Kiri tuleviku-Martinile

Et, mis jama see veel on?
Ma ei hakka siin hellitama - SITT päev oli! Ja, et mu viha ja pahameel koos hommikuse kastega ei kaoks, nagu tavaliselt, siis jäägu see kirjutis mulle meeldetuletuseks. Mälu värskendamiseks. Viha ammutamiseks. Jah, ei kõla just tervislikult, aga tuleb kasuks.

Eile selgus, et Juanita(hosteli/hotelli perenaine) ei viitsi meid autoga tööle ja tagasi kärutada(mitte, et ta seda üldse ise oleks teinud). Probleemi lahenduseks oli iiri paarike. Neil on auto, aga puudub töö. Meespool paarikesest saaks seega koheselt tööd farmis, kus mina ja kaks itaallast töötame. Poleks ju lugu, aga asja konks on selles, et farmeril on tööd ainult kuuele korjajale. Kolm siit hostelist ja kolm teisest. Juanita plaan - üks meist kolmest jääb koju, et iirlane saaks tööle minna. Järgmisel päeval jääb keegi teine jne. Tühja sellest, et hetkel töötame nädalas vaevu neli päeva ja palk on niigi kokku kuivanud. Okei, loll nagu ma olen, pakkusin siis välja, et võin koju jääda. Aimasin, et tööd on ehk pooleks päevaks ja seega poleks mu kaotus nii märkimisväärne. Mnjah.. seda ei osanud ma muidugi ette näha, et iirlased päev hiljem jalga lasevad. Kaotasin päeva tööd mitte millegi eest, Juanita peab meid edasi sõidutama ja ma saan selle nädala eest nüüd veelgi vähem palka.

Koputus mu uksele. Vastu vaatab Juanita. "Martin, kas sa tuleksid ja maksaksid renti? Paluuun!". Ma lihtsalt jõllitasin teda seal. Ma neid vähem glamuurseid kogemusi siin väga välja ei pasunda, aga ei jää vist muud üle, kui tunnistada, et ma pesen õhtuti köögis nõusid. Väiksema rendi nimel. Tädi leidis aga, et mul on tundidest puudu ja peaksin veidi renti maksma. Nii kahe nädala jagu. Küsimuse peale, kas see on okei sai ta vastuseks "ei". See üle huulte lipsanud "ei" oli üllatuseks mulle endalegi. Küllap tundsin, et käes on see hetk, kus tuleb selg veidi rohkem sirgu lüüa ning läheneva teerulli eest kõrvale põigelda. Või selle juhile vähemasti otse silma vaadata. Seletasin siis talle, kuidas ma lennupiletid koju ostsin ja need nii-nii-nii kallid olid, et rohkemaks raha pole. Hull selja sirgu löömine küll see valetamine, aga teda teades, siis ega miski muu mind vist päästnud olekski. Kõik justkui ära klaaritud naasin tuppa. Viis minutit hiljem uus koputus - Juanita mees, Cliff. Nonii.. "mis mõttes sul pole raha? Kas sa üritad meil naha üle kõrvade tõmmata!? Mida sa õige mõtled!? Kas sa ei teadnud, et sa pead renti maksma!?!" jne. jne. jne. Pikk jutt kokkuvõetult - ma olen petis. Sügavamale detailidesse laskumata selgus tunnike hiljem, et ma siiski olen neid kuradi nõusid siin piisavalt küürinud ning rendiga on kõik korras. Võinuks siis tunnid enne kokku lüüa..

Kurat! Juba praegu on tunne nagu probleemi polekski olnud ja mu mõistus mängis minuga mingit veidrat mängu. Fuck this. Neelan alla ja elan edasi. Seda ma oskan.

Elu on LILL! Pea seda meeles, Martin!
Olge teiegi tublid :)

Järgmine kord juba rõõmsamalt ;)

edit: teistkordselt lugemisel tundsin oma pahameelt naasmas. töötab!

