Hei!
Esimene tööpäev Thrifty rent-a-car nimelises kohas selja taga, ja paar päeva selle mõttega elanud, võib nüüd teiega esimesi muljeid jagada. Töökoht asub kohe Perthi Domestic(riigisisesed lennud) Airporti külje all, põhimõtteliselt terminalist üle tee. Töökoht ise mingeid erilisi emotsioone ei tekita, küll aga töökorraldus. Et endal lihtsam kirjutada oleks, siis alustan sellest, mida mina seal konkreetselt tegema pean. kui rendiauto tuleb. Ajan auto sisse, märgin üles kerekahjustused, kontrollin varuratast, kiirelt tolmuimejaga sisepuhastus ja seejärel välipesu. Nendest kahest viimasest.. see on ikka.. ma olin suht sõnatu! Sisepuhastus tähendab seal siis tolmuimejaga põrandate puhastamist, aga selle asemel, et midagi konkreetselt puhtaks teha, lastakse siit-sealt kergelt üle ja voilaa - valmis! Kedagi ei huvita, et istme vahele oleks nagu pool pätsi saia pudenenud või keegi on armatuuri täis "oksendanud". Ja selline auto antakse järgmisele kliendile!? Välipesusid olen ma igasuguseid näinud ja sellega nad mind väga jalust rabada ei suutnud. Ikka (põranda!)hari kätte, korraks shampooni sisse ja nühkima. Ei mingit loputust enne seda. Kes sellises tegutsemises viga ei näe, siis mõelge tolmule, liivale või isegi mudale, millega auto kaetud on ning mis juhtub siis, kui seda lihtsalt mööda keret nühkida. Sama hästi võiks liivapaberiga autot pesta. Sellist asja nagu svamm neil polegi. Tuliuued autod ja selline pesu.. käsi tõrkus päris korralikult enne, kui masinatele peale lendasin. Ainukeseks lohutuseks oli asjaolu, et tegu on rendiautodega ja ma ei pea pärast omanikule otsa vaatama :)
Sellega mu tööülesanded siiski ei piirdu. Lisaks eelnevale pean masinaid ühest kohast teise liigutama. Ausalt, ma ei saanud mitte muhvigi aru, mis loogika või seaduspärasus seal autode transportimisel toimis. Järsku lihtsalt karjuti kuskilt, et kõik autodesse (enne pidi muidugi kapist võtme võtma, millest ma samuti päeva lõpuks sotti ei olnud saanud) ja seejärel sõitsime nendega mingisse parklasse. Seal ootas meid auto, mis viis meid teise parklasse, kust võeti uued autod ja sõideti kolmandasse parklasse. Mingitel masinatel pidi veel kere üle kontrollima ja läbisõidu meelde jätma ning pärast kontoris raamatusse kandma. Lisaks kõigele on autod jagatud kategooriatesse. Olgu selleks siis ECAR, ECMR, ICAR, ICMR, FCAR, SCAR, IWAR... fakt on, et ma jagan neist ainult ühte. FCAR on "Full"(täis) ehk meenutab kõige rohkem normaalset mugavustega autot :D No täiesti käsitlematu! Oleks siis keegi poole sõnagagi seletanud mis, mida, miks, millal!?!?!? Päeva lõpuks oli mul pea nii paks otsas ja kannatus viimse piirini viidud. Kui vahetusevanem (paras bitch muide) imestas, kuidas ma kapist jälle võtmeid ei leia, siis ma lihtsalt ei suutnud enam ja.. noh, ütlesin valjult aga viisakalt, et keegi kurat pole ju seletanud, mille järgi võtmed sorteeritud on! Oiii see oli hea tunne, aga kõlas ilmselt kurtidele kõrvadele, sest ta jauras seal samamoodi edasi. Ei, tore tädi on! Homme jälle! :D Aga ma ei anna alla, küll läheb kergemaks! Peab minema! Olgu siiski öeldud, et ma ei tulnud siia selleks, et keegi saaks oma masendavast elust tingitud viha minu peal välja elada. Uue töö leiab alati. Seniks pingutan aga Thrifty'is edasi. Kui asja käppa saab, siis teoorias võib see päris äge koht olla :)
***Ahjaa, pole põhjust arvata, et ma nüüd järsku mingiks mässumeelseks teismeliseks muutunud olen :D Vist ei ole..
Päikest!
Sunday, September 25, 2011
Thursday, September 22, 2011
Uudiseid
Hei!
Ma ei oskagi kuskilt alustada. Ja see ei tähenda ilmtingimata seda, et vahepeal on nii palju toimunud :)
Kõige aktiivsem osa mu elust on ilmselgelt seotud tööga ja sellest ma nüüd ka kirjutan. Kes lugeda ei viitsi.. loeb ikka!
