Boredom KILLS!

Lösutan siin voodis teki all, kõrvaklapid peas ja mõtlen, et võiks ju midagi veel asjalikumat teha ning näiteks blogi täiendada, aga.. millest kirjutada? Meeleolukast nädalavahetusest ehk lahkumispeost olen kirjutanud, hommikune vahetus tööl tehtud ja õhtust ei olegi(8 sõnaga töö kohta kõik öeldud), lõunauinak.. no sellest pole nagu midagi kirjutada (oleks siis uneski midagi näinud). Aga kirjutama peab, sest te käite endiselt lugemas! Naljakas. Arvestades, millised need viimased postitused on olnud, siis peaksite juba kõik loobunud olema :D

Mida ilusat mul teile siis rääkida, kui peatne kodumaale naasmine välja arvata..
Auto panin müüki. Lõpuks! Sõitnud pole sellega juba paar nädalat, kuid nii hea oli seda päevinäinud vankrit maja kõrval seismas näha. Mälestused missugused, eriti road tripiga. Vastu pidas! Tagant järele mõeldes päris uskumatu, aga näe, läks õnneks :D
Müün teda(hehe) ilma numbrimärkideta. Miks? Pole kindel. Auto on endiselt minu nimele kirjutamata. Teatud kaalukatel põhjustel ma seda toimingut tegema ei hakka ka, mis välistab auto tavapärase müümise. Lisaks veel see yellow sticker.. Kokkuvõtvalt, kõige lihtsam(wrong choice of words, i know) ja kindlam on auto müüa ilma numbrimärkideta, mis peaks minu jaoks välistama edasised probleemid. Ei hakka siin täpsemalt lahkama seda teemat. Niigi kurjategija maine man(võro) :D
Igatahes, pärast eilset kuulutuse netti lükkamist on üks huviline juba olnud. Kaks tegelikult, aga et esimene tundub tõsine huviline, siis teisele pole vastama veel hakanud. Eks kohalikud teavad seda seaduse poolt kindlasti paremini ja vaevalt, et ta autoostuga miinusesse jääb. Oleks mul siin palju aega võiks ju ise juppideks müüa. Teeniks kindlasti rohkem, kui ma praegu selle eest saan.

Kuuldavasti on Eestis juba mingi 25C sooja. Nutt tuleb peale :D Siin kõigest 20 ja vihma tõenäosus juba mitu päeva 90% peal püsinud. Kallab ikka mõnuga. Öised temperatuurid nädala teises pooles langevad juba sinna 5C lähedale. Tõsta või lend ettepoole ma ütlen! Oiii, ilma üle on ikka hea vinguda, ise ei saa sellele kuidagi kaasa aidata :D

Teistest nii palju, et Laura on Dome'is endiselt ettekandja ja Alar otsib pingsalt tööd. Ma ei tea, läheks nüüd tal ka paremini! Vähemalt ise ta eriti muserdatud ei näi olevat :) Peolt-peole :D

Egas midagi, nautige oma päikesepaistelist suveilma seal!

Ja ära nad läksidki..

Laiali laguneb see meie Pembertoni kamp. Eile oli see päev, kui esimesed meist suuna tagasi Eesti poole võtsid. Sander läheb aega teenima ja Kerli Eesti suve nautima, et selle lõppedes siia ehk uuesti tagasi tulla. Marvin ja Liis lahkuvad nädal hiljem, siis mina, siis Tene ja Gerry..
Järjekordselt peab tõdema, et meie kõigi üheaegne kokkusattumine Pembertonis on midagi ime sarnast :D Ime(line) on selle kõige juures see, et kohtus suur seltskond võõraid, kes (ehk endalegi üllatuslikult) omavahel nii hästi klappisid. Hakkasin siin just mõtlema(mõnikord juhtub), et ma ei oskakski kogu seda aussie elu nendeta ette kujutada. Poleks olnud Pembertoni, siis läviks ma tihedalt praegu.. jah, ma ei teagi kellega :D Ja, et kogu selle seitsme kuu vältel pole ka nagu hõõrumisi olnud.. i'm telling you, its a MIRACLE! :D Seda kurvem on sõprade lahkumine. Järgmisel istumisel on meie seast puudu siis Kerli alati naerusuine nägu ja Sanderi ebamaine kõrvakuulmine, mis kuuleb öeldu asemel hoopis midagi muud :D Kuidas sellise veaga inimesed üldse ajateenistusse pääsevad!?
Keegi tarkpea on öelnud, et iga lõpp on millegi uue algus. No tõesti.. ma tahan näha, mis see uus on! Ja olgu see uus siis juba parem ka :D Seniks, kohtumiseni Eestis Kerli ja Sander! :)

Moss-moss :D

Ja olengi tõbine! Ei teagi, kas tegu on viirusega või lihtsalt külmetusega, esmaspäeval pidin ju tööl vaat et surnuks külmuma :D Üle pika aja, kui järele mõtlema hakata. Viimati põdesin midagi vist poole aasta eest?
Teisedki ümberringi haiged, kes vähem, kes rohkem. Seltsis segasem!

