Etskae!

Hei!
Meenus üks väike seiklus seoses tööga. Nimelt pakkus ülemus eelmisel nädalal, et soovi korral võin ühe lisaotsa pärast vahetuse lõppu teha. Töö ise seisnevat lihtsalt istumises :D Nojah, mitu korda seega mõtlema ei pidanud ja võtsin pakkumise avasüli vastu. Pärast tööpäeva seadsin sammud Star Tracki lähedal asuvasse Australian Air Expressi, kus mulle siis tööülesanne kätte anti. Minu kohustuseks sai Perthi külje all paiknevasse sõjaväeossa saadetise viimine. Päris põnev! Ikkagi Austraalia sõjavägi ja relvad ja suured müürid ning veel suuremad turvameetmed ja... no saate aru küll! ACTION noh! :D
Et tegu oli saadetisega väeossa, siis nagu tavaks pannakse teine masin sappa sõitma. Mina ees, salapärane kast peal, ning teine kaubik järel. Oleks turvalisuse teemat nõks rohkem rõhutatud oleks ehk käsigi värisema hakanud. Mul oli sel hetkel tegelikult hoopis suurem mure - kuidas baas üles leida. Kohale ma siiski jõudsin. Baas asub Swanbourne'i ranna lähedal ja randu ma juba tean! Pareminigi kui kohalikud, aga ega nad nagunii päikest kummarda. See rohkem eurooplaste pärusmaa.
Kohale jõudnud, jäi üle turvakontroll läbida ning saadetis vastutavale isikule üle anda. Kõik sujus viperusteta kuni hetkeni, mil kast oli vaja kaubikust kätte saada. Ma tõesti ei tea, mida nad nendega teevad. Uued bussid, aga nagu sõidaks mööda seinu ja nurki. Ma ei saanud kaubikust enam kasti kätte! No tee või tina! Uksed ei tule lahti! Minu õnneks oli sõjaväelased muhedad vanad ning viskasid kõrval nalja, et just sellise turvalise teenuse pärast nad seda firmat kasutavadki. Sellisest kaubikust lihtsalt pole võimalik midagi varastada :D Lõpuks mingi valemiga need uksed siiski avanesid ning nad said oma laadungi kätte. Mu uudishimu oli selleks hetkeks juba pääääris suur. Mis seal ikkagi peidus on!? Mul vedas. Ilmselt on neil kohustus saadetis kohe üle kontrollida ning see tähendas, et mul avanes võimalus pilk sinna sisse visata. Sedapuhku transportisin siis püstoleid. Võtsin paar tükki sõpradele ka. Meil siin ohtlik kant. Papud siiamaani kadunud. Varas, kui sa seda loed(ja seda sa kahtlemata teed. I'm fcukin famous!), siis.. haisvaid ja räpaseid tosse pole mõtet tagasi tuua. Too uued!

Kerge ülevaade

Need reedesed postitused hakkavad mulle vist harjumuseks saama. Samas nädala sees pole nagunii väga aega, et kirjutamisse süveneda.

Eks teid huvitab, mis vahepeal toimunud on. Nädala märksõnaks on endiselt töö ja seda veel ilmselt nädalaid, kui mitte kuid :) Aga tööl läheb hästi. Kui kolmapäevane sissemagamine välja arvata. Selles võib vist kerget külmetust (mhmh, ise ka imestan) süüdistada, mis öösiti nina kinni kipub lööma ning und segab. Ööd niigi lühikesed ja kui mitu päeva järjest välja ka pole puhanud, siis ongi kuri karjas :) Probleeme sellest unekotiks olemisest ei tulnud ja kõik jätkub tavapäraselt. Boss on endiselt rahul ja viskab nalja teemal "no Martin, mis sina arvad? Lõpetame tänaseks või mis?". Teised samal ajal suuri silmi tegemas ja muigamas :) Töökaaslastest rääkides. Ilmselgelt on igas asutuses mõned laisad ning viilida üritavad lambad. Star Trackis on nende konsentratsioon tavapärasest suuremgi ja kui ma mõnega veel ühte konteinerisse tööle satun, siis olen nad vahetuse lõpuks oma peas ikka kõikvõimalike ilusate ja mitte nii ilusate nimedega ristinud. Teeb ikka tuska küll, kui pead ise peaaegu kogu töö ära tegema. Seni olen suu veel ilusasti kinni hoidnud. Ilmselt on ülemuski seda märganud. On teine hakanud küsima, kas mulle sobib, kui ta mõne teatud tegelase mulle appi saadab :) Eks kogu seda voolavat ja kohati ebakompetenset kaadrit arvesse võttes ta arvatavasti jälle uuriski, et miks ma ometi sellistega koos kaupa maha tahan laadida. Oleks ju tema pakutud uus töö lihtsam ning ei peaks hulludega kokku puutuma. Olen isegi sellele mõtlema hakanud ning tuleb vist vahetus ette võtta...

