Hei sõbrad! (kõlab kuidagi.. läägelt! ah, las olla)

Here it comes! Järjekordne väike ülevaade viimastel päevadel minu elus toimunust :)

Auto sai ilusasti remonti viidud ja on nüüdseks kättegi saadud. Ausalt öeldes ma väga ei süvenenudki, mis seal siis õigupoolest tehti. Mind huvitab ainult see, et auto liigub ja seda ilma minu kondimootorita ehk ma ei pea seda kuskil tee pervel lükkama :D Remondiarve oli küllaltki rasvane, aga siiski väiksem, kui esialgu prognoositi, all good! Vähemalt teenindaja oli muhe ja selgus, et tal lausa perekonnatuttavaks üks eestlane. How cool is that! ByTheWay, miks kõik arvavad, et ma sakslane olen?

Mõned klõpsud ühest järjekordsest jahutsvedeliku lisamisest ka..

Täna oli tunduvalt tegusam päev, kui need eelmised. Kui muidu oli päeva tipphetkeks ja kõrgpunktiks kinoskäik (Rango on muide palju kehvem film, kui treiler seda aimata lubab), siis täna põrutasin juba hommikul, mind eesootavaid liiklusummikuid aimamata, Perthi, kus sain Ju (Korea tüdruk) käest meie kõigi payslipid, no need Donnybrooki pirniistanduse omad ikka. Oi kui pikk lause see nüüd sai... selle eest sain ma juba koolis pikki pead :D

Ju bussi peale aidatud, patseerisin niisama linna vahel ja põikasin ka aussijobs'i sisse. Selleks hetkeks oli seal backereid juba minutagi liiga palju ja ma keerasin otsa tagasi kaubanduskeskuste poole.. milline vabastav tunne! :D Window shopping(jah, tõepoolest, ma ei leidnud midagi nendest sadadest poodidest) ei kestnud kuigi kaua, sest kõne Lauralt ja võtsin suuna hoopis Scarborough ranna poole. Tore oli teda jälle üle pika aja näha!

Siin ma siis nüüd päeva lõpuks olen. Woodbridge ja sõprade uhke villa (või no mis ta nüüd nii väga villa on, väga mõnus kohake lihtsalt! :D). Parimaks üllatuseks oli aga üks ülitore ja ÜLIootamatu kõne Eestist! Seda annab üle lüüa :D Thanks!

Cyaaaa!

Donnybrook - Pemberton - Donnybrook- Rockingham - Woodbridge - Perth - Woodbridge...jne

Tere hommikust siit Woodbridge'ist, Perthi külje alt!
Nädalavahetus ning sellele järgnenud päevad on möödunud nii kiirelt ja igal hommikul luuke lahti lükates olen end uues linnas avastanud. Laupäeval vana hea ning kodune Donnybrook, pühapäeval Pemberton, esmaspäeval Rockinghamis, täna, teisipäeval, Woodbridge..

Nüüd kõigest veidi pikemalt.
Laupäeval oli meil teatavasti Donnybrookis viimane tööpäev, mis tähendas, et pakime asjad kokku ja lähme käime tiiru Pembertonis. Kõigil selleks erinevad, kuid kaalukad, põhjused :D Väike pidu, esimene öö autos, hommik rannas ning tagasikäik Donnybrooki, et Alar peale korjata. Sõit Perthi suunas võis alata.
Esimeseks sihtpunktiks enne Perthi sai võetud Rockingham, kus elavad Siim, Marin ja Mirjam. Tee sinna ei möödunud muidugi väikese vahejuhtumita ehk auto mootor läks keema. Selgus, et jahutusvedelik oli välja jooksnud. Meie õnneks märkasime teisel pool teel endalegi ootamatult tanklat, kust saime jahutusvedelikku. Veeanumad ja jahutusvedeliku pudel mootorisse kallatud jätkasime sõitu ning edasine sujus nagu lepase reega(lund siin muidugi endiselt pole!).
Rockingham. Istusime, naersime, jätsime hüvasti ja jätkasime roadtripi Perthi suunas. Sõit ei saanud just eriti kaua kesta, kui temperatuuriseier uuesti punasesse kõrgusse lendas. Jahtusvedelik otsas, jälle. No, mis siis ikka... KÕIK autost leitud vesi viimsenigi mootorisse ja edasi. Loomulikult sellega asi ei piirdunud. "Maantee" oli foore täis ja juba 15km hiljem hakkas asi uuesti kriitiliseks muutuma. Peatus tanklas ja 8l jahutusvedelikku juurde, mis tegelikult alt kohe ka välja vulisema hakkas. Woodbridge'i, Tene, Gerry, Sanderi ja Kerli juurde me siiski välja vedasime, aga kogu nende tänav on seda rohelist jahutusvedelikku täis :D Täna tuleb töökoda leida!
Eile sai veel tiir Perthis käidud. Rongiga siis. Hüppasime Aussiejobsist läbi ja andsime endast elumärki. Palju ei puudnud, et oleks ka kuskil oliivide korjajana tööd saanud, aga see oleks tähendanud, et ma oleks teised tee äärde jätnud. Otsiti nimelt ainult ühte inimest, kel oleks auto. Oh well, küllap leidub midagi meile kõigilegi..

