Still here, in Donnybrook. Yay!

Kuri päkapikk(jah, päkapikud on olemas ja tegutsevad aastaringselt!) käis öösel kõrva sosistamas ning meelde tuletamas, et olen oma blogi unarusse jätnud. Lugejad kippuvat juba nurisema. Oops! :D Enda vabanduseks olgu kohe lisatud, et ega sellist pommuudist olegi olnud, mis kohest kirja panekut oleks nõudnud. Nojah, te ju ei nõuagi pommuudiseid... Ilmselt huvitab teid minu üleüldine käekäik :) Mis on muidugi väga kena! Aitäh! :D Ja palun. Siit see siis tuleb - sissekanne blogisse. Vanemate, sõprade, tuttavate, Sandri ema ning isegi võõraste rõõmuks :D

*viieminutiline ajuragistamine* (ragin oli lausa nii kõva, et seismoloogid registreerisid selle, kui Austraalia viimase 15. aasta tugavaima maavärina. Mina ja mu õukond ei tundnud midagi)*

Elu siin pirnide keskel kulgeb.. pirniselt. Hommikul kuueks tööle, kolm pausi, 16:30 lõpp. Ei midagi suurejoonelist. Eks igas päevas on midagi, mis natukenegi sellele võrdlemisi rutiinsele tööle värskendust pakub. Saab siis keegi herilase käest nõelata või kukub näiteks endale puu otsas rapsides mädanenud pirn pähe. Sel nädalal sai vahelduseks isegi õunu korjata, mis oli võrdlemisi närvesööv kogemus. No kas teid ei ajaks närvi, kui lähed oma väikese redelikesega puu otsa kahele kõige suuremale(ja õunad on siin kohati tõesti SUURED) õunale järgi ja haarates üht kukub teine lihtsalt maha. SUUR ÕUN! See täidaks veerandi mu kotist! Okei, liialdan, aga abi oleks temast palju olnud. Ja sama stsenaarium kordub päeva jooksul kümneid kordi. AFäöääääräLÖAFS... vabandage mind! See kõik kiskus need valusad hingehaavad uuesti kärisedes lahti :D 

Teine suurem rutiinitapja oli Heleriinu juuksevärv ja selle äärmuslik muutus - blondiinist punapeaks :D Ütleme nii, et märkamata see ei jäänud. Tööl tuldi isegi minu käest uurima, et mis lahti ja kas see on mingi nali. Naljaga siiski tegu pole ja juuksed on ka täna punased. Päris lõbus, kui selline tulehark seltskonnas on :D Heleriin on meil siin hostelis üldse üks huvitav fenomen. Millegipärast kipuvad kõik nõrgamõistuslikud ja muidu kummalised isased talle armastust avaldama ning enda tuppa filme vaatama kutsuma :D Seda ei muutnud isegi juuste punaseks värvimine. Aga neiu ise tundub päris rahul. Mitte juuksevärviga(veel mitte). Tähelepanuga ikka :D Ütlus, et naised armastavad kõrvadega peab seega ka tema puhul paika. Õnneks pole tegu rumala tüdrukuga ja ta ei lase end nendest imalatest meelitustest, mis nende kummaliselt "õliste", kett mööda suunurka allapoole nirisemas, meeste suust väljuvad, kuidagi mõjutada. Kutsub ta üht erilisemat eksemplari isegi hellitavalt pervoks. Armas tüdruk selline :))

Meie rutiinne elu ei piirdu tegelikult sugugi tööpäevaga. Pärast tööpäeva üritavad kõik võimalikult kiirelt dushi alla jõuda. Järjekorrad, mis siin hiljem tekivad on pikad. Ma satun alati koos kahe Korea poisiga samal ajal pesuruumi. Ma ei näe neid seal kunagi, aga nende kohalolek on tajutav.  Kaks teatud kabiinid on hõivatud, ühes neist lärmab Korea popmuusika ning hetk hiljem käivitub föön, millega oma pikki musti juukseid kuivatatakse. Muusika ei lõppe. Loob omamoodi atmosfääri :D Samaaegselt pesemisega toimub võidujooks kööki, millest meie põhjamaine loomus ja uhkus osa võtta ei luba. Me siin teeme süüa siis, kui köögis vaiksem või on kogu oma uhkes üksinduses meie päralt. Seda viimast juhtub siiski üliharva. Pestud, söödud kulub ülejäänud aeg enda maailmas toimuvaga kurssi viimisele ning magama sättimisele. Päris glamuurne on see elu siin Donnybrookis.