Shokolaad aitab kirjutada

Shokolaad toidab vaimu. Käisin just kõrval poes ja ostsin paki TimTami küpsist. Shokolaadiga. Te ei tea, millest te seal kaugel ilma jääte. Shokolaadiküpsis. Viisakusest ei hakka seda teile siin nina alla ka hõõruma. TIMTAM.ON.NII.HEA! Kahjuks on see siinsest söödavast kraamist ka ainus, millega teis kadedust saaks tekitada. Ei ole siinpool maakera neid verivorste, keeduvorste, suitsuvorste, suitsutatud vorste, grillvorste, viinereid, kohupiimakreeme, kohukesi, saiakesi, Kalevi komme, salateid, sooja valmistoitu, kilu, sprotte, leiba... kokkuvõtvalt - Austraallastel pole midagi, mis hõbeketi mööda suunurka alla paneks nirisema suurest ahvatlusest. Aga neil on hea kliima ja suured palgad. Ma küll ei tea, mis selle viimasega peale hakata, kui toidupoes miski otseselt isu ei tekita, aga mingu see siiski plussina kirja :D
Kuhu ma oma jutuga üldse jõuda tahtsin? Ahjaa, mul on väga kahju, et eelmine nädal ei kirjutanud ning teid oma suurepäraste seiklustega ei rõõmustanud :D Elu siin Home Hillis on ju nii põnev. Iga päev juhtub midagi uut. Midagi, millest kuidagi vaikida ei saa. Jah, elu on siin sündmusterohke. Liigagi!
Eelmise nädala põhisündmuseks oli Saksa tüdrukute, Lena ja Sabrina, lahkumine. Austraalia nõuab avastamist ja ega sellele saa kätt ette panna, aga kurb on olla küll. Nagu mingid värvid oleks elust kaduma läinud. Aga saame üle. Küllap varsti keegi sama tore end siin hostelis ilmutab. Või siis mitte. Asjal on positiivne külg ka. Raha kulub vähem. Ei ole enam iganädalast kinokülastust, millele järgnesid peatused McDonaldsi drive-thru akende ees. Võiblla jäävad ka laupäevased peod harvemaks.. lootust on :)
Raha peab ju koguma. Lubasin nendega Saksamaal kunagi kohtuda. Ja nemad Eestisse tulla, mille küll pigem ulme valdkonda liigitaksin. Ei näe ma seda juhtumas, kuid mine neid tea.