Okei, vaja tegutsema hakata! Auto remonti ja Perthi kinno :)
Olge mureta! Päikest!

Pirnid, pirnid, pirnid. Kaks päeva veel seda puude otsas turnimist ja siis... FINITO! Selleks korraks selleski farmis töö otsas. Õunahooaeg on Donnybrooke'i kandis küll veel ees, aga seda me siia ootama ei jää. Tee viib tagasi Perthi ja aussiejobs'i, kus loodetavasti meile kiirelt uus tööots leitakse.

Ega vahepeal suurt midagi toimunud olegi (jah, jälle see seesama kurikuulus lause). As usual. Auto liigub. Töötame, sööme ja magame. Ilm on super. Lausa nii super, et nüüdseks pole siin juba üle kahe kuu tilkagi vihma tulnud. Farmerite jaoks ilmselt miite kõige rõõmustavam uudis, aga eks nad on selleks valmistunud. Sprinklerid puude all ja lihtsalt traktoritega vee pritsimine on igas farmis tavapärane nähtus. Ma nüüd ei saagi aru, kas see on sügis? Seitse päeva veel ja algab teine sügiskuu ehk aprill. Ilm läheb aga päev-päevalt soojemaks ja homme on juba 35C. Mitte, et ma väga kurdaks, kuigi.. EI, ma ei hakka siinkohal vinguma, et liiga palav on sellise ilmaga tööl olla ja otsasesiselt niriseb higi otse silma, mis paneb silmad kipitama, mis omakorda takistab puu otsas olles okste nägemist, mis tähendab, et saad nendega otse kümnesse, mis ajab aga totaalselt närvi ja paneb vihast oksi murdma... OH EI! :D Kõik on hästi! No dramas!

Laupäeval kolime ilmselt hostelist välja ja käime enne Perthi minekut veel ka vanast heast Pembertonist läbi. Kes oleks võinud arvata, et me pärast sealt lahkumist veel oma nägu seal näitame. Ja juba teist korda. Aga mis teha.. kogu post läheb sinna. Hetkel ootab mind seal kiri kohalikust ARKist ehk siis auto ümbervormistamiseks mõeldud dokumendid. Tuleks seegi lõpuks kätte võtta ja ära teha.

Hoopis teisel teemal. Lugesin paar päeva tagasi varasemaid blogisse tehtud postitusi. Miks mul on tunne, et need lähevad järjest tõsisemaks? :D

Laubaaaaa! Jah, lõpuks jõudiski jälle kätte! Iga päev tööl unistan sellest kaugest teosammul lähenevast laupäevasest päevast või no tegelikult siiski õhtust. Algab ju meie 37,5h kestev vabadus kell pool viis õhtupoolikul :D Jaa... lihtsalt NII hinnaline on see aeg! Lausa nii hinnaline, et ma ei raatsi sellest isegi pidutsemisele aega näpistada. Suht masendav ju tegelikult :D Ehk oleks lugu mõnes suuremas linnas teine. Vana diskopepu nagu ma olen vajan klubi ja muusikat, et end korralikult käima tõmmata. Ah, mis ma heietan siin.. elu on lill! :D

