik okei. Tunni möödudes hakkad vaikselt lootma, et ta kaua enam ei jaksa. Kaks tundi hiljem loodad, et ta mp3 mängija saab tühjaks või keegi ta suure suu baklazaaniga sulgeb. Kolm tundi hiljem... PALUN, keegi, lõpetage mu piinad!! Muidu tore sell, aga on teine vist liiga kaua siinkandis viibinud. Kipub napakaks kätte.
Meil on siin veel ka 20 koreakat, väidetavalt. Näinud olen ehk viite, aga ega nad päevasel ajal väga nägu näitama kipugi. Nende arvukat kohalolu võib vaid öösel läbi seinte aimata. Kella kolme-nelja vahel hakkavad nad end tööle sättima ja seda saadab pidev uste paukumine ja üleüldine kolin. Ühele eriti õnnelikule eksemplarile meeldib veel mööda koridori edasi-tagasi keksida. Kes teab, mis seda veel põhjustab. Ja unustada ei tohi ka igapäevaselt köögis potis podisevat riisi! Kui see pole märk asiaatide lähedalolust, siis mis veel :D Ja ma tõsiselt kadestan nende riisikeetmisoskust. See tundub neil ise valmivat, sest kõrval ei paista kunagi kedagi viibivat. Miks mina nii ei oska!?
Riisikeetmine riisikeetmiseks. Elus on olulisematki, loodetavasti :D Näiteks ühised(sakslaste ja itaallastega) klubikülastused laupäeviti! Mis on alati väga lahedad ning mingi teatud alkoholikoguse juures on võimalik isegi kohalike redneckidega(napakate maakatega) ühine keel leida. Kes seda võinuks arvata?!
Lisaks klubile ja kinole võib meid aegajalt ühise laua taga õhtust söömas näha. Alati hea, sest ise ei viitsiks ma endale pärast tööpäeva küll mingit pastarooga kokku keerata. Mõnikord juhtub see ühine laud muidugi ka McDonaldsis olema.
Järgmisel nädalavahetusel ootab meid suure tõenäosusega Townsville, Sexpo(mingisugune sexpeditisooni taoline mess?) ja klubid. Plaani järgi sõidame laupäeval pärast tööd messile, siis peole, öö(lühikese) veedame autodes ja siis tagasi. Väike vaheldus Home Hillile, kus, nagu selgus, olen ma tänaseks juba pea kuu viibinud. Tööd tehes lendavad need nädalad küll ülehelikiirusel. Veel raskem on uskuda, et mu augustikuisest Eestist lahkumisest on möödunud juba 9 kuud. 9 KUUD! Ma saan aru küll, et vanemaks jäädes pidi ka aeg kiiremini mööduma hakkama, aga see on juba liig! Varsti ei jäägi muud üle, kui tõdeda, et pensiaeg on käes ja pidu läbi. Ei taha mõeldagi, mida minust vanemad inimesed tundma peavad - kas olete paratamatusega juba leppinud? :D Vähemalt näen ma endiselt paras tatikas välja.
Mõne reaga tüdrukutest. Vanemate rõõmuks :D Katre, Annika ja Heleriin teevad endiselt igal nädalal hotellis tööd, mille kõrvale satuvad ka juhuotsad farmides ning mujalgi. Heleriin käis täna näiteks ühes motellis abiks voodeid tegemas. Tööd jagus tervelt neljaks tunniks. Põhjuseks eilne hobusevõistlus siin. Katre ja Annika otsivad endale juba mõnda aega tööd kuskil kaugemal. Arusaadav, sest püsivat tööd nad siin leidnud pole, juhutööga raha kõrvale ei pane ja kui raha koguda pole võimalik, siis ei saa ka Austraaliat edasi avastada. Heleriin ja mina jääme vähemalt esialgu siia. Loodetavasti ei pea meist keegi hiljem kahetsema ja langetatavad otsused on just need kõige õigemad :)
Thursday, May 17, 2012
Sunday, May 13, 2012
Baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklazaanid, baklabaklabaklazaaaanid.. oksendamiseni!
Ja jõuangi jutuga lõpuks olevikku.
Siin ma siis olen. Home Hill ja Queensland. On pühapäeva õhtupoolik, emadepäev. Võtsin endale aega, et midagi teie jaoks kirja panna, aga "sulg" ei kipu jooksma. Kas asi on eilses pidutsemises või selles, et pühapäevale järgneb esmaspäev ehk tööpäev - kes teab. Teen siiski proovi :) Emadepäeva auks! Oma kalli ema auks!