Nendest laupäevastest pidudest... noh, ei käinud see möödunud laupäevgi teist sammu. Ikka pidin teistega koos õue minema, kuigi tuju ja viitsimist selleks nagu polnudki. Et miks siis ometi? Selle eest pean sind, Maris, kiruma ja tänama! :D Sa ise seda nagunii ei mäleta, aga aastaid tagasi, teismeeas, laususid sa mulle need kuldsed sõnad: "kõige lahedamad on just need peod, kuhu sa minna ei viitsi/taha". Olgu sa neetud, aga need sõnad meenuvad mulle IGA kord, kui seda õiget peotunnet pole ning olen valmis kellegi kutset tagasi lükkama. Nii ka laupäeval - MINEK! :D Ilmselt huvitab teid nüüd, kas Marise sõnad paika pidasid. Sõnastan selle siis nii - igav ei hakanud! Kui teised läksid alustuseks Lazy Lizardisse(hostel Ayris, kus me enne Home Hilli tulekut peatusime), siis mina väldin seda kohta kui tuld. Lasin end siis pubi ees maha panna, astusin sisse ning tellisin esimese kannu õlut. Just nii, õlut! Põhjus lihtsamast lihtsam. Õlu on kõige odavam alkohoolne jook :) Baaridaam küsis veel, et mitu klaasi ma selle juurde soovin. Naljatilk. Vastust kuuldes ei osanud ta muud kosta, kui "tuleb tore õhtu" :D Et aega tuli omajagu surnuks lüüa, siis sisustasin selle, õlle rüüpamise kõrval, inimeste jälgimisega. Õige varsti sadasid sisse kaks keskealist naist. Üks oli kiilakas ja hõredamast hõredama hambareaga ning teine, mõned aastad noorem ehk, kandis peas talvemütsi, märjad juuksed alt lehvimas, ja keha kaunistas tal punane ruuduline flanellsärk. Tõelised rokitädid! :D Vaatasin siis, kuidas nad seal piljardit mängisid, suud niisutasid ning bravuurikalt ringi tatsasid. Tõesti, inimesi on ikka igasuguseid. Aeg lippas. Kolmandat kannu tellides sain kõrvale tasuta leivakesed ning vihje, et jukeboxist saab tasuta laule valida. Tundusin baaridaami jaoks vist peadpidi elu hammasrataste vahele jäänud olevat :D Juhtub. Õnneks saabusid kohe ka teised ning pidu sai õiged pöörded sisse.
Hetked klubist. Parajalt purjakil, võis mind kahe korruse vahel edasi-tagasi saalimas näha. Märkasin, et mu toakaaslane Riccardo ei tundu päris enda moodi. Istus teine allkorrusel, näost valge ja tundus, et ta ei adu enam enda ümber toimuvat. Uurides temalt, kas kõik korras, sain vastuseks konkreetse ei, millele järgnes WC poole tüürimine. Selge, mahakandmisele. Rickyt oodates sattusin aga ise löögi alla. Mainisin eelpool neid kahte imeilusat ja hästi säilinud keskealist "daami". See noorema väljalaskega(see flanellsärgiga) leidis järsku, et minusugune noormees ei pea mitte üksi olema. Väga pealetükkiv tädi. Vahepeal sekkus kaame näoga Riccardo üritades mind "ta on mu boyfriend" jutuga päästa. Nurjunud katse. Järgmisel hetkel suudlesin vanaemaga(no offense vanem generatsioon. Ma lihtsalt pole millekski selliseks veel vaimselt valmis). Pfff.. ennast lahti rebinud, leidsin Ricky toolilt, millel ta ennegi kiretult ja tuimalt istus. Mis siis muud, tellisin takso, pakkisin meid peale ning tagasi hostelisse.
Taksosõit väärib samuti paari rida. Taksojuhiks oli haisev vanamees, kes Eestis suure tõenäosusega koheselt kodutuks tembeldataks. Noooojah.. ikka juhtub, et läheb kiireks ja ei jõua end eelnevalt kasida. Ja üldse, kes see rumal end siis enne töötegemist peseb. Pärast tööd pestakse ikka! Ja see masin - iseenesest üldse mitte vana auto(oli vist Toyota Prius), aga selle imelise kaariku tehniline seisukord... ma imestasin, et me kohale jõudsime :D Ma pole varem ühelgi autol esisilda niimoodi kolisemas kuulnud. Kiiruse kasvades muutus see metalne kolin lausa nii talumatuks ja hirmutavaks, et maanteel ei julgenud taksojuhtki üle 80km/h liigelda.
Hostelis päral, jooksis Riccardo oksendama ning mina magama. Hommikul oli aga meile kõigile üllatus varuks. Ärgates märkasin, et Ricky pead ja nägu ehtisid haavad, mis justkui maagiliselt öösel tekkinud. Kust ja millal ta need hankis on seniajani müsteerium. Küll aga hakkas järgmisel päeval lekkima üks wc-pott. Kokkusattumus? :D

Sellised lood siis teile seekord :)
Olge mõnusad!

Nädalavahetused Home Hillis..

.. on kõik ühesugused. Laupäevane tööpäev läbi, kogunevad kõik järgemööda vaikselt laua ümber ja limpsivad pudeleid. Õhtu edenedes avastab keegi end mõttelt, et võiks klubisse/pubisse minna. Järgneb teiste nõusse rääkimine. Semud leitud, riided selga visatud, võib teekond Ayri poole alata. Et sinna on 12km, siis tuleb muidugi mingisugune transport organiseerida. Tavaliselt leiame endi hulgast kellegi, kes pole pudeli põhjas veel enda peegelpilti näinud ning topime ta rooli. Kole lugu, aga nii ta kipub välja kukkuma. Olgu märgitud, et Austraalias on väike joove roolis lubatud. Mõnel korral on iseenesest mõista ka kaine mõistus võitnud ja meile takso ukse ette tellinud. Palju mugavam variant! Ja kindlam :)