Niisiis, tööl olen ma sel nädalal käinud, kiire arvutus, 3 tundi! Jah, kolm tundi ja seda eile hommikul Star Trackis, kus sain üle pika aja jälle kaste loopida. Aga noh, kütuseraha sain ju tagasi ja liigutada on vaja.
Päev varem viisid jalad mind aga Aussiejobsi. Arvestades seda, kui lühikest aega ma nende poolt pakutud tööl seal Augusta pagariäris vastu pidasin, siis lootsin uuele algusele. Aega on sellest juhtumist juba omajagu möödunud ning selle jooksul pole nende "tööpoest" just vähe inimesi läbi käinud. Juhtus aga see, et olles oma pea ukse vahelt sisse pistnud, teatas Anissa kohe, et näete tema on eestlane ja meile juba tuttav nägu. Oh eiii.. ta mäletab! Augustas toimunut ta siiski õnneks üles kaevama ei hakanud. Võimalik, et asi oli mu peas suuremad mõõtmed võtnud, kui see tegelikult väärt oli. Juhtub! Teised lükati igatahes tahaplaanile ja hakati kohe minuga tegelema. Midagi oli tal nagu ka pakkuda, aga hetkel ma nii meeleheitel veel pole. Sai siis niisama vesteldud ja tulema tuldud. Päris üksi ma sealt aga välja ei jalutanud. Võtsin 3 eestlast kaasa :D Rääkisin erinevatest võimalustest töö leidmiseks ja viisin nad ühte teise tööbüroosse, kus nad end nö. arvele võtsid. Numbrid vahetatud, soovisin neile edu ning võtsin suuna kodu poole. Tagasi jalutasin ma sama targalt, kui linna sai mindud, tööta, kuid tuju.. teate seda ülevat meeleolu/tunnet nagu suudaksite mägesid liigutada ja saaksite kõigega hakkama? Kui ei, siis olete paljust ilma jäänud. Või nihutate igapäevaselt "mägesid" :D Igatahes just sellise kõikvõimsana ma koju naasesin. Teistele millegagi abiks olemine mõjub mulle paremini kui meelemürgid! Sellest kõigest tiivustatuna, sobrasin veidi netis ja leidsin töökuulutuse, mis mulle huvi hakkas pakkuma. Austraalia autorendifirma Thrifty otsis Car Detailerit (põhiolemuselt sama, mida ma Tartus tegin + mõned lisaülesanded). Thrifty on üks tõsiselt suur kompanii. Neil 210 kontorit üle Austraalia ning autoparki kuulub 11000 autot, bussi, veokit jne. Igatahes, saatsin neile eile oma CV. Täna hommikul helistati ning kutsuti vestlusele, mis lõppes sellega, et ma olen homsest täiskohaga tööl! KURADI GENIAALNE!!! :D Minu esimene CV, mille kuskile saatnud olen ja kohe näkkas. Ma olen kerges hämmingus ja ekstaasis! Illusioone muidugi veel luua ei tasu. Mine tea, mida see kõik endast täpsemalt ette kujutab. Töötunde tundub aga normaalselt olema ja ma saan graafiku järgi tööl käia! Mul on GRAAFIK!
Elukoha otsingud meil nii hästi ei ole läinud. Saime täna korvi, aga ehk õnnestub järgmisel korral. Ega otseselt veel põleta ka.
Ma ei oskagi kuskilt alustada. Ja see ei tähenda ilmtingimata seda, et vahepeal on nii palju toimunud :)
Kõige aktiivsem osa mu elust on ilmselgelt seotud tööga ja sellest ma nüüd ka kirjutan. Kes lugeda ei viitsi.. loeb ikka!
Niisiis, tööl olen ma sel nädalal käinud, kiire arvutus, 3 tundi! Jah, kolm tundi ja seda eile hommikul Star Trackis, kus sain üle pika aja jälle kaste loopida. Aga noh, kütuseraha sain ju tagasi ja liigutada on vaja.