Esimene "päris" tööpäev siinkandis on küll juba nädalate tagune õudusunenägu, aga emotsioonid sellest on endiselt värskelt meeles. Esimene mulje - see farmer nalja ei mõista. Hommikul kohale saabudes pikka sissejuhatust polnud. Pihku pisteti kindad ja käärid ning kupatati liigsete(esialgu) õpetussõnadeta taimede kallale. Tööks võrsete lõikamine nii, et vao peale jääks alles umbes 20cm rohelised "tokid"(paremat sõna ei suutnud hetkel leida). Head muljet jätta üritades lendasin kääridega kohe taimede kallale, ise veel kergendatult ohates, et nii kerge töö õnnestus saada. Baklazaanide korjamine, mida ülejäänud seltskond sel päeval tegi, olevat kuuldud/loetud juttude järgi üks hullemaid töid, mida farmis teha õnnestub. Muusika kõrvas, käärid näppude vahel nende taimede vahel tundus aeg päris kiirelt mööduvat. Hetkeni, mil ma kella vaatasin. Möödunud polnud mitte 2 tundi, nagu ma arvasin seda olevat, vaid närused 40 minutit. 40 minutit! Kas see on mingi nali? Kas mu kell on õige? 40 minutit!?!? Kuidas see üldse võimalik saab olla? Selg peenarde kohal küürutamisest kange, sõrmedel esimesed villid ja kääridki vaikselt nüristumas... ja selleks kulus kõigest 40 minutit? Oh rõõmu, oh lõbu - kõigest 7h ja 20 minutit tööpäeva lõpuni. Ma ei suuda meenutada ühtegi teist nii vaimu laastavat päeva. Peast käis läbi igasugu variante: viimane kord kui farmitööd teen, pärast tööpäeva end oma viimasest rahast maani(ja rohkemgi) täis juua, esimese odavama lennuga tagasi Eestisse või Perthi põrutada, arvutasin oma siinse pensionifondi ja tuledeklaratsiooni rahasid kokku üritades enda jaoks leida seda õiget vabandust/ettekäänet miks mulle sellest piisama peaks jne jne jne. Ei pea vist ütlemagi, et sellised mõtted aja kulgemisele väga kaasa ei aita. Pigem tekitavad veel suuremat frustratsiooni ja peatavad aja sootuks. Jaaaaa, milline kaunis päev see esimene mul oli. Aga minu murdmiseks läheb rohkemat vaja :D
Alustan kohe oma neljandat nädalat selles jubeilusas farmis. Tööks on mul nüüd aga seesama maapõhja kirutud baklazaanide korjamine. Esimesel tööpäeval tehtuga võrreldes on see muidugi lapsemäng, aga ega see korjamine ka mingi meelakkumine ole. Olen nendele taimedele nimelt allergiline. Vähemalt esimene reaktsioon taimede vahel ringi vuhisedes ning baklazaane korjates oli pidev aevastamine, tilkuv nina ning köhima ajav kõdi kõrgus. Teisel päeval oli olukord tunduvalt parem, vastasel juhul poleks ma seal enam ka tööl. Jäänud on sügelev lööve. Tahaks selles viimases tegelikult hoopis farmerit süüdistada :D Tema nägemine või tema auto lähenemine paneb tänaseni näolihased tõmblema. Ma ei tea, kus selliseid valmistatakse. Vist Sitsiilias, sest just sealt ta pärit on. Mees ei naera(ta), puhkepausid lõpevad sekundilise täpsusega, töötama peab kiiresti, tihtilugu võib teda karjumas kuulda(mis on ühtlasi tema peamine viis töötajatega suhtlemiseks), infot ta väga ei jaga, KUI ta sind just parasjagu jälle õpetamas pole. Mina sain näiteks teada, et olen terve senise elu labidat valesti käes hoidnud. Mulle omaselt oli see jutt kurtidele kõrvadele. Loodetavasti ei pea ma seda tulevikus kuidagi kahetsema (ehk õnnestub mingi valemiga hauakaevaja auväärsest ametist hoiduda) Kuninga lähenedes vahetasin ma lihtsalt kätt. Poleks seda lõugamist ära kuulata jõudnud :D Aga muidu tore mees. Kaua teda lihtsalt näha ei kannata.
Selline töö siis! :)
Kahju, et tüdrukutel paremini pole läinud, aga päris tegevusetult ei istu nad praegugi vaid käivad allkorrusel Juanital abiks. Sellega pääsevad nad rendi maksmisest ehk peamine väljaminek on toidule ja seda kulutust annab alati timmida(ei, muretsemiseks põhjust pole. tüdrukutel on kõhud täis:D mul ka). Eelmisel nädalal piilus päike lõpuks nendegi õuele ja tundus, et õnn on pöördumas, aga kahjuks vajati nende töökaid käsi vaid mõneks päevaks. Lootus sinna tagasi saada on aga täiesti olemas, sest chillid vajavad endiselt istutamist :) Tüdrukud on hakkamist täis ja vaevalt nad kaua tööta istuvad.
Selleks korraks tõmban otsad kokku ning soovin teile ilusat pühapäeva jätku ja rõõmsat emadepäeva!
Päikest!
Siin ma siis olen. Home Hill ja Queensland. On pühapäeva õhtupoolik, emadepäev. Võtsin endale aega, et midagi teie jaoks kirja panna, aga "sulg" ei kipu jooksma. Kas asi on eilses pidutsemises või selles, et pühapäevale järgneb esmaspäev ehk tööpäev - kes teab. Teen siiski proovi :) Emadepäeva auks! Oma kalli ema auks!