Eelmises postituses kirjutasin, et Marini ja Mirjami pere tuleb külla. Kohal nad ongi ning varsti lahkumaski. Tore on värskelt Eestist saabunud kaasmaalasi näha. Kuidagi sooja tunde tekitab, olgugi, et nad minu sugulased pole :D Väike Robin, Marini ja Mirjami 3-aastane õepoeg, rokib siin ikka täiega ringi. Loodetavasti jääb talle Austraalias käimisest midagi ka meelde :) Ja milliseid toite ma siin täna pere külaskäigule saanud olen. Ma ei või! Korralik sütel valmistatud liha tuleb kohe esimesena meelde. Ainuüksi sellele mõeldes tekib hõbekett suunurka... no see oli ikka tõepoolest hea! :D

Ahjaa, laupäeval sai Marisega skaibitud(Skype) ning talle Inglismaale õnnesoovid edastatud. Päris internatsionaalne värk! Aga pöidlad pihku, Marissa :D Tuled varsti mulle oma roosa eralennukiga külla ning ma näitan sulle kängurusid, ämblikke ja madusid (oleme mõnda isegi maja ümber rohu sees märganud). Saad neist kuskil laboris mingi imesuguse kosmeetikatoote kokku keevitada :)
Laupäeval sai veidi uut viisat ka tähistatud. Aga ma ei sooviks sellest rohkem rääkida :D Mõtlesin, et mainin lihtsalt. Need, kes tunnevad, need teavad :D Vinge oli!

Lõpetuseks siis seda, et meil siin 37C sooja. Kui teil külm hakkab, siis.. tulge siia! ;)
Päikest!

VIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIISA!

Siin ma siis olen - võrkkiiges ja õnnelik! Ja miks ma ei peakski siin verandal kõrvetava päikese eest kergelt varjus olevas võrkkiiges mõnulema ning õnnelik olema. Öelge üks põhjus! :D
Ilm on mõnus, käes on reede, nädalavahetus on ees ja ma sain VIISA! Te ei kujuta ette, milline koorem mu südamelt langes, kui ma seda meili oma postkastis nägin. Jalg pole juba mõnda aega nii kergelt maapinda puudutanud! Mitte, et tagasitulek teie juurde mulle nii kohutavalt vastumeelne oleks. Ei, sugugi mitte, aga nutuvõru oleks suu ümber küll suht kaua olnud. Alles ma ju jõudsin siia ja juba tagasi koju.. Aga, mis me enam sellest! Nüüd pole teil midagi muud teha, kui minu üle lihtsalt rõõmu tunda, sest mul on kõik hästi ja järjest paremaks läheb. Või noh, mis siin nüüd nii enam väga paremaks saab minna :) Töö on, auto liigub, meie maja on super, viisa ka olemas, ilm läheb järjest soojemaks... KÕIK on hästi!!! (ma võiks neid hüüumärke siia veel sülega laduda).