Päev varem viisid jalad mind aga Aussiejobsi. Arvestades seda, kui lühikest aega ma nende poolt pakutud tööl seal Augusta pagariäris vastu pidasin, siis lootsin uuele algusele. Aega on sellest juhtumist juba omajagu möödunud ning selle jooksul pole nende "tööpoest" just vähe inimesi läbi käinud. Juhtus aga see, et olles oma pea ukse vahelt sisse pistnud, teatas Anissa kohe, et näete tema on eestlane ja meile juba tuttav nägu. Oh eiii.. ta mäletab! Augustas toimunut ta siiski õnneks üles kaevama ei hakanud. Võimalik, et asi oli mu peas suuremad mõõtmed võtnud, kui see tegelikult väärt oli. Juhtub! Teised lükati igatahes tahaplaanile ja hakati kohe minuga tegelema. Midagi oli tal nagu ka pakkuda, aga hetkel ma nii meeleheitel veel pole. Sai siis niisama vesteldud ja tulema tuldud. Päris üksi ma sealt aga välja ei jalutanud. Võtsin 3 eestlast kaasa :D Rääkisin erinevatest võimalustest töö leidmiseks ja viisin nad ühte teise tööbüroosse, kus nad end nö. arvele võtsid. Numbrid vahetatud, soovisin neile edu ning võtsin suuna kodu poole. Tagasi jalutasin ma sama targalt, kui linna sai mindud, tööta, kuid tuju.. teate seda ülevat meeleolu/tunnet nagu suudaksite mägesid liigutada ja saaksite kõigega hakkama? Kui ei, siis olete paljust ilma jäänud. Või nihutate igapäevaselt "mägesid" :D Igatahes just sellise kõikvõimsana ma koju naasesin. Teistele millegagi abiks olemine mõjub mulle paremini kui meelemürgid! Sellest kõigest tiivustatuna, sobrasin veidi netis ja leidsin töökuulutuse, mis mulle huvi hakkas pakkuma. Austraalia autorendifirma Thrifty otsis Car Detailerit (põhiolemuselt sama, mida ma Tartus tegin + mõned lisaülesanded). Thrifty on üks tõsiselt suur kompanii. Neil 210 kontorit üle Austraalia ning autoparki kuulub 11000 autot, bussi, veokit jne. Igatahes, saatsin neile eile oma CV. Täna hommikul helistati ning kutsuti vestlusele, mis lõppes sellega, et ma olen homsest täiskohaga tööl! KURADI GENIAALNE!!! :D Minu esimene CV, mille kuskile saatnud olen ja kohe näkkas. Ma olen kerges hämmingus ja ekstaasis! Illusioone muidugi veel luua ei tasu. Mine tea, mida see kõik endast täpsemalt ette kujutab. Töötunde tundub aga normaalselt olema ja ma saan graafiku järgi tööl käia! Mul on GRAAFIK!
Elukoha otsingud meil nii hästi ei ole läinud. Saime täna korvi, aga ehk õnnestub järgmisel korral. Ega otseselt veel põleta ka.
Lõpetuseks tutvustan teile veel populaarset Austraalia muusikat ;)
Have fun!
Friday, September 16, 2011
Pealkirju on nii keeruline panna
No tervist mu käekäigust huvitatud!
Üks järjekordne nädal saab kohe-kohe jälle ajalukku kirjutatud, midagi eriti märkimisväärset korda saatmata. Pudelite näppimisega saime Frucoris ühele poole ja täna olin juba nagu töötu - uut tööotsa ei pakutud. Tundub, et ka esmaspäev möödub lakke sülitades. Ja parem oleks, kui teisipäevaks jälle seda kullerifirmat ei pakuta. No teate küll, see koht, kus ma 7h mitte midagi ei teinud! Käisin seal ka sel nädalal. Ei mina enam sinna oma jalga tõsta! Mul on kuskil kupli all ilmselgelt miski korrast ära, sest ma ei oska niisama tegevusetult juures passida. Teised toimetavad ja ma seisan lolli näoga sealsamas kõrval ning üritan... ma ei teagi mida! Annaks keegi siis mingi ülesandegi! Samas istuma ei julge ka minna, sest see jätaks minust kuidagi halva mulje :D Selle kohaga on siis ühelpool. Ma ei tea.. ilmselt teen esmaspäeval väikese tiiru Aussijobsi ja vaatan sealsed näod üle. Ehk on neil midagi head ja püsivamat kuskil linna ümbruses pakkuda. Samas.. tahaks ju tegelikult ikkagi linna jääda! Pff.. ma olen nii kahe vahel. Käisime tegelikult eile ja täna maju vaatamas. Praegune korter tõotab meile kõigile lähitulevikus kitsaks jääda, mis tähendab, et võiks midagi avaramat asemele leida. Eile vaatamas käidud pind oli tõeliselt mõnus ja hubane, aga illusioonid selle endale krabamisest purunesid hetkel, kui nägime huviliste massilist uksest sisse-välja voorimist. Üks pereisa teatas kohe, et nad sooviks seda mitmeks-mitmeks aastaks rentida. Tema ja teiste peredega on meil raske konkureerida. Ikkagi kohalikud ja stabiilsemad, kui backpackerid.