*lubasin endale siin just luksust WC-s käia. Tagasi tuppa tulin mööda katust, sest uks läks selja taga lukku. No dramas! Juhtub :)*

Jätkan. 

Et tööl mingi hetk kõik mõtlemised mõeldud saavad ning teistega ka kogu aeg rääkida poleks vist päris sünnis(oleme siiski tööd tulnud tegema), siis tulevad igasugu jaburused pähe. Üks sellistest on mu väikses peas loodud mäng. Tööl ikka aegajalt juhtub, et täiesti kogemata libiseb peost pirn ning tabab läbi õhu maa poole vihisedes kedagi. Et asjale vürtsi lisada, siis tulin lagedale punktisüsteemiga. Peatabamus on 10 punkti, keha 5p, jalg 1p. Et meie praeguses blokis on puu otsas palju mädanenud pirne, siis lisandus 50-punktiline boonus. Jah, selleks on haisev läbimädanenud pirn kellegi peas. Ühtlasi langeb selle tabamuse saanud mängija mängust välja. Selline rumalalt lapsik mäng siis :D Tunnistan. Pole vaimses arengus lasteaia tasemest kõrgemale tõusnudki. Ei ole ka siia, Austraaliasse, ajutiselt ümber asumine kuidagi mu arengule kaasa aidanud. Nutke või naerge :D Tulen samasugusena Eestisse tagasi. Võibolla lohutab teid asjaolu, et me seda mängu pirnipuude vahel ja ümber tõsimeeli ei harrasta.

Aeg siin Donnybrookis hakkab tegelikult vaikselt ümber saama. Pirnid saavad peatselt korjatud ning kuigi sellele järgneb mõne nädala pärast õunte hooaeg, siis... meist neljast ei tea tegelikult keegi, mis edasi saama hakkab. Hommikuti on siin siiski külm. See ütleb vist nii mõndagi :D Ja külma all ei mõtle ma mingit 20C seekord. Nädala keskpaiku tööle minnes nägin ma oma suust väljuvat hingeauru. HINGEAURU! EBANORMAALNE! Ma olen Austraalias! Oma õhukeste riietega, siin, selles igaveses suves.

Aga elu on ilus ja põhimõtteliselt võib vaikselt öelda, et järele jäänud aasta hakkab ka vaikselt peas paika saama. Seda on minu puhul päris palju. Samas, plaanid muutuvad ja seetõttu ei kipu neid ka väga välja hõikama :)

Olge mõnusad ja võtke saabunud kevadest viimast! Kaugel see suvigi on.. ja siis tuleb juba uus talv otsa! :))

Martin

Siin ma siis jälle olen, teie meeli kindlasti suurepäraselt lahutava postitusega :D
Nii raske on alustada. Olen endale viimased 4-5 päeva lubanud, et "homme". Homme kirjutan. Homme uuendan. Olgu neetud mu laiskus! Oleks ju mulle endalegi lihtsam, kui oma elu tihedamini siia teile lugemiseks laiali laotaksin. Nooojah..