Mäletate ehk veel seda public drinking trahvi, mille ma Perthis sain? Jah, meenus mullegi ja nii see õigeks kuupäevaks maksmata jäigi. Postkontoris arvas onu, et mul pole seda mõtet praegu maksta, sest kiri, milles trahvi maksmist kinnitav kviitung, jõuab liiga hilja kohale. Selleks ajaks on nad juba postiga meeldetuletuse saatnud. Pembertoni!
Üldse üks muhe vana oli see postionu. Küsis, et kas ma ikka soovin seda üldse tasuda. Millal ma riigist lahkun ja kas ma tahan tagasi tulla.. :D Nii see siis jäi. Käisin ka kahel järgmisel päeval politseijaoskonnas, aga nagu väiksele kohale kombeks oli see suletud. Eks ma siis ootan uudiseid Pembertonist. Hea, et mõned meist sinna jäid. Ole sa juba ette tänatud Marvin! :)

Autoga on ka lood nii, et.. loodetavasti politseile väga ette ei jää, sest ma pole jõudnud seda ümber registreerida ja selleks mõeldud aeg on ka täis tiksunud. Selline ma siin Austraalias olen. Ajal jalus! :D Ega ma Eestis muidugi parem olnud. Samasugune kõige viimasele minutile veeretaja. Siin veereb lihtsalt veidi ülegi..

No worries!
Matu :D

Pilte Donnybrookist

Avastasin, et pole Donnybrookis oldud aja jooksul ühtegi pilti blogisse riputanud. Parandan siinkohal selle üüratu vea :D

Siin me elame :)

 kullakallis töökoht

 nendega turnime pirnipuude otsas

ja lõpetuseks üks väike ja armas, kuid sellest hoolimata mürgine, redback. Seekord siis vannitoas..

Herilased, pirnid, redelid..

.. need on need viimase aja märksõnad :)

Ei möödu päevagi, kui pirnipuu kõrval turnides sealt järsku herilaseparve välja ei lendaks, kõik püha viha täis, et nende pesa juurde tikud. Kes saab sutsu näkku, kes kaela.. enamasti rünnatakse esmajoones siiski käsi. Kui ma terve oma eelneva elu jooksul olen saanud kaks korda nõelata, siis siin.. kes neid kõiki enam mäletab. Alar sai ühe korraga lausa 5 pauku. Endiselt elavate kirjas, no worries! :D
Lisaks herilastele on meil siin muidugi ka mesilased. Neid leidub kordades rohkem puude sees, aga et herilasel ja mesilasel silmaga vahet teeks... seda juba naljalt ei juhtu. Näevad erinevalt Eestist praktiliselt identsed välja.
Nõelata saamine on, olenevalt kehaosas muidugi, päris äge :D Ma ei kurda. Kõige nõmedam kogu loo juures on hilisem sügelus, aga elab sellegi üle. Palju hullem on see hetkeline paanika, kui seda parve enda peal näed.. täna jooksin näiteks ehmatusest redelile otsa :D Oii... see oli ikka tunduvalt valusam, kui mingi herilase piste!

Egas midagi, selline see elu siin Donnybrook'is praegu ongi. TÖÖ!
Ahjaa! Sain endale uue hüüdnime ju - koaala Martin! Miks koaala? Sest ma olen sama nunnu! :D
Tegelikult.. kuna ma tööl vett eriti ei joo, siis võrreldi mind koaalaga, kes samuti vedelikku märkimisväärselt ei tarbi, vaid saavad vajaliku koguse lehtede söömisest kätte. No mina lehti ei näksi. Ega muud üle jäägi, kui aegajalt ikka veepudel ligi võtta :)

Bye,
Koaala-Martin.. heh, kõlab nagu Baari-Paavo või Bussi-Pirjo!

Jou!

Viimased päevad on kõik töö tähe all möödunud, nagu peakski. Iga päev 10 tundi pirnide noppimist, mis isegi süüa ei kõlba. Lõpuks hakkab asi ehk isegi käppa saama ehk korjamie tempo on sujuvalt kiiremaks läinud. Oma tiimis ma igatahes see viimane aeglane saamatu lammas pole :D Tööd siin Donnybrookis jagub kindlalt veel vähemalt nädalaks, mis on suurepärane ja seda mitte sellepärast, et ma pirnide korjamist palavalt armastaksin. Ikka materiaalsetel põhjustel ;)

Kas teadsite, et kui pirnidel see väike vars külge jätta, siis säilivad nad kuid? Kes ei teadnud, siis.. here you go.

