Why does it have to be so hot!?

Väike lühikokkuvõte neile, kes blogil veel endiselt silma peal hoiavad. Pole neid postitusi viimasel ajal siia just palju ilmunud..

Elu ja töö on endiselt Donnybrookis. Õuntega tegime lõpparve, osaliselt kogemata. Töö seal pidi lõppema tegelikult kolmapäeval, aga... esmaspäeval olime Bunbury's käimisest veel suhteliselt koomas ja töö sujus eriti vaevaliselt. Olles teinud ainult 3 bin kuue tunni jooksul (tavaliselt umbes üks bin tunnis) otsustasime varakult lõpetada ning lahkusime juba kell 12. Enne seda sai supervisorile number antud, et ta saaks helistada ja öelda, kas meid järgmisel päeval vajatakse või mitte. Kõnet ei tulnud ja sellest ka järeldus, et meid rohkem vaja pole. Valesti järeldasime :D Järgmisel hommikul kella 11. paiku helistas perenaine ja uuris, kas oleme kõik haigeks jäänud. Pärast KÜMNEID vabandussõnu ühelt ja teiselt poolt sai lõpuks selgeks, et me rääkisime üksteisest lihtsalt mööda. Oh well.. better luck next time! :) Kolmapäevaks nagunii tööd enam ei jätkunud ja seega ei kaotanud me midagi. Võitsime aga palju vaba aega.. millega midagi peale polnud hakata! :D Päeva lõpus helistas veel David, pubi omanik, kus me ööbime, teatades, et tegeleb pingsalt meile töö otsimisega. Palus veel mitte ära minna ja selle asemel hoopis lauatennise harjutamisele keskenduda, sest ta kavatseb meile kõigile selles tuule alla teha. SOBIB!
Neljapäevaks olime aga juba 4 päeva tühja passinud ja ühtlasi lõppes hosteli ettemaks ehk oli aeg otsuseid langetada. Hetkel, kui me end välja kirjutamas olime, tuli David, olles just ühe farmiga kokkuleppele jõudnud ja meile uue töö leidnud! Super.

Et mida me nüüd tegema hakkame? Pirne korjama! :D
Õnneks on meil kindel tunnipalk ja pikad päevad ehk on võimalus ka lõpuks midagi reaalselt kõrvale panna, võibolla. Tööd pidi olema kolmeks nädalaks, mis iseenesest pole paha, sest see tähendab, et meil on kerge pärast lõppu siit kohe edasi liikuda.

Eile käisime Pembertonis. Päris tore oli vahelduseks seda kanti külastada. Hostelis on rahvas suures osas välja vahetunud, aga need, kes seal veel endiselt paiksed on, olid kõik üliõnnelikud, et neile külla tulime :D Tore õhtu oli!
Tagasõit polnud päris nii tore, sest mingi hetk selgus, et kui kaugtulesid pikalt põletada, siis hakkavad kõik tuled vilkuma ja lõpuks kustuvad sootuks. Nii ma siis sõitsin 120km pilkases pimeduses lähituledega. Polnudki kõige hullem :D
Lääne-Austraalia politseiametnikega sobitasin ka teel tagasi tutvust. Uued tutvused kuluvad ära, eriti sellistel ametkohtadel :D Auto peatati, sest numbrimärgi mingisugune peegeldav kiht on ära kulunud ja neil ei õnnestunud numbrit kontrollida. Lisaks sellele pole ma veel autot ümber kirjutanud ja Pembertonis sai siidrit natuke joodud. Kõige tipuks hakkas auto alt politsei juuresolekul mingit suitsu tulema :D
Kõigi rahustuseks olgu öeldud, et neil midagi peale numbrimärgi ette heita polnud ja selle eest seekord trahvi ei tehtud. "I'm pretty sure you have better things to spend your money on". Väga mõistvad politseionud :)

Nädalavahetuseks läheme vist Perthi teiste juurde. Miski pole veel 100% kindel, aga asjad tunduvad selles suunas liikuvat :)

Sülega päikest kuuldavasti juba kergelt kevadisse Eestisse :D
Take care!