Täna käisin viskasin Mariniga ühele teisele majale pilgu peale ja sisse. Huvilisi oli vähem ja maja ise ehk isegi armsam ning mis kõige olulisem - maja taga oli muruplats! Teid üllataks, kui haruldane see nähtus linnas on! Enamasti on maja taga 2x5 meetrit suur, st. väike, aed, millest 95% on kivisillutise all. Armas.
Nii, õuest tagasi.. kuhu ma jäingi? Ahjaa, käsil on koduotsingud. Paneb imestama, kui keeruliseks on võimalik üks iseenesest lihtne üürimise protseduur ajada. Alates sellest, et mõne koha vaatamiseks peab üle nädala ootama kuni asjaoluni, et selle endale saamiseks peab täitma päris mahuka küsimustiku. Kirja lähevad nii soovitajad, praegune ja eelmised elukohad, töökohad + palk kuni selleni välja, kas muru niitmiseks niiduk on olemas. Kummaline, aga samas arusaadav. Võinuks ise sama teha..
Postituse lõpetan seekord ühe lauluga, mis Lääne-Austraalias hetkel äärmiselt populaarne on. Ehk meeldib teilegi. Kui mitte esimesel katsel, siis neljandal kindlasti! :D Ärge omapärasel videol ennast segada laske.
Üks järjekordne nädal saab kohe-kohe jälle ajalukku kirjutatud, midagi eriti märkimisväärset korda saatmata. Pudelite näppimisega saime Frucoris ühele poole ja täna olin juba nagu töötu - uut tööotsa ei pakutud. Tundub, et ka esmaspäev möödub lakke sülitades. Ja parem oleks, kui teisipäevaks jälle seda kullerifirmat ei pakuta. No teate küll, see koht, kus ma 7h mitte midagi ei teinud! Käisin seal ka sel nädalal. Ei mina enam sinna oma jalga tõsta! Mul on kuskil kupli all ilmselgelt miski korrast ära, sest ma ei oska niisama tegevusetult juures passida. Teised toimetavad ja ma seisan lolli näoga sealsamas kõrval ning üritan... ma ei teagi mida! Annaks keegi siis mingi ülesandegi! Samas istuma ei julge ka minna, sest see jätaks minust kuidagi halva mulje :D Selle kohaga on siis ühelpool. Ma ei tea.. ilmselt teen esmaspäeval väikese tiiru Aussijobsi ja vaatan sealsed näod üle. Ehk on neil midagi head ja püsivamat kuskil linna ümbruses pakkuda. Samas.. tahaks ju tegelikult ikkagi linna jääda! Pff.. ma olen nii kahe vahel. Käisime tegelikult eile ja täna maju vaatamas. Praegune korter tõotab meile kõigile lähitulevikus kitsaks jääda, mis tähendab, et võiks midagi avaramat asemele leida. Eile vaatamas käidud pind oli tõeliselt mõnus ja hubane, aga illusioonid selle endale krabamisest purunesid hetkel, kui nägime huviliste massilist uksest sisse-välja voorimist. Üks pereisa teatas kohe, et nad sooviks seda mitmeks-mitmeks aastaks rentida. Tema ja teiste peredega on meil raske konkureerida. Ikkagi kohalikud ja stabiilsemad, kui backpackerid.
Täna käisin viskasin Mariniga ühele teisele majale pilgu peale ja sisse. Huvilisi oli vähem ja maja ise ehk isegi armsam ning mis kõige olulisem - maja taga oli muruplats! Teid üllataks, kui haruldane see nähtus linnas on! Enamasti on maja taga 2x5 meetrit suur, st. väike, aed, millest 95% on kivisillutise all. Armas.
Nii, õuest tagasi.. kuhu ma jäingi? Ahjaa, käsil on koduotsingud. Paneb imestama, kui keeruliseks on võimalik üks iseenesest lihtne üürimise protseduur ajada. Alates sellest, et mõne koha vaatamiseks peab üle nädala ootama kuni asjaoluni, et selle endale saamiseks peab täitma päris mahuka küsimustiku. Kirja lähevad nii soovitajad, praegune ja eelmised elukohad, töökohad + palk kuni selleni välja, kas muru niitmiseks niiduk on olemas. Kummaline, aga samas arusaadav. Võinuks ise sama teha..
Postituse lõpetan seekord ühe lauluga, mis Lääne-Austraalias hetkel äärmiselt populaarne on. Ehk meeldib teilegi. Kui mitte esimesel katsel, siis neljandal kindlasti! :D Ärge omapärasel videol ennast segada laske.