Pärast viimast, kohalikke automehhaanikuid kiruvat, postitust helises telefon ja ma võisin masinale järele minna. Sellega kogu see remondisaaga muidugi ei piirdunud. Masin anti tagasi kõigest selleks, et saaksin käru tagasi teise töökotta viia. Elektrik mootoririhma peale ei pane. Oh well, hunnik raha ja nädal hiljem on auto käes ja mis kõige olulisem - töötab! Ühtlasi võib eraisiku pankroti välja kuulutada, sest kogu raha tõsteti selle üritusega sujuvalt teiste rahakassadesse. Nüüd PEAB tööd rabama!

Eile, laupäeval, pandi siin linnakeses välikino püsti ja kõigile soovijaile näidati filmi, milleks oli Toy Story 3. Kuigi ma animatsioone tavaliselt vabatahtlikult kuskile vaatama ei jookse, isegi kui neid tasuta näidatakse, siis see film oli tõesti hea. Paneb mõtlema, et ehk ma siiski olen nende mittevaatamisega millestki ilma jäänud :D

Selline kiire ülevaade siis :)

Kui Eestis autoremont nii kaua aega võtaks putitaksid kõik oma masinaid ise. Teist päeva juba tööle ei läinud ja ootan kõnet, et lõpuks autoga töökojast minema saaks veereda. NICE!

In other news.. there's no news :D
Kes korjab pirne, kes vedeleb voodis ja vaatab filme..

First car troubles

Hei!

Ööd meil on siin külmad! Teist hommikut järjest mul näpud külmetavad. Kas ongi sügis käes? Siiski.. päeval lennutab päike temperatuuri õnneks 30C kanti ja paneb karged hommikud unustama... kuni järgmise hommikuni! :)

Nagu eelmises postituse lõpus mainitud, siis nädalavahetus möödus Perthis. Kogu plaan oleks aga napilt vastu taevast lennanud, sest just reedel, vahetult enne tööpäeva lõppu, tekkisid esimesed tõsisemad jamad autoga. Ma ei tea kuidas teil, aga juba aastaid olen ma tähele pannud, et suurem osa probleemidest, mis ootamatult tekivad ja mida endal lahendada ei õnnestu, juhtuvad vahetult enne nädalavahetust või pühi! Ja seda isegi siin, AUSTRAALIAS! Ometigi peaks siin kõik tagurpidi olema :D
Mis siis autol viga? Mootoris oli kerge kõrisev heli, millega kaasnes aegajalt põleva plastiku laadne hais ja kerge suitsupahvakas ventilaatori juurest. Donnybrook'i remonditöökoda pandi nina ees kinni, aga öeldi, et ilmselt on viga rihmapingutis. Laupäeva hommikul käisime Bunbury's, kus tegeleti hoopis kõrvalise asjaga (õlilekkega) ja 150$ hiljem anti auto pidulikult tagasi. Kahtlane heli oli endiselt alles, aga haisu polnud ja no.. midagi muud ei mainitud ehk teekond Perthi võis alata.

Perth. Laupäev on peopäev. Ega me sinna teiste mõtetega väga ei läinudki. Kohtusime teiste Pembertoni eestlastega ja taastutvusime Perthi ööeluga, mis endiselt umbes kella 2-3 paiku otsad kokku tõmbab.. Kokkuvõttes me ei jõudnudki ühtegi klubisse, aga vähemalt järjekorras seisime mitmel pool :D
Pühapäeval nägin lõpuks üle pika pika pika aja Laurat. Mäletate küll! Ta on see kolmas, kes minu ja Alariga Austraaliasse seiklema tuli :D NII hea oli teda näha ja seniseid muljeid vahetada ning tore oli tõdeda, et ma polegi oma koduigatsuses üksi :) Ka tema sooviks vahepeal üle kõige Eestis olla, aga eks me mõlemad teame, et pärast nädalat või paari kodus hakkaksime ilmselt siia tagasi tahtma. Pole see elu seal kodumaal nii lihtne kui siin..

Pühapäeva õhtul muretult ja väsinult tagasi jõudes ei osanud me aimatagi, mis järgmisel hommikul tööle minnes juhtuma hakkab. Panin auto sooja, nagu jahedale sügishommikule kohane, ja tiksusin poolunes autos edasi. Kui kõik autos ja liikuma hakkasime selgus, et autol puudub roolivõim. Ei olnud vaja kaks korda mõelda, et aru saada, mis juhtunud on. Rihm oli puru. Järgmisena märkasin juba punast akutuld ja hirmuäratava kiirusega tõusvat mootori temperatuuri. Tööle me siiski jõudsime ja ka tagasi, aga oh üllatust... esmaspäev oli riigipüha ehk Donnybrook'i töökoda jälle kinni. Teisipäev töölt vabaks ja.. siin ma siis nüüd olen. Istun hostelis oma üsapuutri taga ootan kõnet töökojast, sellal, kui teised pirne nopivad. Vaatame, vaatame, kui tühjaks mu rahakott raputatakse :D

:)

Why does it have to be so hot!?

