Hei-hoo!

Siit see siis tuleb. See seni kõige pikem postitus siin blogis kogu selle reisi vältel:)

Alustan siis sellest, et veidi rohkem kui nädal tagasi tõmbasin joone alla oma karjäärile kanafarmis. Töökoht, mille kohta jätkub endiselt vaid kiidusõnu. No tõesti oli tore koht! Vahelduseks oli hea end inimesena tunda, mitte suvalise tööorjana kuskilt idaeuroopast Venemaa kõrvalt, peaaegu Moskvast (nagu mõned kohalikud siin teavad rääkida). :D

Lasti muruniidukiga(mitte murutraktoriga) ringi rallida, tuli esimene sõidukogemus traktori ja forkliftiga ning tibud... ei olegi minu jaoks enam lihtsalt armsad karvased olevused, kelle laipade juures tahaks pisaraid valada! :D Shit happens ja elu läheb edasi.

Reedel toimus Perthis Pembertoni gängiga viimane pralle, nö lahkumispidu. Veeresime ju meie põhja ning teine pool rahvast lahkub varsti Austraaliast ehk uuesti kokku trehvamine on suhteliselt ebatõenäoline, kahjuks. Poleks uskunud, et selline seltskond võib kuskil pärapõrgus kokku saada. Loodetavasti suhleme tihedalt edasi :) Pidu ise oli üle mõistuse lahe. Õhtu algusest lõpuni olid suunurgad kõrvuni venitatud :D

Laupäev. Päev, mil algas meie nädalane road trip, mis lõppes siin - Kununurras. 3200km Perthist põhjapool. Linn, mis peaks ühtlasi olema Lääne-Austraalia kõige põhjapoolseim (suur)linn. Suurest on asi muidugi kaugel, kuid kõik eluks vajalik ja veidi rohkemgi on siin täiesti olemas. Loodetavasti leidub töödki.

Esimesel päeval autoratastel me teab mis kaugele ei jõudnudki. Linnast ei saa ju kunagi õigel ajal minema ning siis ekslesime ning otsisime söögikohta. Mine tea, millal järgmine kord süüa saab! Söömine, see on ELU ju, olgugi, et toiduta elab tunduvalt kauem, kui vedelikuta. Meil siin, näete, käivad need asjad teistpidi! :D

Lisaks näljale takistas kulgemist fakt, et autol pole kaugtulesid. Või no on, aga need põlevad 5 minutit ja siis kustuvad kõik esilaternad, ka lähituled :D Ühesõnaga pimedas väga kerge sõita polnud, aga tegime seda siiski. Kes ei riski, see surma ei saa.

Ööd veetsime ja veedame autos. Esimesel ööl veel kõik kolmekesi taga "kuudis" (istmed alla lastult). See lahendus ei mänginud aga kohe üldse välja :D Järgnevatel öödel olime Lauraga esimestel istmetel ja boss Alar sai taga laiutada. No dramas. Üllatavalt mugav oli!

Auto parkisime öiseks iluuneks kõikvõimalikesse erinevatesse, kuid piisavalt k6rvalistesse kohtadesse. Olgu kohe öeldud, et Austraalias ei tohi asustatud paikades autos ega telgis magada. Peab minema hostelisse või caravan parki. Säästlikud nagu me oleme, siis esimene öö möödus meil ikkagi mingi maantee ääres oleva tankla taga. Teisekski ööks sättisime end ühe tankla kõrvale. Ootamatult ilmus meie kõrvale mingi odav päevinäinud pann, milles istuv pikajuukseline kasimata näss tutvustas end rangerina. Töötõendi asemel näitas ta Laurale juhiluba ning teatas uhkelt juurde, et selles linnas ei või autos magada ega telkida. No sh*t, Sherlock! Välja me seda muidugi ei näidanud ning hetkega sai ette manatud maailma lollima turisti ilme. Küsisime, kus ööbida saaks. Vastuseks tuli soovitus umbes 20km linnast välja sõita, parkimisplatsile.  Olime lähimast caravan parkist sel hetkel 400m kaugusel… ütleme nii, et sellest piisas, et meelde tuleksid kõik elu jooksul nähtud õudusfilmid ja -jutud :D Veidi autos omas, hirmuga vürtsitatud, mahlas praetud otsustasime siiski lähimasse caravan parki minna. Mine seda "rangerit" tea, äkki tulebki öösel kirvega! Hommikul varakult virgudes ei leidnud keegi meist endal kirvest peast ja nii me sealt jalga lasimegi. Maksmata.

Järgnevad ööd polnud NII pimedad. Oma hirmujuttudega ühes maanteeäärses kottpimedas ja hingetus parklas suutsin teistele siiski piisavad judinad tekitada, et nad oleksid olnud valmis edasi sõitma :D Kaine mõistus võitis ja jäime paigale.

Noneh, ma ei teagi, kus ma oma jutuga nüüd olen.

Kokkuvõtvalt öeldult, enamik öödest möödus teel olles kuskil suvalistest parklates ja kaks caravan parkis (teisel korral me siiski maksime). Broome'is läks lausa nii õnnelikult, et ranger tegi toidupoe parklas 100$ trahvi. Pole veel eelmiseidki ära jõudnud maksta..

Paar(sada) sõna Austraalia maanteedest. KURADI IGAVAD! Ja minu jaoks täiesti võimatud. Ma võin olla 2 tundi varem ärganud, aga ikka tahaks rooli taga unne suikuda. Samas ei olegi selles midagi nii imelikku, kui arvestada asjaolu, et tee kulgeb enamiku ajast lihtsalt otse. Lihtsalt sõidadki mingi 40km otse, rooli keeramata ja vastu tuleb paar üksikut autot. Pole siis ime, et vastutulijad alati käega viipavad. Kõik on lihtsalt nii õnnelikud, et keegi veel samamoodi kannatab :D Kardan, et see viipamiskomme jääbki külge ja lasen kodus samamoodi edasi. Ehk ei lennata kurikatega peale..

Ja muidugi metsloomad/linnud. Kängurud, lambad, lehmad, vombatid, sisalikud, konnad, papagoid, öökullid.. alla/ette on neist jäänud õnneks ainult väiksemad ehk vombat, paar lindu, sisalikud ning konnad. Veised ja lambad on lihtsalt maanteel auto eest läbi jalutanud. Lambad jooksevad vähemalt minema, veised vaatavad sulle tuima näoga otsa ning mäluvad oma heinatuusti.

Niiiii.. tagasi olevikku! 

Praegu oleme Lake Argyle ääres caravan parkis(odavam, kui linnas muide). Kununurrast umbes tunnikese autosõidu kaugusel ja… käib kah! Bassein on kohe kalju äärel ja ümberringi suured mäed. All paistab järv taevasinise veega. Päike särab ning sooja on ehk mingi 34C? Nagu öeldud, käib kah :D SUPER!

Teisipäeval, kui neli päeva kestnud pühad lõpuks lõppenud, hakkame tööd otsima. Hakkame siin teiste eestlastega konkureerima :D Jooksime eile neljaga neist poes kokku. Kõik värskelt Kununurrasse saabunud.

Kindlasti jäi palju kirja panemata, aga päike tahab võtmist ja bassein kutsub! 

Pilte üritan ka millalgi lisada :D  

Peace out! :))