Olge tublid!
Sunday, September 11, 2011
Who's the boss?
Hei! Mõtlesin, et kirjutaks midagi. Midagi toredat(no ehk mõtlen midagi välja). Enne, kui netis surfamiseks ostetud andmemaht jälle otsa saab. Netipulga omamine on siin Eesti mõistes ikka naeruväärselt ja jaburalt kallis. 3GB andmesidet maksab 50 dollarit ehk siis üle 500 krooni (jah, endiselt teisendan kõik kroonidesse). Kaua see mul kestabki, mingi 2 nädalat? See selleks :)
Elu siin hakkab järjest rohkem õigetesse rööbastesse vajuma ning varem kogetut meenutama. Oleks vaid terve see Pembertoni kamp endiselt siin.. Elu oleks lill! LILL, ma ütlen! :))
Esmaspäeval jätkan siltidega sealt, kus reedel pooleli jäi ning loodetavasti kestab see terve järgmise nädala. Oleks mõnusalt stabiilne ja saaks normaalse arvu töötunde. Frucorist rääkides, siis olen endale seal millegagi hüüdnime välja teeninud - the boss. Ei oskagi sellest midagi arvata. Andku aga minna! :)) Tea, kas asi võib selles olla, et ma aegajalt seal nende tehtud apse parandan? Aga noh.. kus viga näed laita, seal mine ja aita! Pole isegi kellelegi midagi nina alla hõõrunud, lihtsalt ei taha, et meist halvasti arvataks. Kergem on ise asi korda ajada, kui süüdlane kõrvupidi juurde tirida ja tutistada :D Ega ma seda noomimise kunsti tegelikult valdagi.
Reedel käidi meile tööohutusest rääkimas. Tavapärane "tõstke jalgadega, mitte seljaga" jne. Selline elementaarne jutt. Mul oli selle kõige juures päris raske tõsisena püsida, sest noh - Eestis seda ju väga ei kohta. Teised ei teinud teist nägugi, olevat iganädalane värk. Jah, siin on tööohutus olulisem kui miski muu. Tuleb meelde, kuidas eelmine nädal pausi ajal üksteise peale laotud "euroaluste" peal istusin. Palju neid seal olla võis.. 4-5 tükki? Üks hetk tuli ülemus ja palus maha tulla, sest see polevat ohutu. Selline lugu siis.
Polegi vist maininud, et mul on jälle uus perekonnanimi. Konnapaa! Just nii mu nimi juhiloalt auto dokumentidesse kirjutati :D Kõik on uus septembrikuus. Oktoobris jälle!
Martin (Kunnadaa, Kunadadaa, Kunbaa, Kunandaa, Konnapaa, ... )
Take it easy!
Elu siin hakkab järjest rohkem õigetesse rööbastesse vajuma ning varem kogetut meenutama. Oleks vaid terve see Pembertoni kamp endiselt siin.. Elu oleks lill! LILL, ma ütlen! :))
Esmaspäeval jätkan siltidega sealt, kus reedel pooleli jäi ning loodetavasti kestab see terve järgmise nädala. Oleks mõnusalt stabiilne ja saaks normaalse arvu töötunde. Frucorist rääkides, siis olen endale seal millegagi hüüdnime välja teeninud - the boss. Ei oskagi sellest midagi arvata. Andku aga minna! :)) Tea, kas asi võib selles olla, et ma aegajalt seal nende tehtud apse parandan? Aga noh.. kus viga näed laita, seal mine ja aita! Pole isegi kellelegi midagi nina alla hõõrunud, lihtsalt ei taha, et meist halvasti arvataks. Kergem on ise asi korda ajada, kui süüdlane kõrvupidi juurde tirida ja tutistada :D Ega ma seda noomimise kunsti tegelikult valdagi.
Reedel käidi meile tööohutusest rääkimas. Tavapärane "tõstke jalgadega, mitte seljaga" jne. Selline elementaarne jutt. Mul oli selle kõige juures päris raske tõsisena püsida, sest noh - Eestis seda ju väga ei kohta. Teised ei teinud teist nägugi, olevat iganädalane värk. Jah, siin on tööohutus olulisem kui miski muu. Tuleb meelde, kuidas eelmine nädal pausi ajal üksteise peale laotud "euroaluste" peal istusin. Palju neid seal olla võis.. 4-5 tükki? Üks hetk tuli ülemus ja palus maha tulla, sest see polevat ohutu. Selline lugu siis.
Polegi vist maininud, et mul on jälle uus perekonnanimi. Konnapaa! Just nii mu nimi juhiloalt auto dokumentidesse kirjutati :D Kõik on uus septembrikuus. Oktoobris jälle!