Täpselt nii möödus eelminegi nädalavahetus. Sedapuhku oli pidutsemise põhjuseks Lena ja Sabrina viimane nädalavahetus Home Hillis. Tühjagi! Tüdrukud on endiselt siin ja lahkuvad kolmapäeval, vist :D  Imelikult kombel ei mõjunud alkoholi tarbimine eelmisel laupäeval aga sugugi tujutõstvalt vaid kippus mind hoopis kuskile pimedasse nurka koledate inimeste hulka tirima. Mingi vigane partii vist. Masendust tekitav :D Kurat sellega - when i'm sad i stop being sad and be awesome instead! Või noh... peaaegu. Ei suutnud end siiski vaos hoida ja tühjendasin oma vaevatud vaimu salved paarile inimesele. Ei teagi, kas ütlus "jagatud mure on pool muret" vastab tõele või võimendas kõike alkohol(mõistagi!), aga hommikul möödunud ööl toimunule tagasi mõeldes jäi üle vaid pead vangutada - mis see siis oli?! Piinlik isegi. Aga kuulajatele ja lohutajatele aitäh! :) Teistele - minuga on kõik hästi! :D Kui mu nina välja arvata, millest keegi tundmatu tshikk oma küünega tükikese nahka kaasa viis. Ilmselt tahtmatult, sest mina selleks küll mingit põhjust ei andnud. Küllap keerutas end liiga hoogsalt tantsuplatsil. Ikka juhtub.
Ja see oli mul esimene kord Austraalias PEAAEGU otse peolt tööle minna. Kaks tundi und ja vagude vahele. Avastasin, et purjakil olles ei tundu mu töö pooltki nii hull. Ütleks, et isegi päris tore ja lõbus oli endamisi vagude vahel itsitada. Eriti lõbus hakkas, kui tekkisid probleemid tasakaaluga. Olgu selle põhjuseks siis libe muda või eelnevalt tarbitud kesamärjuke. Tubli olen! Minuga tuba jagav itaallane tööle ei jõudnudki. Mis teha, mõned meist lihtsalt on nõrgad :D

Brainfreeze. Kas keegi astuks palun mu niigi pikkadelt juhtmetelt maha? Ometigi oli nii paljust kirjutada. Või no kas just NII paljust, aga midagi oli veel..

Kirjutan siis sellest, et Annika ja Katre lahkusid meie seast. Ei, mitte teispoolsusesse vaid kõigest 100km kaugusele Bowenisse, kus hakkasid teisipäevast tomateid pakkima. Mul on kuradi hea meel, et nad enam tühja istuma ei pea. Lausa kole oli kõrvalt vaadata, kuidas tüdrukud, tahtmist täis, lihtsalt nädalast nädalasse püsivat tööd ootavad. Need paar päeva tööd siin-seal isegi ei väsitanud neid. See oli rohkem jalutuskäigu eest. Liiga lihtne :D Ma tõsiselt loodan, et Heleriin ei pea siia jäämist kahetsema ja Juanita(meie hosteli skisofreenikust omanik) leiab talle kiiremas korras rakendust mõnes farmis. Siis oleks meil kõigil mingi tööots ning võiks tulevikuplaane pidada :) Edu teile, Annika ja Katre! Me veel näeme!*evil laugh*

Egas midagi…
Loodetavasti jõuan tuleval nädalal blogi rohkem täiendada. Üritasin seda ju sellelgi nädalal, algust sai tehtud juba teisipäeval, aga nagu näha, siis tulemuseni jõudsin alles täna. Nukker kuidagi..

Ilusat nädalavahetust!
:)

Townsville'is ringi rokkimine

Jälle nädal viimasest postitusest mööda libisenud. Kuhu see aeg kaob?

Viimases sissekandes(muie, kuidagi peen sõna mu lihtsas blogis) kirjutasin, et nädalavahetuse veedan sakslaste ja itaallastega Townsville'is. Sõnu ma sööma ei pea ja kõik, mis plaanis(ja rohkemgi) sai teoks tehtud. Nii raju nädalavahetust ei mäleta ma Eestistki. Vist. No ütleme, et see oli üks vingematest! VÄGA lõbus ja naljakas ja alkoholine. Ei hakka siia üksikasjalikku kirjeldust lisama, sest see oleks natuke liig, aga uskuge mind - VINGE oli!!! Jajaa, tean... väga nõme minust seda üldse mainida, kui polnud plaaniski toimunust lähemalt rääkida, aga tahtsin oma emotsioone teiega kuidagigi jagada :)