See selleks. Rääkige parem, kas keegi teist on mulle ehk mingi needuse peale pannud või minust voodoo nuku valmis vorpinud? :D No tõsiselt. Pärast põhjast naasmist on üks jama teise otsa ja lõppu ei paista! Midagi väga suurt ei olegi hiljaaegu juhtunud, aga need pidevad väiksed jamad vajutavad ajusopis täpselt samadele nuppudele :D Täna näiteks oli palgapäev. Iseenesest tore sündmus ju, AGA summast, mis mu pangaarvele laekus puudub üks terve tööpäev. Jälle tuleb kuhugi minna, seletada ja asjatada.
Suuremad mured on õnneks minust kaugel ehk Eestis. Sealt tuleb ikka üks üllatus teise otsa. Täiesti lõpp, millega seal vahepeal hakkama on saadud! Eks ta ole.. vaga vesi, sügav põhi. MASENDAV!

Kogu ülejäänud, muredest prii, elu käib töörütmis. Nädalavahetusel on ees ootamas Kerli ja Sanderi lahkumispidu, mis tuleb kindlasti vägev :D no doubt about it! Ikkagi nende viimane siin enne, kui Balile ja kodumaale põrutatakse. Kadedaks teeb! Bali on kindlasti ilus ja tore, aga Eesti.. miljon erinevat vorstisorti, grill-liha, KOHUKESED, A le Coqi õunasiider, Kalevi kommid, kohupiimakreemid, soe ilm, lähedased, sõbrad, lemmikud.. siia võiks asju üles loetlema jäädagi :D Tahan ka!

Tervitustega külmalt maalt,
Martin :)

Just a little rant

Kuhu ma sattunud olen!? Kas mind on vahepeal endalegi teadmata külmale maale asumisele saadetud?
Enne suure talve tulekut tuleb siit kiiremas korras jalga lasta! Täiesti uskumatu. Tänane vahetus tööl möödus suurest külmast lõdisedes ja hambaid plagistades. Jah, hommikuti on varemgi jahe olnud, aga, et terve vahetuse vältel käed külmetavad.. see on midagi uut. Tõsimeeli peab hakkama kindaid ja mütsi otsima.. oi, kui kade ma praegu eestlaste peale olen (ja üleüldiselt nende peale, kes saavad soojemat ilma nautida). Eestis saab ilm ainult soojemaks minna, erinevalt Austraaliast. Täna öösel hoiatatakse juba kerge jäite ohu eest. Kus on mu 30C!?!

Ah, mis ma vingun siin! Ega see midagi paremaks tee :D
Kõik olemasolevad riided korraga selga ja korras!

This just in

Nothing is happening here anymore! :)

Ilmad on jahedad, mis paneb tõsiselt mõtlema talviste riiete ostmise peale! Eestis on aga suvi ees ja küllap saan minagi sellest ühel hetkel osa ehk ei näe nagu erilist põhjust ühegi talvise jope ostmiseks. Rahast on ka muidugi kahju. Olen siin kaubanduskeskustes nö window shoppingut harrastanud ja mis ma öelda oskan.. poisil on kallis maitse! :D Kamspuni eest päris 2500 krooni ometigi välja ei käiks! Siinsete palkade juures pole see hind ehk nii ÜLEmõistuse kallis, aga viimasel ajal on mul jälle kombeks saanud kõik kroonidesse teisendada. Tean, tean, bad idea.. eriti arvestades, et Eestis pole juba pea pool aastat kroon käibel :D Oi sellega hakkab veel nalja saama. Suure tõenäosusega algavad kodus tehtavad arvutuskäigud dollari kroonideks arvutamisega ning alles seejärel mõtlen mitu krooni ühte eurosse mahub. Jah, mind ootavad ees pikad poeskäigud..

Kolmapäeval sain Perthis tööl oldud aja eest esimese palga - polnud üldse paha, arvestades töötunde. Neljapäeval käisime Siimuga jälle mingis teises laos tööl. Laadisime konteinerist energiajooke maha. Päris muhe töökoht! Tasuta vesi, limonaad ja loomulikult energiajook alati käepärast võtta.. ei, see ei tähenda  salaja nende põue pistmist! :D
Enamuse ajast oleme siiski Star Trackis ja kui esimene nädal möödus päris raskelt, siis praeguseks ei tundu töö ka enam füüsiliselt nii väsitav. Raskem on end hommikul 3:30 jalule saada. Ega see teistmoodi õnnestugi, kui lohutan end mõttega, et pärast hommikust vahetust saan koju magama tulla :D Näis, kaua see enesepetmine läbi läheb. Tuleval esmaspäeval alustame 2:30. Vot see saab lõbus olema!

