Teine nädal Franklandis

Mul on tunne, et olen vaimselt taandarenemas. Aga muidu on kõik kenasti!

Esimese nädala lõpus saavutatud tööhoog rauges juba esmaspäeva hommikul, kui olin 2 minutit viinamarjaistikute vahel tööd "rabanud". Ega ma õigupoolest oskagi seletada, mis juhtus. Tööisu sai otsa? Tegelikult... ma tõepoolest hakkan vaikselt uskuma, et Austraalias töötamine võib inimese laisaks muuta. Ning kõrvetavat päikest ja palavust on siinkohal patt süüdistada. Ilmselt on asi õhus. Just! Nii peabki olema. Austraalia õhk muudab inimesed laisaks ning paneb töö tegemata jätmiseks või sellega venitamiseks ettekäändeid otsima. Kohalikud on lootusetu juhtum. Mul jääb vaid üle loota, et see kaob õhuvahetusega ehk Eestisse naastes saab minust pai ori oma tööandjale :D

Ja siin jääb mu kirjatükk pooleli, sest asutan end välja minema :) Et miks ma teid pärast nädalast vaikust nende paari reaga narrin? Sest te olete seda väärt. Väärt teadma, et kõik on okei ning parimas korras. Ehk jõuan homme täiendada :)

Endiselt Martin, endiselt Austraalias
Olgem positiivsemad! (that was deep, wasn't it!?:D)

Hei!

Olen teid täitsa teadmatusse jätnud seal ookeani taga, aga nädal on olnud kiire ning väsitav.
Alustan siis kronoloogilises järjekorras.

Reedel nautisime Marini ja Siimuga kodus siidrit, kuid õue ei jõudnud. Laupäeval, pärast blogi lõpetamist, seadsin suuna aga Merly, Siret, Svetlana ja Aigi soolaleivapeole. No ei saa öelda, et lõbus poleks olnud, kuigi klubisse jõudsime alles kolmandal katsel. Takistusi veeretati teele igasuguseid. Küll ei tulnud taksod (17 nagu meid oli), siis ei pääsenud üks meist klubisse(liiga noortepärased jalanõud) ning haavatuid me maha ei jäta. Teises klubis oli järjekord, mis edasi ei liikunud. Kolmas katse toimus juba tuttavasse Paramount klubisse. Kõik peale Siimu pääsesid sisse, aga et tal oli nagunii plaan varakult tagasi koju siirduda ja me olime juba kergelt meeleheitel, siis astusime sisse ning rokkisime umbes poole neljani(ei midagi muljetavaldavat, tean) :D Ees ootas pikk teekond koju, mis oli päris hirmuäratav. Viimasel ajal on kõva jutuainet pakkunud jõukude rünnakud üksikute piduliste vastu. Tee koju viib mind aga mööda jõekallast ja läbi parkide, kus sellisel kellaajal eriti inimesi ei liigu. Aga siin ma olen. Ühes tükis! Põhjus tähistamiseks?

