Donnybrook

Donnybrook on kena väike linnake Perthist umbes 200km lõuna pool. Elu on siin kindlasti vilkam, kui Pembertonis ning seda ilmselt tänu Bunbury ning ookeani lähedusele. Elukohaks on meil SWAG-nimelise pubi/baari teine korrus. Väga korralik ja puhas koht, kuigi uskumatult naeruväärsete reeglitega. Neist esimesena tuleb meelde laptopi toas laadimise keeld. Neil olevat teine korrus 6 kuud tagasi maha põlenud mingi läpaka pärast.. :D Toas ei tohi süüa ega juua. Oma alkoholiga siia territooriumile pole samuti asja. Selle reegli eiramise eest saime juba kerge peapesu.

Esimesed tööpäevad õunaistanduses on tänaseks möödas. Kindlasti üks keerulisemaid töid, mida ma seni teinud olen. Selgus, et õunu polegi nii kerge korjata, kui võiks arvata ja ette kujutada. Õunu tohi muljuda, visata, puult kiskuda, peavad olema ühtlaselt punased jne jne. Võrdlemisi segadusse ajav. Palka saame vastavalt sellele, kui mitu kasti korjata jõuame. Üks bin(kast) on 450kg ja selle täitmiseks kulub umbes 25 kotti õunu. Päevas korjame kahe peale minimaalselt 6 bini ehk 2700kg õunu.
Kui esimesel tööpäeval saime kiita, siis teisel tööpäeval kiirust taga ajades sattusid bini liiga rohelised õunad. Lisaks sellele võeti proove ja homme selgub, kas meie nopitud õunad mitte äkki liiga plekilised pole..
Kui peremees on aegajalt kergelt närvis, siis perenaine... ma ei ole mitte kunagi kohanud kedagi NII hoolitsevat ja poputavat. See on kohati lausa väsitav. Iga päev lõigub meile arbuuse ja pakub küpsist, limonaadi, vett, vabandab, et ilm nii kuum on (nagu see tema teha oleks).. :D Armas!

Ilmale võib aga eraldi lõigu pühendada. Päevased temperatuurid pole Pembertonist lahkumisest saati alla 35C langenud ja esimesed tööpäevad siin Donnybrookis möödusid 38C leitsakus. Vihma pole siin juba üle kuu tilkagi sadanud. Selline algus sügisele siis. Jah, lugesite õigesti. SÜGIS! :D

Nädalavahetusel käisime teiste, Pembertoni jäänud, eestlastega Bunburys, klubitamas! Ööklubi, kus veel kell 11 olime meie ainukesteks inimesteks. Rahvas hakkas saabuma alles umbes 1. paiku. Harjumatu. Perthis hakkavad inimesed sel ajal juba klubist lahkuma :D Nädalavahetus oli aga tore!

Täna oli üks ülitihe ja kordaläinud päev!

Äratus hommikul kell 4. Käisime ühepäevasel tööl ja korjasime koos sakslastega viinamarju. ÜLIMAITSVAD olid! Sakslased olid ka toredad. Töö saime aussiejobi kaudu ja tänu millele.. valetamisele! Jah, nii ongi. Valetasime, et meil on auto :D Olime täiesti kindlad, et meil on aega seda otsida, aga kui õhtul viie paiku kõne tuli, siis.. ja loomulikult oli töö saamise eelduseks auto olemasolu. Valetasin veel ja ütlesin, et auto sai sõpradele laenatud järgmiseks päevaks.. sai seal igasugu jama aetud ja Gerryle helistatud. Õnneks oli ta enda auto laenamisega nõus (THANK U!) ja nii saime meie oma tööotsa :)
Farm, kus me täna viinamarju korjasime, oli super! Iga natukese aja tagant pakuti poevett, limonaadi, söörikuid, magusat.. ülitore lihtsalt! :D
Tööpäeva lõppedes helises telefon ja kes oli teisel pool - Nadia, Aussiejobist. Meile pakuti uut tööd ja selleks on kahenädalane õunte korjamine Donnybrook'is. Muidugi vastasime jaatavalt! Mida see aga meie jaoks tegelikult tähendas oli kiirelt auto leidmine. Käisime autooksjonil. Magasime parimad võimalused muidugi maha, KUID.. leidsme tagasi hostelisse tulles, et üks odav Ford Falcon on müügis ja kell pool kaksteist õhtul anti võtmed pidulikult(not really) üle! We have a CAR now! :D
Homme stardime Donnybrook'i poole ja käime Rockinghamis Mirjamil, Marinil ja Siimul külas. Kerli ja Sander, kes meist Busseltoni kanti jäid, on ka seal ehk toimub suur taasühinemine.. pärast nädalast lahusolemist :D I like.