Ega siin muud väga suurt ei olegi sündinud. Viisa on ja jääb selle nädala tipp-sündmuseks :D
Tööl läheb hästi, isegi suurepäraselt. Ülemus kutsus mind täna hetkeks kõrvale ja tänas, et ma neid kunagi alt ei ole vedanud ja head tööd teen. Et nad oskavad seda hinnata. No mis ma muud öelda oskan, kui "no worries, mate!". Sellega tegelikult asi ei piirdunud. Vahetuse lõpetab ta tavapäraselt "thanks boys and girls. see ya tomorrow!" sarnase.. lausega(?)..no näete, ei tule see päris õige sõna meelde, mis siia sobik (ja te arvate, et minust saaks ajakirjanikuna asja, hehe). Anyways, täna kõlas see "thank you, boys & girls & Martin". Olin küll kõrvust tõstetud jah. Kes ei oleks? Viibisin suurest liigutusest lausa paar sekundit päris kõrgel atmosfääris. :D Ikkagi teiste ees niimoodi eraldi ära märgitud olla..  ja päris valus löök nendele, kelle käed ainult siis liiguvad, kui boss läheduses. Valusatest löökidest rääkides. Olen kaks päeva(või no ööd) järjest mobiiltelefoni äratust kuuldes seda valelt poolt krabama läinud. Tulemuseks kõva pauk peaga vastu kiviseina. Kui see ka täna öösel juhtub, siis tuleb vist seina polsterdamisele mõtlema hakata. Äratusena mõjub muidugi hästi. Paar hetke ei saa ainult aru, mis toimub ning kahtlustad, et ei viibi samas voodis kuhu õhtul magama heitsid :D

Esmaspäeval peaksid Eestist Mirjami ja Marini sugulased Austraaliasse saabuma. Nad on seda nii kaua oodanud, et seda valitsevat elevust ei ole võimalik kirjeldada. Mulle ei ole keegi külla tulemas?
Kuumakraanid keerame nende saabumiseks samuti korralikult lahti ja juba teisipäeval saab neid 36C kostitatud. MÕNUS ma ütlen!

Kui tööl igav on..

siis tuleb tegevust otsida. Tegin siis paar klõpsu telefoniga :)

Järjekordselt konveierlindi ääres. See siis üks väike osa lindist, mis laos jookseb

Paar pakki ning lao tagumine osa

...

Hei sõbrad!
Jälle see sissejuhatav osa postitusse, mille kirjutamine mulle sugugi meeltmööda pole :D Jätangi selle nii.

Mis siis toimunud on.. not much!
Tööl taon tulist rauda ja ülejäänud aja ma kas magan või söön! No okei, päris nii äärmuslik ka mu elu veel pole, aga järgmisel kuul võib ta selliseks kiskuda küll. Peaks ju tööl iga nädalaga järjest kiiremaks ja kiiremaks minema, sest jõulukingid ja pakid on vaja kohale toimetada. Jõuluvana väikesed abilised :)
Nädalavahetused on mul koduselt möödunud, mitte, et poleks olnud ettepanekuid või võimalusi midagi teha. Olen vist lihtsalt mugavaks muutunud. Või pressib vanus peale :D Minust vanemad tahaksid mulle sellise jutu peale ilmselt mööda kõrvu virutada. Aga noh, mis teist enam karta. Nagunii olete ühe jalaga hauas ja seega ei saa see löök eriti kõva olema :D

Eelmisel nädalal Eesti vallutanud jalgpallihullus ei jätnud ka Austraalias viibivaid eestlasi puutumata. Kahtlemata möödus kogu see mürgel siin rahulikumalt kui teil seal, kuid suuremad pöidlahoidjad ja kaasaelajad said oma doosi siingi kätte. Mõned meist käisid seda öösel 3:45 Burswoodis (Perthi ainuke kasiino, kust ei puudu klubid, baarid, pubid, etendused jne jne. Kohalik Las Vegas ühesõnaga) vaatamas. Et jalgpall mul erutusest käsi värisema ei pane, siis jätsin selle ürituse vahele. Tagant järele mõeldes õige otsus, kuid päris sellist hävimist ei osanud ka mina ette näha. Eestlaste ootused olid meedia poolt muidugi meeletutesse kõrgustesse krutitud. Üldse ei imestaks, kui mängijatel endal sellest jalg värisema ning kõhus keerama hakkas. See selleks! Nagu öeldud, siis jalgpall minu meeli väga ei eruta :)

Kui ma ei eksi, siis samal päeval ehk 11.11.11 läksid mul majaesiselt verandalt papud jalutama. Ei teagi, mis neile minu juures ei meeldinud. Olime saanud üksteist vaid ühe päeva tundma õppida! Ju siis polnud esmamulje minust suurem asi. Olin seega sunnitud endale uued sõbrad ostma. Peaaegu identsed, kuid leplikumad ja ehk isegi lojaalsed :)

Viisa osas ma teid endiselt rõõmustada/kurvastada ei saa. Päevad muudkui mööduvad ja ma muutun siin juba kergelt murelikuks. Samas, kui otsus negatiivseks osutub, siis ma olen saanud siin juba pea 1 kuu ettenähtust kauem olla. Võtku aga heaga terve aasta otsustamiseks ja kaalumiseks aega. Ma ei nutaks :)

