Hei!

Kuidagi ei jõudnud ma selle kirjutamiseni reedel ja laupäeval. Kirjutada on lihtsalt NII palju! Vähemalt tundus nii. Näis, kas kõik ka meelde tuleb. Ilmselt mitte :D

Viimases postituses olnud pildid minust.. see oli fotosüüdistus sellest, et mõnikord võib ka meie istanduses mustaks saada, endalegi ülatuseks. Tegin nimelt neljapäeval teistest vähe erinevamat tööd. Minu tööks oli postide sisse nö konkse lüüa, mis traate kinni hoiavad. Ülimalt lihtne töö ja mis kõige parem, aeg tundus lausa lendavat. Ühtlasi kuulsin meie muidu ÜLIrahulikku bossi esimest (ja ilmselt ka viimast) korda vandumas. See ei olnud lihtne "sh*t!", mis ikka üle huulte libiseda võib, kui miski viltu läheb. See, mida mina seal istikute vahel keset põldu kuulsin... toon sellise pehmema näite: "FCUK, FCUK, FCUK, SON OF A BITCH, FCUKING FCUK, SHIT, SHIT, SHIT!!!!" ja seda täiest kõrist. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et olin kerges hämmingus ja speechless :D Ja ei, mina sellist vihapurset ei põhjustanud, thanks! Juhtus see, et traat, mis traktori taga rulli pealt jooksma pidi, tuli rullilt veidi maha ja Mike pidi iga 20. meetri tagant traktori peatama ja seda uuesti kohendama. Eks ajab närvi küll, aga et nii hullult kohe.. ja mingi tundmatu eestlasest backpackeri juuresolekul.. päris põnev oli!

Mis veel? Nonii.. juba hakkab mõte kinni jooksma! Kurja!

Reedel oli pidu muidugi. Tööpäev enne seda oli poolik, sest Mike pidi linna asjatama minema ja ei viitsinud meile uut tööd ette näitama hakata. Lõpetasime hetkel pooleli oleva ja saime õhtule ära.
Õhtul käisime kõik jälle Social Club'is, kuhu oli seekord lausa bänd kohale meelitatud. Mängisid nad 70ndaid ja 80ndaid... yea, kauaks ma sinna ei jäänud :) Alaril õnnestus seal mingile kohalikule oma teravat keelt demonstreerida ja seda lausa nii meeldejäävalt, et öösel käidi teda hostelis otsimas. Aimate vist isegi, et otsimise põhjuseks polnud vastapandamatu soov klaase kokku lüüa...

Eile tähistasime Tene sünnipäeva. Palju õnne talle veelkord! Väga tore õhtu oli.. ega selliseid siin enam palju tulemas olegi. Eestlased hakkavad Pembertonist vaikselt lahkuma. Tene ja Gerry teevad kolmapäeval otsa lahti ja nädal hiljem teevad siit sääred ka Marin, Siim ja Mirjam. Peab tunnistama, et jube kahju on! Poleks uskunud, et selline seltskond võib sellises kohas kokku sattuda ning nii hästi klappida. Ehk kohtume kunagi veel! :)

Meie lahkumisplaanidest..
Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis pakime oma varanduse ja põgeneme siit mõned päevad enne Kings Of Leoni kontserti ehk umbes 20nda märtsi paiku. Selleks hetkeks on ehk autogi leitud, sest varandust on vahepeal juurde tekkinud ja bussiga Perthi minek tundub järjest võimatum. No ei mahu kogu siinne maine vara enam kotti.
Et mis pärast kontserti saab? Loodetavasti järgneb sellele nädalaid kestev pöörane autotrip läbi lääneranniku. Ja nii ongi. Aasia jääb esialgu tahaplaanile. Tulime ju siiski Austraaliasse ja alustuseks võiks oma ajutist kodumaad avastada. Enamik austraallastest pole muide oma kodukohast kaugemale jõudnudki. Backpackerid näevad aastaga tõenäoliselt rohkem Austraaliat kui kohalikud terve elu jooksul. Seline lugu siis.

We've got a PLAN! FINALLY! WOOHOOO! :D