Miks mul on tunne, et kui asju kergemalt võtta ning ülemõtlemisega ei tegele, siis hakkab elu iseenesest sujuma ja sugugi mitte allamäge. Pühapäeval pakuti võimalust Franklandi viinamarjaistandusse tööle minna. Tehtud! Olengi nüüd nädalavahetuseks tagasi Perthis ning lakun haavu :D See nädal istanduses oli ikka igas mõttes hull. Kohe esmaspäeval tekkis tahtmine farmitööga igaveseks hüvasti jätta ning selliseid töid tulevikus igal võimalusel vältida. Tööks on muide viinamarjakobarate nö. harvendamine. Puud on viinamarju nii tihedalt täis, et õhk ei pääse vahele ning marjad võivad enne korjamist mädanema minna. Mnjaa.. alustasin päris agaralt. Seda hetkeni, mil supervisor(loe: väepealik :D) Lee lasi mul oma töö üle teha, mis pani mind muidugi kõike ÜLIkorralikult tegema. See tähendas aga seda, et ma olin teiste tempost valgusaastate kaugusel. Aga pole hullu. Tunnitasu ju! Kuni kolmapäeval teatati, et nüüd lähme tükitööle üle. NO EI OLE NII!? Miinimum päevas on poolteist rida. Siis teenid sama palju, kui tunnipalgaga teenisid. Sain sel päeval suure pusimise ja pausideta selle 1,5 rida kokku. Prantslased tegid sama ajaga 3. KOLM!  Olukord oli rohkem, kui lootusetu! Minu õnneks sattus neljapäeval mu kõrvale tööle Katre(meid, eestlasi, on seal kokku 7). Tema kiirusest ning kuldsetest sõnadest("pane silmad kinni ja kõnni mööda") innustatuna tegin ma teisel tükitöö päeval uskumatud kolm rida! Päris tubli või mis!? Ei, ei.. vapustav! Meeliülendav! Jaaa.. ma oli tol(sel) õhtul "kerges" õnnejoovastuses :D Ja mis kõige parem - see andis julgust sama sitta(jah, lugesite õigesti!) tööd edasi teha. Nüüd julgustan juba teisi silmi kinni panema ning tempot lisama. Super! Ja mu supervisor pole midagi öelnud. Neljapäeval pakkus hoopis tööd oma sõbra juures, kui praeguse farmiga ühele poole saame(ilmselt juhtub see millalgi järgmisel nädalal) ning reedel kiitis hea töö eest. Noo.. aitäh ja lasen samas vaimus edasi! :D
Aga, et mis haavade lakkumisest ma eespool sonisin? Teate, see Austraalias veedetud aeg pole mulle päikese koha pealt ikka üldse midagi õpetanud. Esmaspäeval tööle minnes oli päris pilves. Selge, päikesekreemi pole vaja. Poole päeva pealt viskas aga kollanägu end pilve tagant nii vihaselt kõrvetavalt välja, et mul oli õhtuks villid kaelal. Ilmselgelt peaks Eestisse naastes oma sünnimärgid arstile ette näitama. Sellist põletust kogen küll esimest ja loodetavasti viimast korda. Ülejäänud nädala käisin kampsuniga tööl, kapuuts(mis sõna see selline üldse on?) peas. Ei imestaks, kui nahk mitu korda maha tuleb. Esimene kiht on igatahes maas. Woohoo? Better luck next time.

Ahjaa.. ja mainimata ei saa jätta Williamsi roadhousis(põhimõtteliselt nagu tankla)töötavaid eestlasi, kes on lihtsalt ülilahked. Williams jääb umbes-täpselt poolele teele Franklandi ja Perthi vahel(umbes 160km Perthist siis) ehk see on ideaalne koht peatuse tegemiseks. Käime Kairega(tüdruk, kes mulle selle töö sebis) sealt ikka läbi, ütleme tere ning ostame jäätist :D Eestlasi töötab selles tanklas muide lausa 8! Polegi veel kõiki näinud vist. Igatahes. Eile tagasi linna sõites olin ma kole näljane(hommikusöök jäi söömata ning peale tööd panime kohe Perthi poole ajama) ning mul oli kindel plaan sealt midagi hamba alla saada. Lasin neil siis midagi soovitada ja võtsin jäätise veel juurde. Kui maksma hakkasin, siis tegi kutt kassas ainult piip-piip ning tänas ostude eest :D Tasuta kraaaaam!!! Vot see oli kena üllatus :) AITÄH!

Üllatustest rääkides ootas mind täna postkastis üks veel suurem üllatus - sõbrapäevakaart! Mariselt. Otse Inglismaalt! Fcukin awesome! :D:D Tegi kohe südame alt kohe soojaks, mitte, et seal muidu külm oleks. Ole sa tänatud printsessi Marissa! :))) Ja tõepoolest - Eestis kohtume! Millalgi. Sel aastal.