Martin (Kunnadaa, Kunadadaa, Kunbaa, Kunandaa, Konnapaa, ... )
Take it easy!
Thursday, September 8, 2011
Kuidas ma teile küll näidata saaks, kuidas Austraalias see töötegemine käib?
Olles selle siinse töökorraldusega ikka ja jälle kokku puutunud ei jää mul muud üle, kui jätkuvalt imestusest käsi kokku lüüa :D
Täna saadeti mind suure segaduse saatel hoopis mujale tööle. Nimelt 10 minutit enne järjekordse päeva algust Frucoris(koht, kus ma silte kontrollin) helistati Integratedist(mu tööbüroo) ja küsiti, kas ma olen vaba ja valmis tööle minema. Vastuse peale, et ma olen kohe tööle jõudmas, teatas naishääl teisel pool toru, et neil on mulle midagi muud ning mind kupatati hoopis kaugemale. Firmasse, mis tegeleb elektroonikaseadmete transportimisega. Oh well, läksin kohale ja.. teate, ma ei saa siiani aru, mida ma seal siis nüüd täpsemalt tegema pidin või miks mind vaja oli. Minu päev möödus peamiselt veoki kõrvalistmel nina nokkides. Paar korda käisin ka väljas värsket õhku hingamas ning pirni kuju võtvat keha sirutamas, jälgides sealjuures, kuidas autojuht tööd teeb. Ülejäänud aja juurdlesin kuidas kasulik olla, aga välja ma seda mõeldnudki. Ja ma sain selle eest palka. Pea kõik täna transporditud seadmetest läksid haiglatesse(selles suhtes oli muidugi põnev), üks suurem kui teine. Ikka tõstukiga peale ning järgmises kohas jälle maha. Hmm.. polegi end varem vist nii kasutuna tundnud? See kõik viis mind taaskord tõdemuseni, et erinevalt Eestist pole siin tööjõud ja töökohad ikka absoluutselt optimeeritud ning läbi mõeldud. Kodus oleks mind pärast esimest tundi istumist koju saadetud. Siin võid istudes lamatised saada! Ühe inimese tööd teeb vähemalt kaks sinikraed. Tänavas likvideerimist ootav auk, 5 selli ümber - üks nokitseb seal midagi labidaga, teine paigaldab tänavale koonuseid, kolmas seletab midagi, neljas jälgib ega selgest taevast vihma kallama hakka ning viies on valmis esimest asendama, kui töö ootamatult väsima peaks. See on elu.
:)
:)
Wednesday, September 7, 2011
Väike lisa eelmisele postitusele
Et teaksite, kes teist mööda sõites signaali lasi (kui see töötab, polegi proovinud).
Tuesday, September 6, 2011
Kallid sõbrad!
Pealkiri kõlab kurjakuulutavalt, kas pole? :)
Kallid sõbrad, mida ma küll teieta teeksin!? Öeldakse, et vaene on inimene, kel pole sõpru. Seni olen ma pidanud end nö. keskklassi kuuluvaks, aga viimane nädal on pannud mind oma suhtumist ümber hindama. Ma olen ju lausa eliit! Jõukas koorekiht! Jah, sõpru ja tuttavaid, kellega lävida, on mul omajagu, aga nagu ma nii mõnelegi ka seletanud olen, siis inimesi, kelle ette tiitel Sõber käib, võin ma ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hell, mul selleks üle kolme sõrme ei kulugi! Teised jagunevad väga headeks tuttavateks ja lihtsalt tutvusteks. Sõnaga "sõber" olen ma ikka üliettevaatlikult ringi käinud ning seda turvaklaasi taga olevas karbis paksu vati sees hoidnud. Ehk on aeg muutusteks?
Miks ma sellest üldse juttu teen? Viimane nädal, mis ma siin tiksunud olen, on möödunud tagasilöökide, koduigatsuse ja vägisi ligi tikkuva masenduse valguses. Muidugi, väikesed tagasilöögid on paratamatus ja kui nendele tagasi vaadata, siis polegi need nagu õiged tagasilöögid. Jah, autoostuga läksin veidi alt, aga ta ju liigub siiski, mis omakorda tähendab, et ma saan tööl käia (va. esimesel päeval, kui mingi väike kurjam mootorisse oli pugenud ja ma tööle ei jõudnudki :D sh*t happens!). Reedeks ja esmaspäevaks tööd ei pakutudki(esmaspäeva hommikul küll helistati, aga Perth pole Tartu, kus vaevalt 45. minutist etteteatamisest piisab, et sa jõuaksid veel kuskile tööle sõita), mis päikese veel paksemate pilvede taha peitis. Lisame siia veel koduigatsuse, mida alati võimendavad igasugu altminekud ja ebaõnnestumised ning saamegi soodsa pinnase masenduse tärkamiseks. Siin tulevadki mängu sõbrad. Teie kirjaread ja lohtussõnad on lihtsalt hindamatu väärtusega. Ja et neid nii paljudelt tuli.. ma tunnen, et inimesed tõesti hoolivad! Täiesti uskumatu. Või noh, tegelikult ma olen ju nii tore ja hea ning selle kõik kuhjaga välja teeninud! :D Ego egoks, pean selle sõna "sõber" laiemalt kasutusse võtma. Parimad sõbrad - see on eraldi teema :) Kogu eelnevat kokku võttes - tore, et on neid, kes usuvad sinusse ka siis, kui sa ise seda enam teha ei suuda. Big thanks for your support!