Esimene "päris" tööpäev siinkandis on küll juba nädalate tagune õudusunenägu, aga emotsioonid sellest on endiselt värskelt meeles. Esimene mulje - see farmer nalja ei mõista. Hommikul kohale saabudes pikka sissejuhatust polnud. Pihku pisteti kindad ja käärid ning kupatati liigsete(esialgu) õpetussõnadeta taimede kallale. Tööks võrsete lõikamine nii, et vao peale jääks alles umbes 20cm rohelised "tokid"(paremat sõna ei suutnud hetkel leida). Head muljet jätta üritades lendasin kääridega kohe taimede kallale, ise veel kergendatult ohates, et nii kerge töö õnnestus saada. Baklazaanide korjamine, mida ülejäänud seltskond sel päeval tegi, olevat kuuldud/loetud juttude järgi üks hullemaid töid, mida farmis teha õnnestub. Muusika kõrvas, käärid näppude vahel nende taimede vahel tundus aeg päris kiirelt mööduvat. Hetkeni, mil ma kella vaatasin. Möödunud polnud mitte 2 tundi, nagu ma arvasin seda olevat, vaid närused 40 minutit. 40 minutit! Kas see on mingi nali? Kas mu kell on õige? 40 minutit!?!? Kuidas see üldse võimalik saab olla? Selg peenarde kohal küürutamisest kange, sõrmedel esimesed villid ja kääridki vaikselt nüristumas... ja selleks kulus kõigest 40 minutit? Oh rõõmu, oh lõbu - kõigest 7h ja 20 minutit tööpäeva lõpuni. Ma ei suuda meenutada ühtegi teist nii vaimu laastavat päeva. Peast käis läbi igasugu variante: viimane kord kui farmitööd teen, pärast tööpäeva end oma viimasest rahast maani(ja rohkemgi) täis juua, esimese odavama lennuga tagasi Eestisse või Perthi põrutada, arvutasin oma siinse pensionifondi ja tuledeklaratsiooni rahasid kokku üritades enda jaoks leida seda õiget vabandust/ettekäänet miks mulle sellest piisama peaks jne jne jne. Ei pea vist ütlemagi, et sellised mõtted aja kulgemisele väga kaasa ei aita. Pigem tekitavad veel suuremat frustratsiooni ja peatavad aja sootuks. Jaaaaa, milline kaunis päev see esimene mul oli. Aga minu murdmiseks läheb rohkemat vaja :D
Alustan kohe oma neljandat nädalat selles jubeilusas farmis. Tööks on mul nüüd aga seesama maapõhja kirutud baklazaanide korjamine. Esimesel tööpäeval tehtuga võrreldes on see muidugi lapsemäng, aga ega see korjamine ka mingi meelakkumine ole. Olen nendele taimedele nimelt allergiline. Vähemalt esimene reaktsioon taimede vahel ringi vuhisedes ning baklazaane korjates oli pidev aevastamine, tilkuv nina ning köhima ajav kõdi kõrgus. Teisel päeval oli olukord tunduvalt parem, vastasel juhul poleks ma seal enam ka tööl. Jäänud on sügelev lööve. Tahaks selles viimases tegelikult hoopis farmerit süüdistada :D Tema nägemine või tema auto lähenemine paneb tänaseni näolihased tõmblema. Ma ei tea, kus selliseid valmistatakse. Vist Sitsiilias, sest just sealt ta pärit on. Mees ei naera(ta), puhkepausid lõpevad sekundilise täpsusega, töötama peab kiiresti, tihtilugu võib teda karjumas kuulda(mis on ühtlasi tema peamine viis töötajatega suhtlemiseks), infot ta väga ei jaga, KUI ta sind just parasjagu jälle õpetamas pole. Mina sain näiteks teada, et olen terve senise elu labidat valesti käes hoidnud. Mulle omaselt oli see jutt kurtidele kõrvadele. Loodetavasti ei pea ma seda tulevikus kuidagi kahetsema (ehk õnnestub mingi valemiga hauakaevaja auväärsest ametist hoiduda) Kuninga lähenedes vahetasin ma lihtsalt kätt. Poleks seda lõugamist ära kuulata jõudnud :D Aga muidu tore mees. Kaua teda lihtsalt näha ei kannata.
Selline töö siis! :)
Kahju, et tüdrukutel paremini pole läinud, aga päris tegevusetult ei istu nad praegugi vaid käivad allkorrusel Juanital abiks. Sellega pääsevad nad rendi maksmisest ehk peamine väljaminek on toidule ja seda kulutust annab alati timmida(ei, muretsemiseks põhjust pole. tüdrukutel on kõhud täis:D mul ka). Eelmisel nädalal piilus päike lõpuks nendegi õuele ja tundus, et õnn on pöördumas, aga kahjuks vajati nende töökaid käsi vaid mõneks päevaks. Lootus sinna tagasi saada on aga täiesti olemas, sest chillid vajavad endiselt istutamist :) Tüdrukud on hakkamist täis ja vaevalt nad kaua tööta istuvad.
Selleks korraks tõmban otsad kokku ning soovin teile ilusat pühapäeva jätku ja rõõmsat emadepäeva!
Päikest!
Monday, May 7, 2012
Ayr ja Home Hill - elu hostelites
Esimene peatus Queenslandis sai tehtud Townsville'is. Tegemist on selle osariigi suuruselt teise linnaga ning asub põhimõtteliselt kahe suurema farmipiirkonna vahel. Kaardile vaadates jäävad allapoole sellised backpackeritele tuntud kohad nagu Bundaberg, Bowen, Stanthorpe ja ülespoole, Cairnsi suunas, Tully ning Innisfall. Seega igati hea koht, kus uuesti töökuulutusi sirvida ning plaani pidada.
Gumtreest, mis on põhimõtteliselt nagu Soov ja Kuldne Börs Eestis, leidsime kuulutuse, milles üks Ayri hostel ilusat elu ja tööd lubas. Helistasime, kuulasime maad ja otsustasime autonina just selle linnakese poole keerata. Ayri kasuks rääkis ka lühike tee sinna - kõigest ~100km.
Ayri jõudes üllatas meid vist kõige enam sealne kaubandus, mis rahvaarvu(8000 inimest) arvestades oli kole kirev. Esindatud olid pea kõik kiirtoidu- ja poeketid. Linnast ei puudunud ka kino, teater, baarid ja ööklubi. Imeline koht, mõtlesin. Ka hostel jättis hea mulje. Kõik oli viisakas ja korras ning hooaeg pidavat õige pea algama. Kaua me tööta ei olevat.
Algus oli paljutõotav. Heleriin kupatati kohe järgmisel päeval tööle. Tööks rohimine. Farmeriks sai ta endale nappe pükse kanda armastava vanamehe. Noh, püksid püksideks. Oluline on antud loo juures hoopis see, mis sealt välja piilus ning värsket õhku hingama trügis. Jah, sellele onule meeldis tüdrukutele(ja ainult naissugu ta palkas) oma meheuhkust ning kroonjuveele püksisäärest välgutada. Mõnikord võeti keegi teistest tunduvalt õnnelikum isegi ATV-le, kus õnnestus siis selle "häbeliku" farmeri ees(!) istuda. MILLINE AU! Katre ja Annika said samuti tema imelises farmis mõned päevad tööd teha, aga et mees tüdineb kiiresti ja vajab pidevalt värsket verd, siis pikaks seda pidu kellelegi ei jätku.