Ahjaa, kuninganna läinud Obama kohal... See saab midagi palju hullemat olema, kui kuningliku pere külaskäik. Televusserist ilmselt muud ei näegi. President ise peaks homme Canberrasse saabuma, aga tema autopargi ja agentide saabumist näidati just uudistes. Tuleb kahe lennukiga, kohale lennutati kaks identset limusiini, pilvede vahel tiirutavad hävitajad, autokolonni kuulub 17 sõidukit + kiirabi.. eks tal ole värisemiseks veidi põhjust ka muidugi. Ikkagi USA riigipea. Riigi, mis ei jäta oma nina ühtegi kriisikoldesse toppimata! :)

Olge tublid!
Päikest :)

Heaoluühiskond

Eip, uut viisat pole mul endiselt :)

Vaatan siin õhtuseid uudiseid ja.. no tõesti! Kui kellelegi mingi täiesti arusaamatul põhjusel jääb märkamatuks asjaolu, et siinne elu on võrdlemisi turvaline mulli sees elamine, siis uudiseid vaadates ei saa seda kuidagi eirata. Kui ikka päeva põhiuudiseks on noor naga, keda bussi peale ei lastud, sest tal polnud raha ning ta otsustab seejärel oma viha bussi peal välja elada, siis.. ma ei oska muud, kui imestusest silmi pööritada ning muiata :) Juba see, kuidas seda lõiku erinevad telekanalid eelnevalt reklaamisid oli "muljetavaldav". Ikka "shokeeriv", "uskumatu", "kohutav", "hirmuäratav" jne jne jne. Mida lõpuks teleekraanil näha sai, oli vandaal, kes bussil kojamehe suure pusimise peale küljest murdis ja selle vastu esiklaasi virutas. Klaas seejuures isegi mitte ei mõranenud. Mida teie sellistest uudistest arvaksite? Iseenesest pole see ju paha, et midagi hullu päevast päeva toimumas pole, aga sellisel juhul näidake parem välisuudiseid. Mis ma sellistest ullikestest ikka vaatan :D Ja lennufirma Quantas suur kriis kaks nädalat tagasi, kui nädalavahetusel ükski nende lennuk õhku ei tõusnud.. kogu see vägisi kurku surutav draama tekitas häireid mu seedetraktis! Päeval võisime iga paari tunni tagant nautida tunniajaseid erisaateid, mis uut  infot küll ei sisaldanud, aga see-eest saime teada, kui mitmel erineval viisil on võimalik ühte asja vaatajale esitada. Vastus. Lugematul hulgal! Keelt mitteoskaval inimesel võis teleekraanil lennukeid nähes jääda mulje, et vähemalt pool lennufirma lennukipargist on alla kukkunud..
Sorry, et tühjast-tähjast siin lärmi tekitasin. Eks ma õpin kohalikelt :) See on mul tegelikult juba pikalt hingel olnud. Eestlasele kuidagi harjumatu. Ei olegi end keegi end surnuks sõitnud või kellelegi joomingu käigus nuga rindu löönud. How sad!
Olge mõnusad ja nautige viimaseid sügispäevi. Teile lohutuseks.. ega meilgi ilm siin väga ilus ole. Päris vihmane teine olnud juba viimased nädal aega ning temperatuurgi on kõigest 23-24C. Lohutan end seni sellega, et suveni on veel nõks aega.

:)

Novembri esimene nädal

Väsimus ja laiskus välja magatud - siit see siis tuleb.

Ei oskagi millestki alustada(jah, järjekordselt). Mulle need sissejuhatavad laused postituste alguses pole kunagi meeldinud. Üllatus missugune, kas pole? Vastukarva on need mulle tegelikult terve senise elu olnud. Mäletan, et koolis kirjandeid vorpides jätsin sissejuhatuse alati viimaseks. Pidi see teadupoolest lühidalt kokkuvõetuna sisaldama kõike seda, mida ma ülejäänud kirjandis lahkama kukun. Keeruline ülesanne. Polnud mul ju enamasti aimugi, millest täpselt kirjutama hakkan või milleni ma oma muljetavaldava(!) teemaarendusega välja jõuan..
Blogi kirjutades pole ma sellist taktikat veel kasutanud, aga ehk juba järgmine kord. Teeb see ju alustamist tunduvalt lihtsamaks. Teile võib muidugi tunduda, et see kõik tuleb nii muuseas. Tegelikult võite oma suurepärast kujutlusvõimet kasutades endale ette manada pildi tuimalt ekraani jõllitavast Martinist, kel pole õrna aimugi, millega ta seekord postitust alustab :D