Okei, pood pannakse kohe kinni ja ma lubasin Siimule ja Marinile küpsisetorti teha :)
Päikest! :)

Töötu olla on mõnus ja hää

Just nii! Oleks selline võimalus, siis ma Austraalias enam tööd ei teekski. Võibolla talvel, kui ilm jahedaks kisub?

Alustan siis esmaspäevast. Mis te arvate, kas ma jäin tööle sõites politseile juhtimisõiguseta sõitmisega vahele või mitte? MUIDUGI.. mitte! :D Ausalt öeldes ega ma väga pabistanudki, sest üldjuhul sinikuued hommikusel tipptunnil ja päeval kollitamisega ei tegele. Sulandun ma oma hallikalt sinise autoga õnneks ilusasti massi ka. Ja niimoodi ma selle nädala ainukese tööpäeva kirja saingi. Töö ise seisnes konteineri energiajookidest tühjaks laadimises. Päris üksluine, kuid omas elemendis ning tempos tööd tehes pole mul ka üksluise tööd vastu midagi.
Töölt koju jõudes võtsin Fines Enforcement bürooga ühendust, et oma maksmata trahvi suuruse ning juhtimisõiguse taastamise kohta uurida. Jah, olles kursis oma (eba)õnnega maakera kuklapoolel, siis ma ei hakka ennast üldse lollitamagi mõttega, et mul õnnestuks terve ülejäänud siin veedetav aeg politseid vältida. Olles 30 minutit toru otsas ootel olnud ning lõpuks liinile pääsenud, tervitas mind teisel pool krapsakas tädi. Kurtsin talle muret ning andsin oma andmed. Selgub, et mu võlgnevus Austraalia riigi ees on pea 700 dollarit. Ilmselt on tegu trahviga, mis saadud mais(?) ülevaatuseta autoga sõitmise eest. See oli see yellow stickeri lugu. Tädi uuris, et kas mul on töökoht olemas ning kuuldes, et hetkel midagi püsivat pole, siis pakkus võimalust summa pikema aja peale ära jaotada. Olin loll ning lubasin siis iga kahe nädala tagant 200 dollarit välja käia. Võinuks ju väiksema summa öelda :) Juhtimisõigus taastati kohe.
Nüüd jääb üle töö leida.

Teisipäeval käisin üle pika aja jälle Aussijobsis ehk alustasin aktiivsemalt tööotsinguid.
Anissa(aussijobsi omanik) ja tema uskumatu mälu. Tundis mu endiselt ära. Praegu neil küll midagi sobivat pakkuda polnud ja nii kaugel ma omadega veel pole, et ükskõik millise tööga lepiksin. Aga küllap seegi aeg kätte jõuab. Ja pigem varem, kui hiljem :D Linnast koju jõudes sai veel netis olevates töökuulutustes tuhnitud ning mõned halvemateks päevadeks meelde jäetud. Lisaks saatsin Aussijobsi oma täiendatud CV, nagu palutud.

Kolmapäeviti on Aussijobs nö. suletud. Töötajad on kohal, aga publik pole oodatud. Mis siis ikka. Sisustasin oma esimese poole päevast rannas vedelemisega(kadedusest rohelised!? :D).
Tagasi jõudes hoidsin netis töökuulutusi vahendavatel portaalidel kätt pulsil. Ei midagi erilist.
Ahjaa.. enne randa minekut sain kõne oma nüüdseks endiselt bossilt Star Trackis, Markilt. Tundis siirast muret, et ma neil enam ei tööta ning soovis teada, kas keegi äkki ütles või tegi mulle midagi :D Jättes talle nina pihta viskamata, et mind seal kogu aeg maja siseselt ringi loksutatakse, ütlesin vaid, et 20 töötundi nädalas pole päris see, mida ma sooviks. Mark suhtus sellesse väga mõistvalt ning ütles, et olen iga kell tagasi oodatud, sest minusuguseid kohusetundlikke töötajaid, kellega muret pole, on neil vähe. Mnjaa.. nagunii arvate, et mõtlesin selle ise praegu välja :D