Ma käisin samal ajal kaks korda kohalikel tädidel abiks. Esimesel korras tasandasin maja all maapinda(eelmisel omaniku koer lõbustas end maja alla auke kaevates). Teisel korral lõikasin mingeid palmivõrseid ning Riccardo(hostelis elav itaallane) ülesandeks oli muruniitmine, kuniks ta 20 minutit hiljem murutraktori puruks sõitis :D No worries, saimegi varakult tagasi.
Vaba aeg, ja seda oli PALJU, kulus teleka vaatamisele, kinos käimisele ja niisama linna vahel molutamisele. Autoga me kuskil käia ei saanud, sest aku andis kohale jõudes lõplikult otsad ning ilma "krokodillideta" meil masinat enam käivitada ei õnnestunudki. Lisaks sellele vajus kaks päeva pärast Ayri saabumist tagumine rehv täiesti tühjaks. Mnjah, mul oli tänu sellele õnnetule rehvile ühel hommikul tunnikeseks vähemalt mingisugust tegevust :) Nädal hiljem tirisime Katrega 3km kauguselt poest ka uue aku kohale :D Esimene sõit oli randa.
Hostel ja sealne managment on aga hoopis eraldi teema.
Hostelis majandab Kristy, kes elab seal koos oma mehe ja kahe lapsega. Kristy on jutukas redneck(loe maakas), kes juba meie saabudes pajatas, kuidas ta pole linnast kaugemale saanud ja sünnitas 18aastaselt oma teise lapse. Okei, elu on selline. Naine ise jättis hea mulje ja tekkis lootus, et saamegi kiirelt kõik tööle. Möödus nädal, teine ja kolmaski. Tööd ei kuskil, ainult jutt. Vahepeal tekkisid meil Kristy ja tema mehega erimeelsused. Hostelis oli keelatud klaastaara. Lollus. Pidasin seda üheks nendest reeglitest, mille täitmist keegi otseselt ei jälgi. Kui rumal minust. Hostelisse kastitäie klaaspudelisse pakendatud siidriga sisse jalutades ootas meid ees vihane vastuvõtt. "Kas te ei teadnud, et klaaspudeleid siia tuua ei või!?", "te peate need poodi kohe tagasi viima!", "mu laps on siin juba varem killu jalga astunud!", "EI MINGEID KLAASPUDELEID!!!". Sorry, aga et ma olin terve kuradi tee seda kasti süles tassinud(auto oli sel hetkel veel rivist väljas), siis mulle see tagasi viimise jutt kohe üldse ei sobinud. Seda ma neile ka ütlesin. Tekkis veel tahtmine lisada, et äkki pole backpackerite hostel see kõige õigem koht kus lapsi kasvatada, aga siis oleks ilmselt näopeksu saanud. Lubasin kasti autosse panna ja et me hostelis seda jooma ei hakka. Ja siis hakkas Kristy mees Aaron midagi seletama. Olin juba varasemast aru saanud, et see mees arvab end kõigist targem olevat. Asi lõppes sellega, et ta palus hoopis minul targutamine lõpetada või tõstab mu tänavale. Tundsin end kui mässuline - midagi uut :D Oh well, lubasin uuesti kasti bussi viia ja lootsin, et sellega võib loo lõppenuks lugeda. Ei, nii seda muidugi ei jäetud :D Et oli reede, siis hakati õhtul hostelis vorstikesi grillima. Meil polnud tuju ühineda. Järsku tõmmati tüdrukute toa uks lahti ja vastu vaatas hosteli omanik isiklikult - Ülbe Kiilakas. Kukkus siis vihaselt seletama, et barbeque on kohustuslik ja seal räägitakse hosteli reeglitest ja pudelid pole tema territooriumil lubatud jne jne jne. Täiesti lõpp! Kuhu me sattunud oleme?! Täielik lasteaed. Kas ma juba mainisin, et kööki ei tohtinud pärast üheksat kasutada, televusser pidi õhtul kümnest kinni olema ja kell 22:30 kustutatakse tuled? WTF?! Ei ole päris normaalne.
Lisame siia veel fakti, et kui juhuotsad välja arvata, siis tööd poldud meile 3. nädala jooksul leitud. Teistes hostelites oli, jutte uskudes, olukord parem.
Leidsime endale uue hosteli Home Hillis. Home Hill on Ayrist kaheksa kilomeetri kaugusel ning kohalikele farmidele ehk isegi lähemal. Praegusesse elukohta sattusime ühte Home Hilli infopunkti külastades, kus teati rääkida, et üks hotel tegeleb siin samuti farmitöö vahendamisega. Sattusime vist küll valesse hotelli, aga abi saime siitki. Hotelli juhatab Juanita(nimi on petlik ja vähemalt välimuselt on tegu tavalise austraallasega), kes meie loo ära kuulas ning pead vangutas. Selle 10 minuti jooksul suutsime endast talle õnneks piisavalt hädise mulje jätta ja ta võttis meid nö. oma kaitsva tiiva alla. Et olime samal päeval Ayris uue nädala eest ette maksnud, siis leppisime kokku, et oleme nädala veel seal ning hoiame ühendust - ehk leidub meile juba varem midagi. Juanita pidas oma sõna. Nädalavahetusega lõppes ka minu karjäär töötuna. Jess, ei mingit igavusest "lakke sülitamist"enam! Aeg tööriided kotipõhjast üles otsida ning vaim valmis panna. Ja oi-oi-oi kui tugev see vaim selle töö juures olema peab... aga tööst juba järgmises postituses ;)
Juanitast ja Crown hotellist tahaks aga veel mõned asjad kirja panna.