Eile käisime Sanderi (Sandri, kumb siis ikkagi õige on? Mulle õpetati koolis, et nimesid ei käänata. Vist) sünnipäeval. Stiilipidu siis seekord. Kuna Sanderi (Sandri?:D) lemmikvärviks on roosa ja 17. mail ehk tema õigel sünnipäeval oli ülemaailmne "be gay for a day" päev, siis peoteemaks olid vähemused :D Päris head kostüümid olid, sünnipäevalaps ületas muidugi kõiki! Ja kui palju süüa! Eestlastele kombeks oli toidulaud äärest ääreni head-paremat täis ja.. no, mida sa teed! Kõht ammu kurguni täis ja vaat, et tuleb juba väljagi, kuid kui nii palju väärt kraami silme all, siis endalegi märkamatult käib käsi laua ja suu vahet :D Nii me seal terve õhtu ägisesime. Ja ega see orgia õhtuga piirdunud. Hommikul esimese asjana kohe leivatort nina alla ja tuld! Vahepeal kiire kinokülastus (Piraatide viimane film, mida ma kahjuks soovitada ei oska. Visuaalselt tõesti ilus, sisult suhteliselt tühi. Filmile kulutatud aega aga taga ei nuta) ja siis uuesti leivatorti vintsutama. Milline suurepärane päev :D

Toredat nädalavahetust teilegi!
Kirjutame, joonistame :D

Hei!

Euroviisid selleks aastaks vaadatud ja noh.. hästi läks meil ju! :D Ikkagi top3, mis sest, et tagant poolt. Võidulaulust ei oska me siin keegi midagi arvata. Päris üllatav, et nii paljud kodused selle poolt hääletamiseks telefoni pihku haarasid.
Eurovisioon nähtud ja tunnike magatud oli aeg tööle kärutada. Seekord algas vahetus tavapärase 4:30 asemel kell 3:30 öösel. Eelmise nädala esmaspäeval olevat aga juba 2:30 töö pihta alanud. Päris hull! Mõttest mitte magama minna, sest mida see tunnike silma looja laskmist ikka annab, ei tulnud midagi välja. No ei suutnud silmi lahti hoida. Õnneks möödus vahetus kiirelt ja õhtu jääb täna vahele (pole selle kohta kõnet saanud igatahes) ehk saab magamata jäänud tunnid ilusasti tasa teha :)

Nooojah. Ongi need paar rida kirjutatud ja muu polegi nagu mainimist väärt.
Tegelikult, kuna blogi ei loe mitte ainult minu tegemistest huvitatud, siis.. teistest ka :D

Alaril on endiselt tööotsingud käsil. Ausalt öeldes minu jaoks täielik müstika, kuidas ta tööle pole saanud, sest tal on olemas nii White Card(ilma selleta ehitusele väga tööle ei saa) kui ka RSA(Responsible Service of Alcohol. Vajalik toitlustusasutustes, kus alkoholiga kokku puutud). Põhimõtteliselt on kõik punktid täidetud. Minul pole kumbagi. Okei, inglise keel pole tal ehk nii sorav, et klienditeenindajaks saada, aga selle korvab ta oma julguse ning nüüdseks juba päris pikkade blondide kiharatega :D Pöidlad pihku igatahes! Päris töötu pole ta kogu see aeg siiski olnud. Kahel päeval käis telke kokku panemas. Ei, mitte neid väikseid, milles matkale minnes magatakse vaid ikka SUURI peotelke :)

Laura käis mingi päev CVsid jagamas ja sai järgmisest päevast kohe tööle. Põhimõtteliselt lausa kahte kohta. Mõlemad on toitlustusasutused ja asuvad Midlandis. Esimesest ta täna siiski loobus, sest palka maksti peo peale ehk ilmselt mustalt, aga kuna me saame suure osa makstud maksudest tagasi, siis ei tasu see ära. Ühesõnaga, Laura pere võib ka rahulikult hingata :D Laura tubli tüdruk. Käib läbi tulest ja veest, ei umbrohi hävine :D