Neljapäeva hommikul seadsin sammud jälle Aussijobsi, kus oli täismaja. Ma pole seal kunagi nii palju inimesi näinud! Tööpakkumistega oli aga nagu oli. Kuulsin, et Augusta Bakery otsib töötajaid. Oleks tahtnud teisi hullude eest hoiatada, aga jäägu neile see võimalus ise järgi proovida :D Kogemus ikkagi!
Pakkumised kuulatud jalutasin The Job Shopi. Tegu sarnase töövahendusbürooga nagu Aussijobs ehk vahendavad töid, mis suures osas backpackeritele suunatud. Nende kahe kõige suurem vahe on see, et Job Shop paneb tööpakkumised kodulehele üles. Säästab veidi jalavaeva. Vaja need 100kg meheilu enne koju naasmist ju kokku koguda! :D Lobisesin seal veidi ja uuendasin oma CVd. Jättis soodsa mulje :D

Reede hommikul ärkasin The Job Shopi sõnumi peale, milles paluti nende juurest läbi hüpata. Sinna jõudes selgus, et neil on mulle tööpakkumine. Juba? Tööd pakuti 200km Perthist sisemaa poole. Tööülesanded olid suht häguselt kirja pandud ning nõudmised kandidaadile olid ka sellised, et ise ma võibolla ei kandideeriks, aga kurat sellega! Palk on päris hea :D Ütlesin, et oleksin huvitatud küll ning saatku aga mu CV tööandjale edasi. Seda nad ka tegid. Näis, mis edasi toimub, kui üldse.

Kogu see tööotsinguperiood on tegelikult päris põnev. Paneb end kuidagi asjalikuna tundma! Oleks nagu täiskasvanud inimene, kuigi ma selleks end siiani pidada ei julge :D Kõige selle vahele jäi veel igasugu väiksemaid toimetusi. Polegi vist siin nii vähe kodus olnud? Eks sellele aitas kaasa ka Johni(Birgiti peika:D) kodusolek, kel kaevandusest puhkus. Lihtsalt ei taha selle selliga samade seinte vahel olla. Tuleb äkki jälle oma filosoofiliste küsimustega pommitama. "Mis väärtuste järgi sina elad? Mis plaanid sul oma eluga on?" Fcuk that sh*t!!!


Uuel nädalal uue hooga!
Olge tublid!
:)

Reede!

Et täna on reede ja ma (kuri)tarvitan siin hetkel alkoholi, siis väga pikalt ei kirjuta. Tahtsin lihtsalt öelda, et olen elus ja komplektne :D Homme panen oma nädala siia kirja. Luban! Oli teine vahelduseks päris aktiivne ja tegemisi täis. Loodetavasti meenuvad kõik seigad ka hommikul(loe pärastlõunal), kui neid klaviatuuril tippima asun :) Seniks.. PIDUUU(eeldusel, et me kodust ka välja jõuame)!

Olge... lumised?
Homseni!

Oli see vast nädalavahetus!