Juanita, Juanita, Juanita... ma pole veel aru saanud, kas ta on paberitega hull või üks lahkemaid ja hoolivamaid austraallasi keda ma seni kohanud olen. Raske juhus või mis? Ma tõesti ei oska seisukohta võtta. Kohati on ta täiesti üle võlli sassis naine, kes läheb pöördesse minu mõistuse jaoks selgelt liiga tühiste asjade peale. Tahaks siinkohal mõne näite tuua, aga ei meenugi kohe midagi mahlast. Vist seetõttu, et tegu polegi millegi mahlakaga olnud. Või siiski. Eesti poiss Timo lahkus eelmisel nädalal siit sellise pauguga, et Juanita kutsus kohale politsei ning lubas poisi kohtusse kaevata :D Tüli tekkis sellest, et Timo kavatses siit lahkudes oma töökoha alles jätta ning lihtsalt teise, odavamasse, paika kolida. Probleem siis selles, et sellesama töö talle leidis Juanita. Kisa ja kära kui palju. Mul ka kõrvalt põnev jälgida, kuidas toas asjad lendavad :D Omal nahal jätaks ehk proovimata. Piisab eelmises hostelis toimunust.
Juanital on veel mõned veidrad kiiksud, mis esmamuljel kuidagi välja ei paistnud. Talle meeldib suhelda, kuid ta ei kipu sind väga kuulama. Alustades temaga vestlust toa vahetamisest võib päris kindel olla, et teema jõuab vahepeal selleni, kuidas ta mehele meeldib kalal käia, et keegi lahkus siit teadmata, mida edasi tegema hakkab, kes kõige lärmakad toakaaslased on, kuidas tööl meeldib jne. Lugu lõpeb tavaliselt sellega, et ta naeratab ning 10 sekundit hiljem seisad sa juba üksi keset koridori, mõeldes, mis just juhtus ja millest see kõik alguse sai. Juanital on nimelt kogu aeg väga kiire. Ei imesta, sest naine ei usalda kellegi teise hooleks peale koristamise ja paari muu riskivaba tegevuse midagi. Aga ega ta vist ennastki usalda. Tahtsime täna teleka ühest toast teise tõsta. Selleks läks vaja kõnet mehele, kes lõpliku otsuse langetaks ning siis selle ise ühest kohast teise tiriks. Arvatavasti ei või me toas omavoliliselt lambipirnigi vahetada.
Queensland - Sunshine State.
Praeguste kokkupuudete põhjal kohalikega teeks ettepaneku muudatuseks. Kuigi Queenslandi osariigis tundub päike tõesti keskmiselt 300. päeval aastas paistvat, siis napakaid kohtab siin iga päev.
Queensland - State of crazy people.
Igav siin ei hakka. Tulge!
Gumtreest, mis on põhimõtteliselt nagu Soov ja Kuldne Börs Eestis, leidsime kuulutuse, milles üks Ayri hostel ilusat elu ja tööd lubas. Helistasime, kuulasime maad ja otsustasime autonina just selle linnakese poole keerata. Ayri kasuks rääkis ka lühike tee sinna - kõigest ~100km.
Ayri jõudes üllatas meid vist kõige enam sealne kaubandus, mis rahvaarvu(8000 inimest) arvestades oli kole kirev. Esindatud olid pea kõik kiirtoidu- ja poeketid. Linnast ei puudunud ka kino, teater, baarid ja ööklubi. Imeline koht, mõtlesin. Ka hostel jättis hea mulje. Kõik oli viisakas ja korras ning hooaeg pidavat õige pea algama. Kaua me tööta ei olevat.
Algus oli paljutõotav. Heleriin kupatati kohe järgmisel päeval tööle. Tööks rohimine. Farmeriks sai ta endale nappe pükse kanda armastava vanamehe. Noh, püksid püksideks. Oluline on antud loo juures hoopis see, mis sealt välja piilus ning värsket õhku hingama trügis. Jah, sellele onule meeldis tüdrukutele(ja ainult naissugu ta palkas) oma meheuhkust ning kroonjuveele püksisäärest välgutada. Mõnikord võeti keegi teistest tunduvalt õnnelikum isegi ATV-le, kus õnnestus siis selle "häbeliku" farmeri ees(!) istuda. MILLINE AU! Katre ja Annika said samuti tema imelises farmis mõned päevad tööd teha, aga et mees tüdineb kiiresti ja vajab pidevalt värsket verd, siis pikaks seda pidu kellelegi ei jätku.
Ma käisin samal ajal kaks korda kohalikel tädidel abiks. Esimesel korras tasandasin maja all maapinda(eelmisel omaniku koer lõbustas end maja alla auke kaevates). Teisel korral lõikasin mingeid palmivõrseid ning Riccardo(hostelis elav itaallane) ülesandeks oli muruniitmine, kuniks ta 20 minutit hiljem murutraktori puruks sõitis :D No worries, saimegi varakult tagasi.
Vaba aeg, ja seda oli PALJU, kulus teleka vaatamisele, kinos käimisele ja niisama linna vahel molutamisele. Autoga me kuskil käia ei saanud, sest aku andis kohale jõudes lõplikult otsad ning ilma "krokodillideta" meil masinat enam käivitada ei õnnestunudki. Lisaks sellele vajus kaks päeva pärast Ayri saabumist tagumine rehv täiesti tühjaks. Mnjah, mul oli tänu sellele õnnetule rehvile ühel hommikul tunnikeseks vähemalt mingisugust tegevust :) Nädal hiljem tirisime Katrega 3km kauguselt poest ka uue aku kohale :D Esimene sõit oli randa.
Hostel ja sealne managment on aga hoopis eraldi teema.