peole minek

Euroviisut

Vaade koduaknast, no peaaegu :D 100 meetrit ja olemas

Üks väsitav töönädal selja taga, uus kohe algamas. Ma olen nii põnevil! NOT! :D
See hommikune vahetus on mu magamise nii pea peale keeranud. Ärgata 3:30 hommikul, ei ÖÖSEL, selleks, et tööle minna on suht õudusunenägude kategooriast, aga noh, inimene harjub kõigega. Nädala sees lihtsalt üle 5h jutti magada ei saa :D Ma tõsiselt imetlen inimesi, kes on suutnud nii napi või napimagi unega juba aastaid tööl käia. Respekt! Ma ei tea, kas mina suudaks ja selle kõrvalt veel mingit teist elu elada..
Töö on õnneks piisavalt kurnav, et kui pea patja puudutab, siis norskan vilinal. Tegelikult ma ei norska, vist. No mõnikord juhtub ehk :D Anyways, jah.. uni on magus! Kui just õudukaid ei näe. Neljapäeva öö rikkus ikka ja jälle korduv õudusunenägu, mille staariks mina(no kes siis veel) ja tegevuspaigaks töökoht. Mõnikord on meil tööülesandeks pakid lindil keerata nii, et paki küljes olev silt sihtpunktiga jääks kasti ülaossa ehk neid oleks võimalik kiirelt ja kergelt sorteerida. Kaup ei lähe kõik ju ühte kohta ;) Kui kaupa palju ja pakid lindil tihedalt üksteise järel jooksevad, siis võib tekkida probleem kastide kiire pööramisega ehk sildid ei jää nähtavale. Nojah, kes suutis seda seletust jälgida - tublid olete! :D Õudusunenägu seisneski selles, et ma ei suutnud neid pakke piisavalt kiiresti kohendada ja neid muudkui kuhjus ja kuhjus lindile ning hakkasid juba üle lindi ääre maha lendama. Jube õudne küll, eks ole? :D Tegelikult ega unenägu ise olnudki judinaid tekitav. Jube oli kõige selle juures hoopis see, et virgusin öösel korduvalt üles, avastades, et kohendan oma patja! No, et silt ikka nähtaval oleks! Ei aidanud ka endale poolunisena läbi une korratud "Martin, po**ui need pakid!" Tunnike hiljem olin jälle padja kallal. Nii palju siis sel ööl välja puhkamisest.

Eile ma pakkidega ei tegelenud. Tähistasime Mirjami 21. sünnipäeva. Jälle üks tore üritus Pembertoni kambaga. Istusime Perthi läbiva Swan River kaldal ja grillisime :) Mõnus! Ilm oli vist küll sama, mis teil Eestis, või isegi halvem ehk pilves ja tuuline, aga ega kodusel ilmal saa end häirida lasta :D Õhtul jälgisime televusserist eurovisiooni teist poolfinaali ehk seda, milles Eesti oli. Jah, ka siin näidatakse eurovisiooni, kaasaarvatud poolfinaale. Võib vist kõigi eilsete piduliste eest öelda, et Getter tuli hästi toime. Häbenemiseks pole põhjust :) Täna õhtul hakkame finaali vaatama. Eile sai veel omavahel kokku lepitud, et kõik üritavad netist näpud eemale hoida, et enne õhtut tulemusi ei juhtuks kuskilt nägema. Eurovisiooni näidatakse siin umbes päevase viivitusega. Pean siinkohal ausalt üles tunnistama, et sain just teada, kes võitis. See info ootas mind kohas, kust ma seda absoluutselt oodata ei osanud! Õnneks olen veel täielikus teadmatuses Eesti koha pealt. Ja see huvitab mind rohkemgi. Õhtu polegi veel täielikult rikutud! :D Nüüd tuleb endale õhtuni mingi tegevus leida.

Juba 15. kuupäev :D Aeg läheb nii kiirelt..
Olge tublid!

Politsei on tore

Ma olen vist ikka natuke loll. Lollim, kui ma arvasin :D Ja seda mitte sellepärast, et ma selle käruga hommikul tööle sõites jälle trahvi sain, vaid hoopis seetõttu, et ma seda kuradi yellow stickerit enne maha ei taibanud kraapida. Siinsel politseil puudub ilmselgelt igasugune andmebaas, sest iga kord on tuldud autosse seda kaunist tibukollast kleebist uurima. Täna hommikul, nähes, et kuupäev on möödunud sain siis vähe kopsakama trahvi - 600$. Muidu oleks ilmselt lihtsalt rutiinse kontrolliga pääsenud. Ma nüüd ei teagi.. mnjah... ei teagi, mida arvata või teha... Maksma ma seda esialgu veel ei tõtta. Aega on antud 28 päeva, as always. Üritan selle peale palju mitte mõelda ja autost lihtsalt lahti saada. Hea, et on olemas veel Siimu auto, mis seni küll naispoole käsutuses rohkem olnud.
Damn, ma olen siin nagu mingi kurjategija. Eestis pole kunagi trahvi saanud ja siin.. vaat et terrorist valmis! :D