Väike lühikokkuvõte neile, kes blogil veel endiselt silma peal hoiavad. Pole neid postitusi viimasel ajal siia just palju ilmunud..

Elu ja töö on endiselt Donnybrookis. Õuntega tegime lõpparve, osaliselt kogemata. Töö seal pidi lõppema tegelikult kolmapäeval, aga... esmaspäeval olime Bunbury's käimisest veel suhteliselt koomas ja töö sujus eriti vaevaliselt. Olles teinud ainult 3 bin kuue tunni jooksul (tavaliselt umbes üks bin tunnis) otsustasime varakult lõpetada ning lahkusime juba kell 12. Enne seda sai supervisorile number antud, et ta saaks helistada ja öelda, kas meid järgmisel päeval vajatakse või mitte. Kõnet ei tulnud ja sellest ka järeldus, et meid rohkem vaja pole. Valesti järeldasime :D Järgmisel hommikul kella 11. paiku helistas perenaine ja uuris, kas oleme kõik haigeks jäänud. Pärast KÜMNEID vabandussõnu ühelt ja teiselt poolt sai lõpuks selgeks, et me rääkisime üksteisest lihtsalt mööda. Oh well.. better luck next time! :) Kolmapäevaks nagunii tööd enam ei jätkunud ja seega ei kaotanud me midagi. Võitsime aga palju vaba aega.. millega midagi peale polnud hakata! :D Päeva lõpus helistas veel David, pubi omanik, kus me ööbime, teatades, et tegeleb pingsalt meile töö otsimisega. Palus veel mitte ära minna ja selle asemel hoopis lauatennise harjutamisele keskenduda, sest ta kavatseb meile kõigile selles tuule alla teha. SOBIB!
Neljapäevaks olime aga juba 4 päeva tühja passinud ja ühtlasi lõppes hosteli ettemaks ehk oli aeg otsuseid langetada. Hetkel, kui me end välja kirjutamas olime, tuli David, olles just ühe farmiga kokkuleppele jõudnud ja meile uue töö leidnud! Super.

Et mida me nüüd tegema hakkame? Pirne korjama! :D
Õnneks on meil kindel tunnipalk ja pikad päevad ehk on võimalus ka lõpuks midagi reaalselt kõrvale panna, võibolla. Tööd pidi olema kolmeks nädalaks, mis iseenesest pole paha, sest see tähendab, et meil on kerge pärast lõppu siit kohe edasi liikuda.

Eile käisime Pembertonis. Päris tore oli vahelduseks seda kanti külastada. Hostelis on rahvas suures osas välja vahetunud, aga need, kes seal veel endiselt paiksed on, olid kõik üliõnnelikud, et neile külla tulime :D Tore õhtu oli!
Tagasõit polnud päris nii tore, sest mingi hetk selgus, et kui kaugtulesid pikalt põletada, siis hakkavad kõik tuled vilkuma ja lõpuks kustuvad sootuks. Nii ma siis sõitsin 120km pilkases pimeduses lähituledega. Polnudki kõige hullem :D
Lääne-Austraalia politseiametnikega sobitasin ka teel tagasi tutvust. Uued tutvused kuluvad ära, eriti sellistel ametkohtadel :D Auto peatati, sest numbrimärgi mingisugune peegeldav kiht on ära kulunud ja neil ei õnnestunud numbrit kontrollida. Lisaks sellele pole ma veel autot ümber kirjutanud ja Pembertonis sai siidrit natuke joodud. Kõige tipuks hakkas auto alt politsei juuresolekul mingit suitsu tulema :D
Kõigi rahustuseks olgu öeldud, et neil midagi peale numbrimärgi ette heita polnud ja selle eest seekord trahvi ei tehtud. "I'm pretty sure you have better things to spend your money on". Väga mõistvad politseionud :)

Nädalavahetuseks läheme vist Perthi teiste juurde. Miski pole veel 100% kindel, aga asjad tunduvad selles suunas liikuvat :)

Sülega päikest kuuldavasti juba kergelt kevadisse Eestisse :D
Take care!