Nagu teate, siis reedel lahkusin Star Trackist. Vähemalt nii ma loodan ning see vääris loomulikult tähistamist. Midagi erinevat võrreldes Eestiga, kus töölt lahkumine on võrdlemisi hull temp, mis võib elu pikaks ajaks pea peale keerata. Eks see ole siingi omajagu riskantne samm, aga erinevalt armsast kodumaast paistab siin tunneli lõpus alati valgus.
Õhtul viisid jalad pubisse, kus tegime Siimuga mõned siidrid ja õlled. Mõne ja pärast ühinesid meiega Mihkel, vana tuttav Eestis, ning Marin, Siimu tüdruk. Ega meil seal kaua istuda lastudki. Kujutlege pilti. On reede õhtu, tänavad ning pubi on rahvast täis. Kõigil on sumin sees ning olemine mõnus. Mis juhtub? Pubi suletakse. Südaööl. Reede õhtul. Ja seda ei tehta vaikselt ning aeglaselt. Oh ei, iga paari minuti tagant käib turvamees mööda ning palub joogid kiirelt lõpetada ning lahkuda. Ennekuulmatu! Aga Austraalias võib. Ilmselt polegi põhjust pubi kauem lahti hoida, sest nad on suurema osa õhtul teenitavast tulust juba inimeste taskutest kätte saanud. Egas midagi. Et hoog juba sees, siis seadsime sammud Northbridge'i poole, mis on Perthi ööelu keskpunktiks. Saime teiste tuttavate kokku ning läksime klubisse Paramount. Ei midagi erilist, aga siiski klubi. Koht, kuhu ma viimati sattusin oktoobri alguses vist? Linnuke kirjas! :D Õhtu oli aga meeleolukas ning väga tore. Koju jõudsime vist nelja paiku, mis on siinses mõistes pigem hilja, kui vara. Eestis kipub teistpidi olema :)
Laupäeval poole lõunani magatud, mida ma tegelikult pärast pidutsemist üliharva harrastan, ning pärast kerget taastumist läksime Siimuga teistele külla. Terve maja oli peoks valmistuvaid eestlasi täis. Naljakas on ikka purjus inimesi kõrvalt vaadata, aga ega ma ise eelmisel õhtul kindlasti parem olnud :D Ühel hetkel said nad oma toimetustega ühele poole ning hakkasid end klubi poole sättima. Et minul klubiplaane polnud ning olin vaid ühe siidri ajaviiteks joonud, siis kuidagi sai minust kaine autojuht. Ega ma vastu olnudki. Klubi oleks nagunii tee peale jäänud. Mida ma aga ei teadnud oli see, et varsti on mul autos 6 reisijat. Kaks neist vabatahtlikult pagasnikus. Auto pilgeni täis, tagaosa pea vastu maad, sõitsime linna poole. Olles praktiliselt kohal märkasin eespool toimuvat tuledemängu. NONII... "kõik puhuvad" reid!!! Ma ei oska oma peas sel hetkel toimunut kirjeldadagi. Keerata polnud enam samuti kuskile. Nojah, tuleb, mis tuleb siis. Koheselt sai pagasnikus olevad reisijad vait käsutatud(olid nad teel linna veel kõige valjumad meist) ning tagaistujatel turvavööd kinnitada lastud. Nii me siis sinna politseinikke vahele veeresime. Torusse puhutud, küsis onu politseinik minult juhiluba näha. Võttis, vaatas ning palus kõrvale sõita. Ütles, et läheb kontrollib seda ning autodokumente. Oh well, kes olen mina, et vastuväiteid esitada :D Minuteid möödus ehk viis (tunde järgi ütleks küll, et ootasime seal vähemalt pool tundi). Järsku märkasin tahavaatepeeglist, et ta tuleb tagasi. Koos teise politseinikuga ning mingisugused paberid on käes. Taipasin, et see asi täna nii lihtsalt ei lõppe. Auto juurde jõudes ning juhiluba tagasi ulatades teataski ta, et mu juhiload kaotasid 31. detsembril kehtivuse. Minu hämmingus ning hirmust eesootava ees juba vististi kaameks tõmbuvat nägu nähes selgitas sinimundris ametnik, et mul on mingisugune trahv maksmata jäänud. Küsis veel, et kas ma tean sellest midagi. "Ei tea", valetasin. Sellele järgnes väga viisakas seletus selle kohta, kus ma oma trahvi tasuda saan ning lohutus, et kui trahv likvideeritud taastub ka mu juhtimisõigus. Uut trahvi mulle ei tehtud. See selleks. Minu suurimaks mureks sel hetkel olid need ülearused reisijad autos ning hirm, et see kuidagi välja tuleb. Ausalt, mina oleks selle politseiniku asemel lasknud pagasniku lahti teha :D Igatahes, et juhtimisõigust mul enam polnud, siis paluti mul autost välja tulla ning politseinik parkis auto teepeenrale, teiste patuste kõrvale(ja nendest juba puudust ei olnud). Aga mis edasi!? Autot sinna jätta ei saa, sest pagasnikus on elu ning märkamatult neid sealt välja saada... tundus keeruline. Helistasin siis Marinile, kes oli just tööl vahetuse lõpetanud ning palusin tal meid päästma tulla. Kohale jõudes tuli aga välja, et tal pole endalgi juhiluba. Tema puhul oli lahendus muidugi kordades lihtsam. Marin pidi sellele kõigest koju järele minema. Samal ajal katkes aga pagasnikuelanikel kannatus ning nad väljusid salongi kaudu autost. Ja märkamatult tekkiski auto juurde kaks peanuppu lisaks. Keegi ei saanud aru :D Mis muud. Pidulised jätkasid teed klubisse ning Marin sõidutas meid koju. See kõik oleks võinud muidugi ka teistsuguse lõpu saada... natukene õnne mul vist siiski on! Kas ma sellest midagi ka õppisin? Ma pole päris kindel. Lähen hommikul Frucorisse(koht, kus ma silte kontrollisin) tööle. Millega? Autoga.