Tööl on nüüdseks käidud pea kolm päeva, täna õhtul ilmselt uuesti. Mis ma öelda oskan. Päris kõva tempo on taga, aga töö iseenesest on endiselt kerge. Vaimselt kerge, füüsiliselt mitte nii väga, aga tuleb kasuks.
Kui te vaid teaks, kuidas neid pakke loobitakse (või kukuvad lihtsalt paari meetri kõrguselt alla).. laptopid, monitorid, telerid ja kogu muu elektroonika. Esmapilgul päris jube vaatepilt. Austraaliast ma ilmselt endale midagi sellist ei osta, kuigi eks samamoodi koheldakse kaupa mujalgi maailmas. Mis teha, kui kiirus on taga.. Nüüd ma saan aru, miks Eestist minuni jõudnud pakid nii muljutud on olnud :)

Ega rohkem midagi lisada olegi. Peaks veidi iluund tegema ja siis 15:30 ilmselt uuesti tööle :)
Trahvid vajavad maksmist, u know :D
Tsau!

Esimene tööpäev

Need esimesed tööpäevad uues töökohas.. no teate küll seda tunnet. Kerge võbin sees, ei tea millised need töökaaslased on ja mida töö endast täpselt ette kujutab ja kas ülemus on normaalne ja kas teed kõik ikka õigesti ja samas piisavalt kiiresti, et ülemus rahul oleks jne jne jne. Kui lisada siia veel võõrkeelne keskkond, kus sa ei saa kunagi 100% veendunud olla, et said kõigest täpselt nii aru nagu supervisor seda mõtles (eriti, kui nad mõnuga aussie slängi puhuvad), siis saate minu esimese tööpäeva. Suht kehaväline kogemus :D Ja neid esimesi tööpäevi on mul viimase nädala jooksul lausa kolm olnud - Bakery, Westernex (logistika) ja nüüd Star Track Express(logistika).

Augusta Bakery'ist kirjutasin eelmises postituses. Olgu lisatud, et kuigi Augusta on imeilus väikelinn ookeani ääres, siis samal ajal võiks selle põhjal ühe C-kategooria õudusfilmi valmis vändata. Päeval kõik nii lilleline ja ideaalne ning inimesed ka NII ülisõbralikud ja toredad, kuid kui neile kuidagi pettumust valmistada (nt töölt lahkumisega), siis... let the mindfcuk begin. Kui silmakirjalikkus ja backstabbing(loe: noa selga löömine) on austraallastele üsnagi omased, siis Augustas on see 100x võimendatud. Või on nad seal lihtsalt kehvad näitlejad :D See, kuidas mulle ühe päeva eest ümbrik ulatati ja tobeda võltsnaeratuse saatel kõike parimat sooviti.. lihtsalt imeline! Filmi jaoks oleks vaja seda kõike muidugi kordades võimendada, aga linnake, mille elanikud öösel turiste tapavad, et neid mingile "jumalale" ohverdada... mingi C-kategooria õuduka saaks kokku küll.

Aga edasi. WesternEx on Perthi logistikafirma, mis varustab peamiselt kaevandusi erinevate kaupadega. Aitasime Siimuga neil esmaspäeval üht konteinerit tühjendada. Kombes ja minek. Pidigi ilmselt ühepäevane ots olema.

Täna oli esimene tööpäev Star Track Expressis, mis asub Perthi siselendude lennujaama kõrval. Tööl käin kahes vahetuses. Hommikune algab 4:30 ja õhtune 3:30. Tööks on samamoodi kauba laadimine. Hommikuses vahetuses sorteerisime kaste lindilt kaubaaluste peale(vastavalt sihtkohale ja firmale) ja õhtuses lindilt veokisse, mis kauba sihtpunkti toimetab. Ei midagi rasket ja tasu on hea. Homme hommikul uuesti. Ausalt öeldes ei teagi kaua seal töötada saab. Tuleb viimast võtta :D

Ja ongi aeg kiirelt otsad kokku tõmmata. Kella järgi peaksin ma 5 tunni ja 45 minuti pärast juba uuesti jalul olema :)) LAHE!

Kohtumiseni blogis :)

Külm on

Mis see siis on? Üks postitus nädalas!? Noooh.. ongi pikemad ja sisukamad. Või lihtsalt pikemad.

Kuhu ma siis jäin.. Ahjaa, tööotsingud!