Uuh, ja nagu olekski sissejuhatus olemas. Päris hea sai isegi. Sellega seoses meenub veel üks kirjandite kirjutamisega seonduv. Enda arvates hästi paberile kritseldatud kirjandid olid reeglina need kõige madalama hindega ja suurimat kriitikat pälvivad :D

Nii, aga elust vanajumala selja taga.
Eelmises posituses haibitud kuninganna külaskäik Perthi möödus minust suure kaarega. Ei jõudnudki ma talle lehvitama ega lilli viima. Käisime hoopis Midlandi kaubanduskeskuses odavaid, kuid siiski asjalikke ning töökindlaid, vidinaid oma uude koju otsimas. Ei midagi väga märkimisväärset, aga sinna see kuninganna nägemine läks. Ega väga taga ei nuta, kuigi noh, oleks võinud ju võimalust kasutada. Õnneks kadusid koos kuninglike külaliste ja diplomaatidega ka tänavatele kupatatud politseinikud. Neid oli tõesti palju ning mul väike hirm, et neile millegagi ette jään. Saaks sellegi masina kindlasti ülevaatusele saata :D See selleks.

Et eelmisel nädalavahetusel oli tõeliselt suvine ilm, siis sai esimest korda pikalt tagaaias istutud ning vaikselt siidit joodud. Te ei kujuta ette, kuidas ma seda igatsenud olin. Mitte siidri joomist, vaid aias sooja suveõhtu nautimist. Tuletas mulle meelde, miks ma endiselt siin olen ja olla tahan :) Ilmselt nii mõnelgi tulid suveõhtud meelde ning neid meenutades kerge klomp kurku. Ha, järgmisel suvel saate! No worries! Kurja, kui hea on ikka parastada. Pole küll ilus seda teha, aga ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata. Eks kodus olemiselgi on omad boonused.. (ei tulegi kohe midagi meelde. just kidding)
Nii see nädalavahetus möödus ja eks see üks vajalik pingemaandus oli enne töist töönädalat, mille sarnast ma Star Trackis veel kogenud polnudki. Sel nädala õnnestus nimelt esimest korda tööpäeva alustada keskööl. Just nii! Kella kaheteistkümnest üheksani hommikul tööl olla... väsitav! Ja kui sind veel mitu korda päevas ümber paigutatakse, sest mõni töötaja pole suvatsenud kohale ilmuda ning sa pead teistele appi minema... AGA küllap see kõva pingutus terve nädala jooksul avaldub palganumbrites. Ja numbrid omakorda annavad jõudu edasi pingutada :D Pole just selline töö, mida ainuüksi suurest armastusest selle vastu teeks.

Mis veel, mis veel?
Viisataotlust pole veel rahuldatud. Ehk siis jägmine nädal. Hoiab jätkuvalt närvid kergelt pingul.
Mingi päev aitasin naabrimehel autot käivitada. Tema esimene kokkupuude eestlasega. Pakkus mulle tänutäheks veinipudelit. Tagasihoidlik nagu ma olen, siis lükkasin nii pakutud valge kui ka punase veini tagasi, KUID kui jutt õlleni jõudis, siis ütlesin, et sellest küll ära ei ütleks. Siiamaani ootan. Tea, kas pidas mind ülbeks, et nö kingitud hobuse suhu vaatasin ning midagi paremat soovisin :D Aga no tõesti, vein pole minu maitse!
Muud märkimisväärset polegi nagu toimunud. Kogu see siinne elu ise ja igapäevased pisiasjad on need, mis elu nautimisväärseks teevad :) Tulge proovige!

Okei, järgmise kirjutamiseni!
Olge tublid!

Tervist!

Olen elus ja komplektne :)
Kirjadele vastan ja blogi täiendan nädalavahetusel. Nädala sees lihtsalt ei jaksa/jõua. Sorry!

Olge mõnusad!
Martin