Viimane postitus lõppes siis sellega, et asusime Perthi poolt Donnybrooki poole teele. Ma vist pole Franklandis tutvutud Eesti neidude nimesid siin maininudki. Nendeks on Annika, Heleriin ja Katre. Tähestikulises järjekorras. Vältimaks igasugu tekkida võivaid mõtteid nii teie kui nende peas :D Aga nad on seni end vaid heast küljest näidanud. Vastasel juhul oleks ma juba mõne ilmakaare suunas punuma pistnud. Aga Donnybrook. Neile, kes ei tea või kel lihtsalt kehvem mälu(eks aega ole vahepeal omajagu möödunud ning nooremaks ei jää meist keegi), teadmiseks, et olin siin ka eelmise aasta märtsis.
Donnybrooki saabudes võtsime ühendust Samiga, kelle farmis ma eelmisel aastal pirne korjasin. Toru otsa sai Heleriin lükatud. Oli tema mu endist bossi juba telefonitsi kollitanud ning end tuttavaks teinud. Hiljem selgus, et ma olin Samil isegi meeles. Kes teab millega, aga pärast kõikide kohalike farmide läbihelistamist/käimist ning Davidile(meie hosteli omanik) oma mure kurtmist, võttis ta kaks meist tööle. Haletusest ehk? Või rääkis David ta pehmeks nagu eelmisel aastal :D Igatahes, Katre ja mina oleme nüüdseks juba pea nädala pirne noppinud. Heleriin ja Annika alustavad ilmselt järgmiselt esmaspäeval, pärast väikest ootamist. Loodetavasti tähendab see, et saame ka õunahooaja siin veeta. Mul numbrid juba silme ees virvendamas ning raha maitsegi suus, kuigi esimene palgapäev alles pooleteise nädala kaugusel :D Minu kohta olevat Sam sakslastele igatahes head rääkinud. Mis muud, kui tuleb üritada seda muljet mitte kihva keerata. Praegune korjajate tiim on samuti hea, ühe mööndusega. Ei tahaks küll rassistlikult kõlada, aga meie meeskonna asiaat on umbkeelne tobu. Sellest poleks hullu midagi, kui ta korjamisel veidi mõistust kasutaks. Kiiruse kohta ei ütle ma midagi, aga tema taktika... siililegi selge, et see poiss redeli otsa ronida ei taha. No korjaku siis alumistelt okstelt ja tehku seda korralikult. Rääkimisest pole siinkohal üldse kasu, sest ta ei saa ju aru. Vaatab sind oma suureks paisunud silmadega nagu ilmaimet, pilk täiesti tühi nagu hirvel autotulede valgusvihus. Ürita siis pahane olla. Nagu võtaks väiksel lapsel kommi käest! "Lootusetu. Las jääda", kirun ning jätkan.

Et töö leidmise ning tööle asumise vahele jäid mõned vabad päevad ja nädalavahetus, siis seadsime autonina tagasi Perthi poole. Eesmärgiks viimased peod ja istumised enne maaellu sukeldumist. Jällegi sai pidu alguse majast, milles tüdrukud Perthis maandudes peatuvad. Raske on mainimata jätta, et majaomanikuks on 45-aastane diilerist hivpositiivne geimees. Värvikamat kuju oleks raske soovida :D Aga lõbus on seal alati olnud. Seekord kutsusime ta isegi klubisse kaasa, aga onu oli end natuke liiga kreeni joonud, et sisse saada. Nii ta tagasi koju sõitiski. Annika, Katre ja mina suundusime lihtsalt teise klubisse.
Järgmisel päeval sai Pembertoni perega vaikselt tagahoovis istutud ning õlut(jah, teie silmad ei peta teid. ÕLU) nauditud. Väga mõnus nädalavahetus oli :)

Ja nii ongi :D
Homme on reede, kui ma ei eksi. Vabandust, aga päevad ei erine siin üksteisest karvavõrdki. Same shit, different day. Aga seltskond on hea ja ega töölgi viga ole. Ma olen täitsa rahul! :)

PS. Et kell tiksub juba poolt kümmet õhtul, siis jätan oma soperdise üle lugemata. Nagu enamikel teistelgi kordadel :D Õnnelikkust!

Lubatud sissekanne

Hei!

Läks küll lubatust kauem, aga siin see on. Ega ma täpselt mäletagi, mis siin kõik vahepeal on ja ei ole juhtunud. Tavapärane töö viinamarjaistanduses pidi lõppema juba reedel, aga seda nipet-näpet tundub veel sellegi nädala lõpuni jaguvat. Ei teagi, kas suurest "õnnest" nutta või naerda :D Tööd on muidugi vaja. Ainult nii saab vorstiviilu leiva, vabandust, saia peale. Aga töö on siin üksluine. Täna järjekordselt mööda pikki viinamarjaridu sammudes oli aega jälle mõelda. Sain lõpuks aru, miks praegune viinamarjaistandus Pembertoni omaga võrreldes nii kohutavalt tüütu ja lõputu tundub. Vahe on suuruses. Pembertoni istandus oli selline mõnusalt armas ja pisike. See siin on täielik hingetu monstrum, mis laiub kokku pea 500. hektaril. Hetkel on meil käsil blokk, milles ridade pikkuseks umbkaudu 600 meetrit. Tööks on fruit dropping ehk viinamarjakobarate harvendamine ja ühe rea tegemine võtab umbes 2,5h aega. Tõsiselt "lõbus" tegevus. Homme alustame viinamarjade käsitsi korjamisega. Seda küll ainult üheks päevaks, aga vaheldus seegi. Edasi... ma ei teagi. Ma olin piisavalt loll, et lubasin siin ühele teisele farmerile korjamise ajaks appi minna. Otsus, mida ma ilmselt veel tükk aega kahetsen. Viinamarju korjatakse öösel masinatega. Temperatuur on ehk 10C, mis arvatavasti tundub hoopis -10C, sest oled viinamarjamahlast läbi ligunenud(teadjamad räägivad). Pikimad vahetused venivad lausa 20. tunnist pikemaks.
Ma kohe ei teagi... mõtlemiskoht.