Esmaspäevast alustasin uusi tööotsinguid. Seekord sis Perthis. Käisin vanas heas ja koduses aussijobs'is. Boss polnud kahjuks tööl, aga sai end sellegipoolest uuesti tööotsijana kirja pandud. Sel korral küsiti mingi põhjusel CV-d. Masendav! Mitu ma neid seni kirjutanud olengi? Mitte ühtegi, kui koolis hinde saamiseks kokku vorbitud CV-d välja arvata. Nojah, õnneks mõnel teisel on vähe suuremad kogemused ja nii sai enda omagi kokku klopsitud. Päris kenake tuli. Aga mulle on enda koostatud nö. dokumendid alati meeldinud :D

Teisipäeval käisime Siimuga Integrated'is. Tööbüroo, mille kaudu Tene ja Gerry endale Perthi töökohad leidsid. CV-d üle antud ja järgmiseks hommikuks vestlus kokku lepitud seadsin sammud uuesti aussijobs'i. Arvake ära, kes tööl oli? ANISSA! :D Muidugi sain ma endale kohe töö. Ja veel millise! Öövahetus Augusta Bakery'is. Viilutan masinaga saiapätse ja panen tellimusi kokku. Öövahetus mind absoluutselt ei muserda. Päevad on vabad ja kuigi Augustas midagi suurt teha pole on see siiski linnake otse ookeani ääres ehk saaksin ümbrust avastada ning kasvõi rannas mõnusalt raamatut lugeda. Selline idülliline elu siis. Olen vist liiga palju kahtlasi filme vaadanud. Kaua ma 20C tuulises rannas ikka istuda suudaks.. :D Siin on konkreetne sügis ikka. Puudelt langevad lehed ja aegajalt sabistab vihma.

Kuigi töö Augustas olemas otsustasin ma kolmapäeva hommikul siiski Integrated'isse vestlusele minna. Täitsime Siimuga 2h pabereid ja vestlesime konsultandiga, kes meile tööd hakkab otsima. Loomulikult ei maininud ma, et mul on iseenesest uus töökoht olemas. Küll 300 km Perthist, aga siiski olemas! Jäin äraootavale seisukohale. 

Paul, konsultant, pidi meie paberid läbi vaatama, arvutisse sisestama ning CV-des kirjas olevatele soovitajatele helistama. Alles pärast seda hakkab ta meiega aktiivsemalt tegutsema. Seda kuuldes oli mul päris selge, mis mind ees ootab - 300km autosõitu. Miks? No need soovitajad CV-s… .üheks neist oli Jazz(Eestis) ja teiseks Terrigal Park ehk kanafarm, kus ma aprillis töötasin. Kumbki neist ei tea, et nad soovitajateks panin. Austraaliast väljaspool olevatele soovitajatele saadetakse email, mida ma CVsse ei lisanudki, sest ei tea seda. Kanafarmi number, mis sai küll paberitest maha kirjutatud, oli vale ehk sellel pole võimalik kedagi kätte saada :D Ehk siis.. DEAD END! Kedagi teist ei olekski nagu osanud soovitajaks panna. Pembertoni kontaktid on kadunud ja Donnybrook.. vaevalt, et nad kõiki oma orjasid mäletavad :D

Siin ma siis olen - Augustas :)

Esimene öövahetus selja taha jäetud ja… järgmist ei tulegi! Ei, ma ei saanud sulge sappa. Nii kohutavat esmamuljet annaks jätta :D Vastupidi, omanikud olid väga sõbralikud ja mulle tehti pärast saabumist lausa tutvustav tuur ookeani äärde ja räägiti veidi kohalikust ajaloost. Päris põnev. Hiljem lubati pikemale ringile viia. Nii palju siis sellest. 

Esimene öö tööl oli päris raske ja seda mitte haigutamiseks pidevalt lahti vajuva suu tõttu vaid segadusse ajava töö pärast. No ei tee vahet nendel erinavatel saiadel ja saiakestel! Täitsa lõpp noh! Kui ülesandeks on pakkida toidupoele kaks tavalist white bread'i ja sa leiad ainult ühe(kui leiad, sest sul pole tegelikult õrna aimugi, milline see välja näeb), siis white bread'iks loetakse ka täpselt samasugust saia, kuid köömnetega peal. WTF!? Just 10minutit tagasi oli köömnetega saial hoopis teine nimetus. Ja kui saiakestest on vaja white rolls'i, siis vaata ette, sest tihtilugu näeb white roll välja nagu brown roll ehk on üleküpsetatud. TÄHENDAB.. mis ma öelda tahan. Ma loodan, et teile tundus eelnev tekst sama segane, kui mulle, sest just nii arusaamatu tundus mu töö eile mulle :D

See pole siiski põhjus, miks ma töökoha üles ütlesin. Selleks on hoopis midagi ilusamat. Nimelt helistati hommikul Integrated'ist ja pakuti tööd, Perthis! Kuna kogu öösel toimunu on minu jaoks siiani TÄIELIK MÜSTIKA ja ülehomme peaks ma seda juba üksi tegema, siis.. ma otsustasin Perthi kasuks. Minu jäämine lõpeks tõenäoliselt Augusta Bakery laostumisega. Ma kas pistan öösel kõik nende värsked saiad ja saiakesed kinni või pakin klientidele vale kauba.. :D Samuti pidavat siin töötunde lubatust vähem tulema, mis minu jaoks tähendab väiksemat säästmisvõimalust.