Wish me luck!

Tulin töölt ära :)

Täna on siis vähemalt millestki teile kirjutada. Hommikul tööle jõudes selgus, et tüüp, keda ma 2 kuud asendnud olin, on puhkuselt naasnud ja saab oma koha lindi ääres tagasi. Hoolimata Malcolmi keelitustest ja veenmisest(millele ma oma silma ja kõrvaga tunnistajaks ei olnud ehk see kõik võis vaid jutt olla. Austraallased) lükati mind järjekordselt teist piirkonda katma. Viimase kolme kuu jooksul vist juba kuuendat korda. Tegelikult ma isegi ei kujuta ette, kas teil on üldse mingisugune ettekujutus mu igapäevasest tööst selle aja jooksul kujunenud :D Ütleme nii, et on pikk konveierlint, mille peal liiguvad pakid/kaup. Lindi ääres on inimesed, kes kõik katavad mingit teatud piirkonda ning võtavad sinna saadetavat kraami maha ning ladustavad selle lindi kõrvale firmade/aadressite järgi. Põhimõtteliselt on see kõik nagu sorteerimine siis?
Lisaks sellele, et mind tuimalt täna teise piirkonna peale kupatati, juhtus selleks olema Joondalup. Ja Karrinyup. Ning mõned pisemad nende ümber. Joondalup on nagu linn linna sees ning Karrinyupis on Perthi üks kõige suuremaid ostukeskusi. FANfuckingTASTIC! Sel hetkel ma isegi ei aimanud, mis mind ees ootab :D Ja et ma polnud seda jooksu kunagi varem teinud(ehk mul polnud aimugi, kuhu mis käib) siis... Siinkohal tahaks südamest tänada inimest(loe jobu), kes seda tööd päev varem oli teinud, sest seal valitses täielik KAOS! Korrastada ma seda ei jõudnudki, sest uut kaupa tuli enne nii metsikult peale. Ma ei jõudnud enamuse ajast seal pakki käestki panna, kui pidin juba järgmised neli lindilt maha rebima. Ainuke hea asi kogu selle loo juures oli see, et sain oma fustratsiooni kauba peal välja elada :D I really didnt give a flying fuck today! Need lendasid ikka üle vahekäikude ja juba olemasolevate virnade... Üks autojuhtidest tegi isegi märkuse, et ma kaste ei loobiks, aga selleks hetkeks oli mul tõesti täiesti ******!
Lahkumise põhjuseks polnud tegelikult üldse see eelnev stoori. See oli lihtsalt kirjeldus mu võrdlemisi masendavast päevast :D Star Trackiga sai lõpparve tehtud peamiselt endale antud lubaduse pärast. Lubasin, et kui mind seal veel ümber tõstetakse, siis just see on märk sellest, et on aeg edasi liikuda. Sealne 20-tunnine töönädal pole samuti teab mis eriline põhjus oma lubadusele läbi sõrmede vaatamiseks :D Ja nii see lõppeski. Loodetavasti ei pea ma oma sõnu sööma.