Hostelis majandab Kristy, kes elab seal koos oma mehe ja kahe lapsega. Kristy on jutukas redneck(loe maakas), kes juba meie saabudes pajatas, kuidas ta pole linnast kaugemale saanud ja sünnitas 18aastaselt oma teise lapse. Okei, elu on selline. Naine ise jättis hea mulje ja tekkis lootus, et saamegi kiirelt kõik tööle. Möödus nädal, teine ja kolmaski. Tööd ei kuskil, ainult jutt. Vahepeal tekkisid meil Kristy ja tema mehega erimeelsused. Hostelis oli keelatud klaastaara. Lollus. Pidasin seda üheks nendest reeglitest, mille täitmist keegi otseselt ei jälgi. Kui rumal minust. Hostelisse kastitäie klaaspudelisse pakendatud siidriga sisse jalutades ootas meid ees vihane vastuvõtt. "Kas te ei teadnud, et klaaspudeleid siia tuua ei või!?", "te peate need poodi kohe tagasi viima!", "mu laps on siin juba varem killu jalga astunud!", "EI MINGEID KLAASPUDELEID!!!". Sorry, aga et ma olin terve kuradi tee seda kasti süles tassinud(auto oli sel hetkel veel rivist väljas), siis mulle see tagasi viimise jutt kohe üldse ei sobinud. Seda ma neile ka ütlesin. Tekkis veel tahtmine lisada, et äkki pole backpackerite hostel see kõige õigem koht kus lapsi kasvatada, aga siis oleks ilmselt näopeksu saanud. Lubasin kasti autosse panna ja et me hostelis seda jooma ei hakka. Ja siis hakkas Kristy mees Aaron midagi seletama. Olin juba varasemast aru saanud, et see mees arvab end kõigist targem olevat. Asi lõppes sellega, et ta palus hoopis minul targutamine lõpetada või tõstab mu tänavale. Tundsin end kui mässuline - midagi uut :D Oh well, lubasin uuesti kasti bussi viia ja lootsin, et sellega võib loo lõppenuks lugeda. Ei, nii seda muidugi ei jäetud :D Et oli reede, siis hakati õhtul hostelis vorstikesi grillima. Meil polnud tuju ühineda. Järsku tõmmati tüdrukute toa uks lahti ja vastu vaatas hosteli omanik isiklikult - Ülbe Kiilakas. Kukkus siis vihaselt seletama, et barbeque on kohustuslik ja seal räägitakse hosteli reeglitest ja pudelid pole tema territooriumil lubatud jne jne jne. Täiesti lõpp! Kuhu me sattunud oleme?! Täielik lasteaed. Kas ma juba mainisin, et kööki ei tohtinud pärast üheksat kasutada, televusser pidi õhtul kümnest kinni olema ja kell 22:30 kustutatakse tuled? WTF?! Ei ole päris normaalne.
Lisame siia veel fakti, et kui juhuotsad välja arvata, siis tööd poldud meile 3. nädala jooksul leitud. Teistes hostelites oli, jutte uskudes, olukord parem.
Leidsime endale uue hosteli Home Hillis. Home Hill on Ayrist kaheksa kilomeetri kaugusel ning kohalikele farmidele ehk isegi lähemal. Praegusesse elukohta sattusime ühte Home Hilli infopunkti külastades, kus teati rääkida, et üks hotel tegeleb siin samuti farmitöö vahendamisega. Sattusime vist küll valesse hotelli, aga abi saime siitki. Hotelli juhatab Juanita(nimi on petlik ja vähemalt välimuselt on tegu tavalise austraallasega), kes meie loo ära kuulas ning pead vangutas. Selle 10 minuti jooksul suutsime endast talle õnneks piisavalt hädise mulje jätta ja ta võttis meid nö. oma kaitsva tiiva alla. Et olime samal päeval Ayris uue nädala eest ette maksnud, siis leppisime kokku, et oleme nädala veel seal ning hoiame ühendust - ehk leidub meile juba varem midagi. Juanita pidas oma sõna. Nädalavahetusega lõppes ka minu karjäär töötuna. Jess, ei mingit igavusest "lakke sülitamist"enam! Aeg tööriided kotipõhjast üles otsida ning vaim valmis panna. Ja oi-oi-oi kui tugev see vaim selle töö juures olema peab... aga tööst juba järgmises postituses ;)
Juanitast ja Crown hotellist tahaks aga veel mõned asjad kirja panna.
Juanita, Juanita, Juanita... ma pole veel aru saanud, kas ta on paberitega hull või üks lahkemaid ja hoolivamaid austraallasi keda ma seni kohanud olen. Raske juhus või mis? Ma tõesti ei oska seisukohta võtta. Kohati on ta täiesti üle võlli sassis naine, kes läheb pöördesse minu mõistuse jaoks selgelt liiga tühiste asjade peale. Tahaks siinkohal mõne näite tuua, aga ei meenugi kohe midagi mahlast. Vist seetõttu, et tegu polegi millegi mahlakaga olnud. Või siiski. Eesti poiss Timo lahkus eelmisel nädalal siit sellise pauguga, et Juanita kutsus kohale politsei ning lubas poisi kohtusse kaevata :D Tüli tekkis sellest, et Timo kavatses siit lahkudes oma töökoha alles jätta ning lihtsalt teise, odavamasse, paika kolida. Probleem siis selles, et sellesama töö talle leidis Juanita. Kisa ja kära kui palju. Mul ka kõrvalt põnev jälgida, kuidas toas asjad lendavad :D Omal nahal jätaks ehk proovimata. Piisab eelmises hostelis toimunust.
Juanital on veel mõned veidrad kiiksud, mis esmamuljel kuidagi välja ei paistnud. Talle meeldib suhelda, kuid ta ei kipu sind väga kuulama. Alustades temaga vestlust toa vahetamisest võib päris kindel olla, et teema jõuab vahepeal selleni, kuidas ta mehele meeldib kalal käia, et keegi lahkus siit teadmata, mida edasi tegema hakkab, kes kõige lärmakad toakaaslased on, kuidas tööl meeldib jne. Lugu lõpeb tavaliselt sellega, et ta naeratab ning 10 sekundit hiljem seisad sa juba üksi keset koridori, mõeldes, mis just juhtus ja millest see kõik alguse sai. Juanital on nimelt kogu aeg väga kiire. Ei imesta, sest naine ei usalda kellegi teise hooleks peale koristamise ja paari muu riskivaba tegevuse midagi. Aga ega ta vist ennastki usalda. Tahtsime täna teleka ühest toast teise tõsta. Selleks läks vaja kõnet mehele, kes lõpliku otsuse langetaks ning siis selle ise ühest kohast teise tiriks. Arvatavasti ei või me toas omavoliliselt lambipirnigi vahetada.