Aga et tegu on reisiblogiga, kus rõhk on lustil ja lillepeol, siis..
I have a car! And a job, for now! Vähemalt nädalalõpuni peaks muretu olema. Hetkel olen tööl Frucoris, mis tegeleb karastusjookide turustamisega. Töö on iseloomult väga lihtne. Tehas on välja saatnud suure koguse praaki(pudelite sildid on plekilised) ning peakontor otsustas, et see tuleb tagasi saata. Üle Austraalia on ladudes sadu tuhandeid plekiliste siltidega taarat, mis tuleb üles leida. Töö seisnebki kastide avamises ja pudelite kontrollimises. Naeruväärseks teeb kogu ürituse fakt, et täna läbi vaadatud ~9000. pudelist 96 olid defektideta. Queenslandis leiti 32000. pudeli hulgast vaid kaks kasti korralikke. Kas poleks lihtsam(ja odavam) kõik tagasi saata ja lasta uued sildid panna? Kokkuhoid tööjõu pealt tuleks päris korralik.. AGA siis oleks ma töötu. Kahe otsaga asi :) Seniks jääb meil ~57000 veel üle vaadata. Vähemalt on mida päeval teha. Ahjaa, need "defektid" on tühised. Järgmine kord poes janu kustutamiseks limonaadi ostes visake siltidele pilk peale. Kui juhtute nägema silti, millel oleks nagu trükivärvi plekk peal, aga samas nagu ei ole ka, siis BINGO - selliseid me välja sorteerimegi. Kergelt arusaamatu üritus arvestades, et mõnda pudelit peab mitu korda käes keerutama sealt millegi ebaloomuliku avastamiseks.
Ilmast on alati hea rääkida.. ja õhus on tunda kevadet! Ilm soojeneb nädala lõpuks juba 25C. Et tegu on kevade teise nädalaga, siis pole paha! Huvi pärast viskasin pilgu ka UV indeksile, mille väärtus on 6. Hullunud pärvitajatele(ja muidu teadjamatele) ütleb see number seletamatagi kõik, aga neile, kes ei tea, siis sellega väljendatakse päikesekiirguse tugevust. Eesti suvede maksimum jääb sinna 8 ümbrusesse. Meelde on jäänud, et Pembertonis elades kõikus UV indeks 16 ümber. Päris kreisi! Pole ime, et nina paar korda maha põles :D Ookeani temperatuur kõigub väidetavalt juba praegu 20C ümber. Täiesti ebanormaalne! Talv just lõppes!
Damn, kell juba pool üksteist õhtul ja hommikul vaja tööle rutata. Tõmbangi otsad kokku. Järgmine postitus tuleb ehk kiiremini, kui see praegu kirjutatu. Õhus on tunda positiivsemaid võnkeid :D
Vähem muretsemist! (rääkides hakkab kergem)
:)
Kallid sõbrad, mida ma küll teieta teeksin!? Öeldakse, et vaene on inimene, kel pole sõpru. Seni olen ma pidanud end nö. keskklassi kuuluvaks, aga viimane nädal on pannud mind oma suhtumist ümber hindama. Ma olen ju lausa eliit! Jõukas koorekiht! Jah, sõpru ja tuttavaid, kellega lävida, on mul omajagu, aga nagu ma nii mõnelegi ka seletanud olen, siis inimesi, kelle ette tiitel Sõber käib, võin ma ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hell, mul selleks üle kolme sõrme ei kulugi! Teised jagunevad väga headeks tuttavateks ja lihtsalt tutvusteks. Sõnaga "sõber" olen ma ikka üliettevaatlikult ringi käinud ning seda turvaklaasi taga olevas karbis paksu vati sees hoidnud. Ehk on aeg muutusteks?