Kuidagi.. kerge ja hea on olla. Selline king of the world tunne valitseb hinges. Nagu saaks kõige ja kõigiga hakkama. Täna minugi tüli norida ei tasu! ;)

Muretut elu!

Eile oli kinopäev

Hei!

Teisipäevad on meil Marini ja Siimuga märkamatult kinopäevadeks kujunenud. Uusi filme tuleb nii kiirelt peale, et oleme viimased paar nädalat kaks filmi jutti vaadanud. Eelmine nädal "Iron Lady" ja "Sherlock Holmes". Sel nädalal "Tinker, Tailor, Soldier, Spy" ning "War Horse". Tuleb tõdeda, et kriitikute poolt filmidele lauldud kiidulaul on täiesti kohane. "Tinker, Tailor..." puhul meeldis mulle eriti rezissööritöö. Ega ma tegelikult täpselt teagi, mille eest rezissöör konkreetselt vastutab, aga kuskil kaugel ajusopis kumab kergelt mingisugune teadmine, et see, mida me ekraanil näeme on just tema nägemus. Ei? No igatahes.. filmi sisu oli nagu ta oli(kipub kõikide Hollywoodi filmide puhul nii olema), aga see olustik, meeleolu, taustamuusika andis sellele kõigile hoopis teise dimensiooni. Kõik tundus nii aus ja ehe. Soovitan!

War Horse.. no mina ei tahtnud seda Spielbergi filmi algselt üldse vaatama minna! :D Kõik filmid loomadega peaosas on minu jaoks võrdlemisi vastukarva käivad ning mingeid kummalisi, isegi ebameeldivaid, emotsioone tekitavad. Ma ei oska seda seletada, aga kahtlustan, et kunagi lapsepõlves kinos nähtud Free Willy(vaalalugu) jättis mulle nii sügava trauma, et ma üritan siiani sellistest filmidest suure kaarega ümber käia :D Mida ma "selliste" filmide all mõtlen? Need on minu jaoks linalood, mille peamiseks eesmärgiks tundub olevat pisarate välja meelitamine :D Ülesehitus kipub neil ka üks-ühele sama olema: leitakse/võetakse/päästetakse loom, keegi(enamasti laps) kiindub ning kõik on muinasjutulikult ideaalne, midagi kurba juhtub, pisarad, midagi imelist juhtub, pisarad. Seda kõike saadab uskumatult meloodiline muusika muidugi. Aga tagasi sõjahobu juurde. Mis mulle selle filmi puhul meeldis oli see, et hobuse nöol oli tegu kui vahendiga, kelle abil sai Spielberg maailmasõda võimalikult erinevate nurkade alt näidata. Kahtlemata effektne linateos. Ja no pisaraid üritati ka seekord nirisema saada. Better luck next time. Vaatasin seda filmi uskumatult kalgi ja kivistunud näoga, millelt ei peegeldunud ükski emotsioon. See vist pole hea asi? No aga film oli siiski hea. Kindlasti parem, kui ma ootasin. Või kartsin. Või lootsin :D

Mis muud..

Käin endiselt Star Trackis tiksumas. Viimastel päevadel on jälle kuulda olnud, kui hea töötaja ma ikka olen. See ei tee lahkumist sugugi kergemaks, aga varsti on see nagunii päevakorral. Saab mul seal ju 6 kuud täis ja minu praeguse viisaga ühe tööandja juures kauem töötada ei tohi. Vaheldust tahaks igal juhul ning ega praegune palk ka jääma veena. Ehk peaks ikka varandusele rattad alla panema... Austraalia on nii suur ja lai, kuid mul ainult läänerannik nähtud.

Päikest!