Queensland - Sunshine State.
Praeguste kokkupuudete põhjal kohalikega teeks ettepaneku muudatuseks. Kuigi Queenslandi osariigis tundub päike tõesti keskmiselt 300. päeval aastas paistvat, siis napakaid kohtab siin iga päev.
Queensland - State of crazy people.
Igav siin ei hakka. Tulge!
Thursday, May 3, 2012
Tere tulemast Queenslandi, vol2
Ja saaga jätkub :)
Et mu viimasest postitusest ja meie road tripi algusest on üksjagu aega möödunud, siis ma ei hakka kõikidel tehtud peatustel pikemalt peatuma(peatustel peatuma.. a no las tal jääda). Eks need mälestused ole vahepealse aja jooksul juba kergelt tuhmuma hakanud. Või lihtsalt siinsetel lõpututel teedel kihutades autorataste alt tõusnud tolmu alla mattunud. Pealegi, vaevalt, et keegi teist nurisema hakkab. Sellega kipub sama lugu olema nagu reisipiltidega - huvitavad on need eelkõige asjaosalistele. Keegi ei viitsi tundide viisi neid tuhandeid klõpsutatud reisipilte suu ammuli ning hinge kinni hoides jõllitada, kui ennast pole lootustki neilt leida. Või? Kõlas vist natuke egoistlikult :D Selguse huvides olgu öeldud, et huvitavate piltide vastu pole mul midagi. Lihtsalt igast järvest ja linnust ja taimest ja majast ja mäest ja päikeseloojangust ja ausambast pole vaja pilti teha. Ja no kui sõrm kipubki vägisi nupule vajuma, siis enne piltide näitamist saab ju alati mõttetu jama välja korjata. Sattusin vist natuke hoogu, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin oli see, et ma siis kirjutan ainult nendest hetkedest, mis teilegi huvi võiks pakkuda. Pärast neid ridu muidugi... ilmselt peate mind selle postituse lõpuks silmakirjalikuks ja enesekeskseks jobuks :D Kurat sellega! Mu elus ongi kõik hetked huvitavad!
Asja juurde.
Broomist lahkudes ja Kununurra poole sõitma hakates polnud meie mõistused joodud energiajoogist ilmselgelt enam klaarid. Missugused lollid võtavad öösel ette 1000km pikkuse teekonna, teades, et öös on asju? Ja loomi! Lehmadele, kängurudele ja hobustele me küll õnneks pihta ei saanud, aga lindudel nii hästi ei läinud. Esimene pauk esiklaasi nurka oli päris ehmatav, aga kui need rumalad olevused masinat nii eest, kui külgedelt "ründama" hakkasid, siis ei jäänud muud üle, kui tuimalt õlgu kehitada. Pole varem nii enesetapjalikku liiki kohanud. Õudu ning kergelt närvilist särinat meie öösse siiski jagus. Olime juba varemgi ärkvel püsimiseks üksteisele õudusjutte pajatanud ning et tüdrukud olid veidi varem vaadanud filmi Wolf Creek, mis põhineb väidetavalt tõsielulistel sündmustel ja on seotud backpackerite tapmisega, siis tuli ka see uuesti jutuks. Eriti nüüd, olles sel samal teel, mis viib Wolf Creeki meteoriidikraatri juurde, kus kõik filmis toimunud sündmused alguse said. Noh, väikesed naljad, kuidas meil seal lähedal kütus otsa saab või rehv puruneb ning Katre hirmust helkivad silmad olidki saavutatud :D Ega palju puudu jäänudki, sest esimeses linnas pärast Wolf Creeki teeotsa tuli meil kütust kanistrist juurde kallata. Omamoodi vaatepilt seegi. Ümberringi suitsu kimuvad aborigeenilapsed ning mõned meetrid eemal bensiinised Heleriin ja Martin kanistrist viimast tilka välja niristamas. Tilgast püksis ei jäänud samuti palju puudu. Bensiiniaurud mõjuvad üllatavalt kiiresti. Meil oli tükk tegu, et tähtsa asja juures asjalik nägu ning kindlad käed säilitada. Nii mõnigi liiter kallist kütust voolas meie ülevoolavalt rõõmsa oleku tõttu auto kõrvale asfaltile :D Tuld meile otsa ei pandud ja teekond sel kummalisel täiskuisel ööl võis jätkuda. Kõigest tunnike hiljem, poole kahe paiku, nägime tee ääres hääletajat! Häääääletajat! Mida teeb üks hääletaja mingite kompsudega lähimast asulast umbes tunnise autosõidu kaugusel tee ääres?!? Ootab surma? Öösel läbib seda lõiku ehk üks neljarattaline tunnis. Heal juhul. Ja see kõik juhtus enne seda, kui me Heleriinuga väsimusest asju nägema hakkasime. Annika ja Katre nägid muidugi ka. Unes :D
Oli üks pikk ja kurnav öö..
Kununurras käisime tööbüroos. Hooaja alguseni oli sel hetkel veel aega, aga jätsime igaks juhuks oma andmed ning sõitsime linnast välja Lake Argyle karavanparki, et vaimu ja keha puhata. Endiselt üks ilusamaid kohti, kus telk püsti lüüa. Töökuulutusi sirvides sai selgeks, et ilmselt oleks targem siiski edasi liikuda, kui ootama jääda. Tagasi mõeldes.. oleks võinud ka seal oma aega surnuks lüüa. Aga siin me oleme - 2700 km Kununurrast idas ehk Queenslandi osariigis. Linn kannab nime Home Hill. Ilm on siin põhimõtteliselt muutumatu. Päeval 29-30C, öösel 19-20C. Veetemperatuur ookeanis 26C - mõnus! :))
Selline kiire lõpp eelmisele postitusele siis :)
Nutuks pole põhjust. Midagi uut juba homme!