Miks ma sellest üldse juttu teen? Viimane nädal, mis ma siin tiksunud olen, on möödunud tagasilöökide, koduigatsuse ja vägisi ligi tikkuva masenduse valguses. Muidugi, väikesed tagasilöögid on paratamatus ja kui nendele tagasi vaadata, siis polegi need nagu õiged tagasilöögid. Jah, autoostuga läksin veidi alt, aga ta ju liigub siiski, mis omakorda tähendab, et ma saan tööl käia (va. esimesel päeval, kui mingi väike kurjam mootorisse oli pugenud ja ma tööle ei jõudnudki :D sh*t happens!). Reedeks ja esmaspäevaks tööd ei pakutudki(esmaspäeva hommikul küll helistati, aga Perth pole Tartu, kus vaevalt 45. minutist etteteatamisest piisab, et sa jõuaksid veel kuskile tööle sõita), mis päikese veel paksemate pilvede taha peitis. Lisame siia veel koduigatsuse, mida alati võimendavad igasugu altminekud ja ebaõnnestumised ning saamegi soodsa pinnase masenduse tärkamiseks. Siin tulevadki mängu sõbrad. Teie kirjaread ja lohtussõnad on lihtsalt hindamatu väärtusega. Ja et neid nii paljudelt tuli.. ma tunnen, et inimesed tõesti hoolivad! Täiesti uskumatu. Või noh, tegelikult ma olen ju nii tore ja hea ning selle kõik kuhjaga välja teeninud! :D Ego egoks, pean selle sõna "sõber" laiemalt kasutusse võtma. Parimad sõbrad - see on eraldi teema :) Kogu eelnevat kokku võttes - tore, et on neid, kes usuvad sinusse ka siis, kui sa ise seda enam teha ei suuda. Big thanks for your support!
Aga et tegu on reisiblogiga, kus rõhk on lustil ja lillepeol, siis..
I have a car! And a job, for now! Vähemalt nädalalõpuni peaks muretu olema. Hetkel olen tööl Frucoris, mis tegeleb karastusjookide turustamisega. Töö on iseloomult väga lihtne. Tehas on välja saatnud suure koguse praaki(pudelite sildid on plekilised) ning peakontor otsustas, et see tuleb tagasi saata. Üle Austraalia on ladudes sadu tuhandeid plekiliste siltidega taarat, mis tuleb üles leida. Töö seisnebki kastide avamises ja pudelite kontrollimises. Naeruväärseks teeb kogu ürituse fakt, et täna läbi vaadatud ~9000. pudelist 96 olid defektideta. Queenslandis leiti 32000. pudeli hulgast vaid kaks kasti korralikke. Kas poleks lihtsam(ja odavam) kõik tagasi saata ja lasta uued sildid panna? Kokkuhoid tööjõu pealt tuleks päris korralik.. AGA siis oleks ma töötu. Kahe otsaga asi :) Seniks jääb meil ~57000 veel üle vaadata. Vähemalt on mida päeval teha. Ahjaa, need "defektid" on tühised. Järgmine kord poes janu kustutamiseks limonaadi ostes visake siltidele pilk peale. Kui juhtute nägema silti, millel oleks nagu trükivärvi plekk peal, aga samas nagu ei ole ka, siis BINGO - selliseid me välja sorteerimegi. Kergelt arusaamatu üritus arvestades, et mõnda pudelit peab mitu korda käes keerutama sealt millegi ebaloomuliku avastamiseks.
Ilmast on alati hea rääkida.. ja õhus on tunda kevadet! Ilm soojeneb nädala lõpuks juba 25C. Et tegu on kevade teise nädalaga, siis pole paha! Huvi pärast viskasin pilgu ka UV indeksile, mille väärtus on 6. Hullunud pärvitajatele(ja muidu teadjamatele) ütleb see number seletamatagi kõik, aga neile, kes ei tea, siis sellega väljendatakse päikesekiirguse tugevust. Eesti suvede maksimum jääb sinna 8 ümbrusesse. Meelde on jäänud, et Pembertonis elades kõikus UV indeks 16 ümber. Päris kreisi! Pole ime, et nina paar korda maha põles :D Ookeani temperatuur kõigub väidetavalt juba praegu 20C ümber. Täiesti ebanormaalne! Talv just lõppes!
Damn, kell juba pool üksteist õhtul ja hommikul vaja tööle rutata. Tõmbangi otsad kokku. Järgmine postitus tuleb ehk kiiremini, kui see praegu kirjutatu. Õhus on tunda positiivsemaid võnkeid :D
Vähem muretsemist! (rääkides hakkab kergem)
:)
Subscribe to:
Comments (Atom)