*Kogu see eelnev jutt on kirja pandud pea nädal tagasi. aga, et "elu" tuli ette ja olin teile lubanud sisukamat postitust, siis jäi see netiavarustesse lugemiseks lennutamata.*

Jätkan.
Farmer Glenn, kellele ma appi lubasin minna, võttis nädala keskel ühendust. Tegin temaga ühe korjamise, mis polnud sugugi nii jube, kui arvanud olin. Varem kuuldud juttude kohaselt võis arvata, et "spotterid"(mu ametinimetus) saavad masinasse kinni jäänud oksi välja tõmmates läbimärjaks ning pealaest jalatallani shitaseks. Ilmselt läks mul õnneks! Mind katsid kõigest ämblikud ja mingid muud, kõrvaharki meenutavad, mutukad. No dramas! Maaelu ikkagi ja kuni keegi hammustama ei kipu on kõik hästi. Ämblikest rääkides.. mingil õhtul köögist prantsuse kuti kiljumist kuuldes läksin uurima, mis tal viga on. Selgus, et köögipõrandal välisukse juures oli suur ämblik ning ta ei julgenud kööki minna :D Päris läbi nätsutada ja välja sülitada see ämblik teda ehk poleks suutnud, aga mõne jäseme võrra vaesemana oleks mees võinud Franklandist lahkuda küll :D Tegu oli tõesti suure ämblikuga. Pihku võttes oleks ta armsalt karvased jalad vist ka üle peopesa äärte ulatanud. Päris massiivne seega. Aga tagasi farmitöö juurde.
Spotter, nagu nimetuski vihjab, on jälgija. Tuleb vaadata, et traktor ja harvester õigetesse ridadesse sõidaks(erinevad skeemid, mille järgi see kõik toimub), jälgida, et harvesteri lindid viinamarjadest umbe ei läheks ning iga rea lõpus kontrollida, et masinasse oksi poleks kinni jäänud. Korjamise lõpus tuleb kleepuv masin puhtaks pesta. Viimane on ilmselt kõige nõmedam tegevus, sest tähendab tunnikest külma veega möllamist ning nõuab ülimat põhjalikkust(vähemalt selle farmeri puhul). Nüüd on vist õige aeg öelda, et ma ei võtnud seda tööd vastu :D Peamiseks põhjuseks teadmatus, millal järgmine korjamine toimub. Ei osanud mulle keegi öelda, kui kaua ma seal tühja passima pean. Et ka minu põhifarmis sai reedega töö otsa, siis mu päevad oleksid seal lihtsalt telefoni kõrval kõnet oodates möödunud. Jääb ära. Andsin sellest ka Glennile teada. Ilmselgelt polnud mees õnnelik, sest vastus, mille ma temalt sain oli umbes-täpselt selline: "Thanks now i fucking have to find another worker you fuck head" :D Aga muidu oli tore mees!

Kollane harvester ja sinine traktor. Nii see asi käibki viinamarjaistanduses. Ainult, et öösel.

Siin ma siis nüüd olen. Kodus Perthis :) On teisipäeva hommik ning üritan LÕPUKS seda blogi sissekannet lõpetada ning teie poole lendu saata. Vahepeale on mahtunud peod, Siim ja sõbrad läksid eile kaevanduslinn Newmani tööd otsima, majas olid mingid järjekordsed draamad Birgiti ja Johniga, kes endale midagi ette kujutama kipuvad... ja täna lähen Franklandis tutvutud Eesti tüdrukutega Donnybrooki! :D Ma üldse ei kahtlegi, et see saab lõbus olema. Loodetavasti tipneb töö leidmisega, sest ma vajan üht. :))
Wish me luck ja järgmise kirjutamiseni. Loodetavasti jõuan ühele hetkel ka teie meilidele vastatud!

Tsau!