Seniks, ilusat kevadet!
Et mu viimasest postitusest ja meie road tripi algusest on üksjagu aega möödunud, siis ma ei hakka kõikidel tehtud peatustel pikemalt peatuma(peatustel peatuma.. a no las tal jääda). Eks need mälestused ole vahepealse aja jooksul juba kergelt tuhmuma hakanud. Või lihtsalt siinsetel lõpututel teedel kihutades autorataste alt tõusnud tolmu alla mattunud. Pealegi, vaevalt, et keegi teist nurisema hakkab. Sellega kipub sama lugu olema nagu reisipiltidega - huvitavad on need eelkõige asjaosalistele. Keegi ei viitsi tundide viisi neid tuhandeid klõpsutatud reisipilte suu ammuli ning hinge kinni hoides jõllitada, kui ennast pole lootustki neilt leida. Või? Kõlas vist natuke egoistlikult :D Selguse huvides olgu öeldud, et huvitavate piltide vastu pole mul midagi. Lihtsalt igast järvest ja linnust ja taimest ja majast ja mäest ja päikeseloojangust ja ausambast pole vaja pilti teha. Ja no kui sõrm kipubki vägisi nupule vajuma, siis enne piltide näitamist saab ju alati mõttetu jama välja korjata. Sattusin vist natuke hoogu, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin oli see, et ma siis kirjutan ainult nendest hetkedest, mis teilegi huvi võiks pakkuda. Pärast neid ridu muidugi... ilmselt peate mind selle postituse lõpuks silmakirjalikuks ja enesekeskseks jobuks :D Kurat sellega! Mu elus ongi kõik hetked huvitavad!
Asja juurde.
Broomist lahkudes ja Kununurra poole sõitma hakates polnud meie mõistused joodud energiajoogist ilmselgelt enam klaarid. Missugused lollid võtavad öösel ette 1000km pikkuse teekonna, teades, et öös on asju? Ja loomi! Lehmadele, kängurudele ja hobustele me küll õnneks pihta ei saanud, aga lindudel nii hästi ei läinud. Esimene pauk esiklaasi nurka oli päris ehmatav, aga kui need rumalad olevused masinat nii eest, kui külgedelt "ründama" hakkasid, siis ei jäänud muud üle, kui tuimalt õlgu kehitada. Pole varem nii enesetapjalikku liiki kohanud. Õudu ning kergelt närvilist särinat meie öösse siiski jagus. Olime juba varemgi ärkvel püsimiseks üksteisele õudusjutte pajatanud ning et tüdrukud olid veidi varem vaadanud filmi Wolf Creek, mis põhineb väidetavalt tõsielulistel sündmustel ja on seotud backpackerite tapmisega, siis tuli ka see uuesti jutuks. Eriti nüüd, olles sel samal teel, mis viib Wolf Creeki meteoriidikraatri juurde, kus kõik filmis toimunud sündmused alguse said. Noh, väikesed naljad, kuidas meil seal lähedal kütus otsa saab või rehv puruneb ning Katre hirmust helkivad silmad olidki saavutatud :D Ega palju puudu jäänudki, sest esimeses linnas pärast Wolf Creeki teeotsa tuli meil kütust kanistrist juurde kallata. Omamoodi vaatepilt seegi. Ümberringi suitsu kimuvad aborigeenilapsed ning mõned meetrid eemal bensiinised Heleriin ja Martin kanistrist viimast tilka välja niristamas. Tilgast püksis ei jäänud samuti palju puudu. Bensiiniaurud mõjuvad üllatavalt kiiresti. Meil oli tükk tegu, et tähtsa asja juures asjalik nägu ning kindlad käed säilitada. Nii mõnigi liiter kallist kütust voolas meie ülevoolavalt rõõmsa oleku tõttu auto kõrvale asfaltile :D Tuld meile otsa ei pandud ja teekond sel kummalisel täiskuisel ööl võis jätkuda. Kõigest tunnike hiljem, poole kahe paiku, nägime tee ääres hääletajat! Häääääletajat! Mida teeb üks hääletaja mingite kompsudega lähimast asulast umbes tunnise autosõidu kaugusel tee ääres?!? Ootab surma? Öösel läbib seda lõiku ehk üks neljarattaline tunnis. Heal juhul. Ja see kõik juhtus enne seda, kui me Heleriinuga väsimusest asju nägema hakkasime. Annika ja Katre nägid muidugi ka. Unes :D
Oli üks pikk ja kurnav öö..
Kununurras käisime tööbüroos. Hooaja alguseni oli sel hetkel veel aega, aga jätsime igaks juhuks oma andmed ning sõitsime linnast välja Lake Argyle karavanparki, et vaimu ja keha puhata. Endiselt üks ilusamaid kohti, kus telk püsti lüüa. Töökuulutusi sirvides sai selgeks, et ilmselt oleks targem siiski edasi liikuda, kui ootama jääda. Tagasi mõeldes.. oleks võinud ka seal oma aega surnuks lüüa. Aga siin me oleme - 2700 km Kununurrast idas ehk Queenslandi osariigis. Linn kannab nime Home Hill. Ilm on siin põhimõtteliselt muutumatu. Päeval 29-30C, öösel 19-20C. Veetemperatuur ookeanis 26C - mõnus! :))
Selline kiire lõpp eelmisele postitusele siis :)
Nutuks pole põhjust. Midagi uut juba homme!
Seniks, ilusat kevadet!
Subscribe to:
Comments (Atom)