Aga oli selliseidki seiklusi, mida pole piinlik netiavarusse paisata. Üks nendest oli Sexpo. Eesti vaste sellele on ilmselt Sexpeditsioon, kuhu ma küll ise sattunud pole, aga see polegi oluline.
Reedesest klubitiirust kerge pohmaka ja suure väsimusega messisaali astudes ei osanud ma esiti midagi arvata. Kohe astus aga juurde keegi mees, kes pakkus tasuta näidist mingisugusest ergutist, mis meestele mõeldes toodetud. Tasuta nänn!?! Niigi lõbus ja ülemeelik tuju sai kohe pöördeid juurde ning kogu ülejäänud aeg sai silmad/kõrvad just nännile mõeldes lahti hoitud. No mine tea, ehk läheb õnneks! Ei läinud. Tasuta kraami küll jagati, aga selleks hetkeks, kui minu värisevad käed midagi haarama hakkasid, oli juba hilja :D Juhtub. Kui parasjagu nänni mööda messi taga ei ajanud, sai elu uuritud. Sexpol olid esindatud vist kõik seksitööstuse valdkonnad: stripparid, pornostaarid, pesu, lelud, dvd, ajakirjad jne. jne.... no igasugu atribuutika oli lettidele ja põrandatele laiali löödud. Kirju, väga kirju seltskond sinna juurde. Keegi 60-aastane mees(näkku vaadates võinuks öelda, et rõõmsameelne vanaema) maalis näiteks oma meheauga soovijatest portreepilte. Ja ta ei teinud seda sugugi halvasti. Vaatajatest ja soovijatest puudu polnud.
Kohale kärutatud pornostaarid olid omaette vaatamisväärsus. Seda aga sugugi valel põhjusel. Lihtsalt hale oli neid oma boksides vaadata :D Istusid seal kõik nii tülpinud nägudega ja ootasid, et keegi nendega 50. dollari eest pilti teeks. Kui lõpuks mõni rasvane ja ilastav papi nõustuski vahtimise asemel pilti tegema, siis käis kõik kui välgukiirusel. Tüdruk sülle, rinnad välja, naeratus, klõps, korras. Näoilme järgi otsustades oma mõtetes ilmselt öökiv neiu kattis end tagasi kinni ning istus täpselt sama tülpinud näoga boksis edasi. Naljakas. Halenaljakas!
Seksilelud - eks neid teate isegi. Neid näppides oli meie pundil iseenesest mõista nalja nabani :D Pöörlevad, keerlevad, värisevad, kivikestega, tulukestega, läbipaistvad, värvilised, pultidega ja ilma... oli millega mängida :D Mingi hetk haaras Alina veel kuskilt libesti, millega ta meid kõiki kokku mökerdas. Lõhnasime seal siis nagu kirsid keset rahvamöllu.

Kogu see ülemeelikus viis meid lõpuks selleni, et kaks meist lasid end pärast linnas ära augustada. Lena ja.. mina! Jah.. Lenal on nüüd nabarõngas ja mul suupiirkonnas üks juures (Loodetavasti ei kaota selle metallikoguse juures tasakaalu :P) Ja nutmiseks pole põhjust, kallid ema ja isa :) Ma olen rahul ja ei kahetse tehtut vähemalgi määral. Ja see ongi ju põhiline, või mis? :) Las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Ja nutust on asi kaugel, kuigi silm kiskus õrnalt märjaks küll, kui terariist läbi naha suruti. Teagi, mis värk selle needistamisega nüüd on. Kas Austraalia mõjub mulle nii või lihtsalt esimene ei jää teiseta. Ja teine kolmandata? Kes teab. NII VINGE! Ja ülbe!

Hetkel polegi väga midagi muud lisada. Tööd pole ilm väga teha lasknud, sest iga nädal on sadanud. Esmaspäeval müttasime konkreetselt mudas ja vees. Farmeril muidugi kasud sees, sest ükski teine farm sel päeval baklazaane ei korjanud ning tal oli võimalus enda omade eest head raha saada.
Tüdrukud on endiselt siin, aga tundub, et uuel nädalal lahkumine on enam kui kindel. Lihtsalt päev on veel lahtine. Eks nad kirjutavad oma blogides täpsemalt ise, aga märksõnaks on tomatid ;) Vaid Heleriin jääb koos minuga Home Hilli, aga kõik läheb veel hästi. Meil kõigil! :D

Olge tublid!
See ya!