Uuuh.. kokkuvõtvalt siis. Esmaspäeval kell 9 alustan Perthis uues kohas. Ise ka veel päris täpselt ei tea, mis töökohustused ette näevad, aga loodetavasti tasub see sinna naasmist :)

By the way, mäletate veel seda road tripi ja neid sekeldusi ning seiklusi? Mina mäletan. Need ei tahagi lõppeda vist.

Kopp sellest tagumiku autoistmel laiaks istumisest ees liikusin vahepeal linna ja Midlandi vahel rongiga. Olles pool aastat Austraalias olnud pole mul siiani kordagi probleemi tulnud, kui rongijaamas vale tsooni(odavam) piletit kontrolöri ees liputan. Nüüd oli. Õnneks jäi sedakorda 100$ trahvi saamata, sest olen loll turist! 

Sõitsin siin teisipäeval üle mitme päeva autoga. Muidugi peeti mind kinni. Kontrolliti juhiluba ja uuriti esiklaasil päikese käes peesitava yellow stickeri kohta. Õnneks olid muhedad politseinikud ja midagi muud(hullu) ei sündinudki :D Ei tasu vist sellele lootagi, et kui jätan auto korda tegemata ja 10. mai kukub, siis jään politseile märkamatuks. Not gonna happen! :D

Kirjutamiseni!

Ja saatke veidi sooja siia ka. Ma teile olen kogu aeg saatnud!

:)

How's going, mates!

Mis ma öelda oskan? Umbes nädal tagasi kirjutasin meie umbes 4000+ kilomeetri pikkusest road tripist põhja, tulvil uusi kogemusi ja elamusi. Täna kirjutan aga hoopis sellest, kuidas me tagasi Perthi jõudsime. Oli see vast sõit! :)

Alustada tuleks vist sellest, miks me nii kiiresti põhjast jalga lasime. Otsus sündis pärast rahakotti vaatamist, plusside-miinuste paberile panekut ja arusaamisele jõudmist, et töö leidmine pole seal sugugi nii lihtne. Nimelt on ka seal üleujutused oma töö teinud ja farmerid ootavad, et pinnas tööde alustamiseks piisavalt kuiv oleks. Helistasime farmidesse, käisime tööbüroos, lugesime netist tööpakkumisi.. suht nutune värk ja keegi ei julgenud öelda ka, millal hooaeg selle suure avapaugu saab.
4 päeva sai seega Kununurra ümbruses veedetud ning siis endalegi ootamatult, autole hääled sisse pandud ning tagasi vanasse heasse Perthi põrutatud. Oleks me vaid teadnud, mis meid teel tagasi ees ootab...

Plaan oli meil hea. Ehk isegi liiga.. noh.. tahtsime kogu tee tagasi sõita ilma magamata, peatusteta. Proovile paneku mõttes või nii. Esimese lauluga sõitsime Broome'i välja ehk umbes 1000km. Et sõit algas kell pool kolm päeval, siis kohale jõudsime pool neli hommikul. Parema ettekujutuse loomiseks olgu lisatud, et pimedaks läheb siin kell 6 ja kaugtuled ei ole autol endiselt funktsioneerivad. Ilus pime öö oli. Kuskil kesköö paiku peatas meid maanteel üks prantsuse backpacker ja hoiatas metsatulekahjude ning tee peal olevate aborigeenide eest. Noojah.. jätkasime teed! Mõne aja pärast nägime esimest tulekuma taeva kohal ja lõpuks väikseid tulekoldeid päris maantee kõrval. Tükk aega sõitsime suitsuvingus käed kergelt värisemas, aga Broome'i me jõudsime. Laura end energiajoogist elektrijänkuks joonuna ja mina... 5 purki on vist natuke liiga palju jah? Ma olin suht koomas. Worry not, sellisel veal ma enam juhtuda ei lase.
Sellises seisundis tundus parim veidikeseks silm kinni lasta. Tunnike "und" ja sääskede poolt veretuks imetuna jätkasime teed.
Esimene pool teisest päevast sujus lausa imeliselt. Ilmselt oligi liiga hea, et tõsi olla. Jõudsime viperusteta Port Hedlandi ja pärast paagi täitmist keerasime sisemaale. Lühim tee Perthi ikkagi.
Olles umbes 300km sõitnud lendas üks esirehvidest ribadeks. PERFECT! Ajastus oli ka imeline. Olime lähimast asustatud kohast 80km kaugusel. Varurehv? Selle olime just kaks päeva varem autole alla keeranud. Polnud teab mis hea varuratas. See meil puruneski. Hetk peata olekut ja juba peatus meie juures auto, uurides, kas vajame ehk abi. Alar ja Laura jäid autot valvama ning mina sain katkise rehviga linna küüti. Õnneks oli linnakese rehvitöökoda veel täiesti avatud. 125$ ning 10 minutit hiljem oli kõik kombes ja tagasitee auto juurde võis alata. Veeretasin siis autoratta läbi linna maantee äärde ja alustasin hääletamist. 30 minutit pöidla vibutamist ja vaikselt lootust kaotamas peatus aga üks rekka ning peale ma saingi. Päris muhe oli suures rekkas sõita. Euroopas ringi tiirutavad on siinsete kõrval nagu sõiduautod! No kidding. Anyways, rehv alla ja minema!

Pimeduse saabudes tekkis järjekordselt vajadus tulesid kasutada. Kaugtulede puudumisega olime juba kõik leppinud ja harjunud, aga lähituled.. needki hakkasid nüüd tühja koha pealt lihtsalt kustuma. Sai siis releesid näpitud ja ümber tõstetud. Saime tuled tagasi põlema, aga selle aja jooksul, mis me teepervel veetsime jooksis aku tühjaks.. ega's midagi. Jalutasime Lauraga kilomeetikese tagasi ja pärast pisikest kombineerimist saime ühelt rekkajuhilt krokodillid ja leidsime autojuhi, kes oli valmis voolu andma :) Sõit võis jätkuda.

Magamatus ja väsimus hakkasid endast üha rohkem märku andma - oli aeg puhata. Tegime seda suvalises teeäärses parklas. Teised jäid kiirelt magama, kuid (närvihaige nagu ma olen) ei andnud mulle rahu kaugel välkuv äike. Iga kord, kui uuesti virgusin tundus see järjest lähemal ja lähemal. Järsku pani kõrval parkinud rekka hääled sisse. Äratasin Laura ja vahetasime kohti, et saaksin vajadusel kohe veokile  sappa võtta. Ja siis me läksime.. 20 minutit tal sabas sõitnud tõmbas veok aga mingil põhjusel teepervele ja pidin üksi pimedusse sukelduma. Selleks hetkeks oli selge, et tormist pääsu pole. Teised magasid veel õndsas teadmatuses, teadmata, et mul peod juba närvidest kergelt higised. Torm tundus tõesti suur ning hommikul kell 3 pilkases pimeduses tundmatus kohas lähituledega rallida.. päris ekstreemne! :D
Küllap nii mõnelgi käis seda lugedes peast läbi mõte, miks ma üldse sõitma hakkasin. Vastus lihtne. Kartma hakkasin :D Parkimisplatsid maanteede ääres on suvalised "murulapid". Ei ole mingit asfalti. Lihtsalt savine pinnas, mis vihmaga vee alla jääb. Nii ma mõtlesingi, et kui sinna jääda ja sadama hakkab, siis upume ära. Mis ma öelda oskan... Selleks hetkeks kahe päeva jooksul umbes 3h maganuna tundus uppumissurm igati loogiline ja täiesti reaalne asjade kulg :D
Pikne oli kõva ja vihm kõvemgi. Edasi sõita polnud võimalik(lähituled hakkasid samuti diskovalguse kombel uuesti vilkuma) ja nii me seal maantee ääres tunnikese ootasimegi. Et vihm lõppeks ja päike tõuseks. Lõpuks edasi sõites oli näha, kuidas teeäärsed olid vee all ja kohati ka maantee ise. Läbi pääsesime siiski igalt poolt. Phew! :D

Ja seda kõike ainult selleks, et tormist pääsenuna politsei meie limusiini peataks ning sellele yellow sticker'i esiklaasile lajataks. Mis see yellow sticker on? Kleebis, mis annab sulle aega 10 päeva vigade kõrvaldamiseks. Pärast seda ei või autoga enam liikluses osaleda. Nii kuradi lahe! :D
Vigadest peaks kõrvaldama siis igasugused lekked mootoris, pidurituli pidavat vilkuma, 3 rehvi vaja vahetada, esisilla peab ülevaatama.. ühesõnaga, ei vääri pingutust. Tuleb kiirelt ära otsustada, kas auto maha müüa või sticker ära tõmmata ning loota, et vahele ei jää.

Selline road trip siis. Plätud unustasin ka mingisse tanklasse. Suurim kaotus üldse! :D
Huvitav, mis mind veel ees ootab. Päris põnev. Peaks ehk lotot mängima hakkama..
Reis oli aga kogu raha ja vaeva väärt! Sellist ei saa kalli raha eest reisibüroostki :D

Järgmise kirjutamiseni :)

"..." (for Kerli)

:D