Okei, järgmine postitus ilmselt juba Donnybrook'ist ja eks jagan teiega siis oma esimesi, loodetavasti häid, muljed :)

Matu

Vahelduseks üks pikem postitus teiste sekka :)

Tänaseks olen Pembertonist mõned sajad kilomeetrid põhja pool ehk... Perthis! Jah, tagasi siin, kust alustatud sai :) Päeval stabiilselt +30C ringis ja ei peagi kell 21 magama minema, sest midagi paremat ei ole teha. Pemberton oli tegelikult end ammu ammendanud ja kui kõik see tore kamp lagunema hakkas, siis polnud otseselt enam mingisugust põhjust paigale jääda. Võibolla raha?

Eks lähiaeg näitab, kas on võimalik Perthi jääda või peab tõepoolest tagasi Pembertoni liikuma. Raha paneb rattad käima nagu öeldakse. Selle rahaga, mis meil olemas, neid rattaid kaua veeremas ei hoia :D

Reedel käisime neljakesi (Villu, Rainer õnnestus endaga kaasa meelitada) klubis. Seekord ainult ühes, sest kohe õhtu alguses sain 200$ avalikus kohas joomise eest trahvi. Sellele lisandus Northbridge'i keeld ehk põhimõtteliselt linnakeeld, sest kogu ööelu keskmeks on siin Northbridge. Juhtub.

Laupäevane plaan nägi ette reedel luhtunu täideviimist, miinus linnakeeld. Kõik toimis.

Täna käisime Perthi loomaaias. Saime bussijuhilt teed küsides tasuta küüti ja viis meid praamipeatusele nõks lähemale. Jah, praamiga saab vist sinna kõige kiiremini. Loomaaed oli päris pisike(kõvasti väiksem, kui Tallinnas), aga kõik olulisemad kohalikud ja mittekohalikud liigid olid esindatud. Esimene koaala nähtud. Pilte lisan arvatavasti homme.. kui midagi ilusamat leian :D

Homsest lähevad aga järjekordsed tööotsingud lahti. Loodetavasti leidub siin ka meile midagi. Otsest vahet ei olegi, mis töö see olla võiks, aga avokaadode korjamise jätaks esialgu kõrvale. Eks homme selgub kuidas selle tööga siin WA- üldse on. Paljud on idast läände tulnud, sest seal on üleujutused ja ilmselt nende võrra ka tööd vähem. Ilmselt kuluvad backbackerite töökäed seal ära siis, kui kõike uuesti üles ehitama hakatakse. 

Olge tublid & mureta ;)

Bussleton on ka päris kena koht.
Saime endale siin uued nimed :D

Its time for a change.

On aeg edasi liikuda. Eile sai asjad kotti pressitud ja täna hommikul lahkusime Pembertonist.
Hetkel Augustas :)
Ilm on ilus!

Väike ja kiire kokkuvõte vahepeal toimunust, mida küll eriti palju pole :)

Eile käisin esimest korda avokaadosid korjamas. Esimest ja ühtlasi vist ka viimast korda.
Kui teistes istandustes teeb keegi cherry pickeriga (tõstukilaadne masin, allpool ka pilt sellest) puude ladvad avokaadodest puhtaks, siis selles istanduses pidi ämbriga redeli otsa ronima, siis ämbriga puu otsa ja siis veel omakorda tokikesega puuladva tühjaks korjama. 9h kael õieli kuklas.. ka päev hiljem annab tunda :D
AGA töö ise oli äge! Cherry pickeri puudumine lihtsalt nüristas nii kiirelt, sest tipust avokaadode kätte saamine oli paras pain in the ass. Ja puud korjatakse viimseni tühjaks, kui mõned üksikud järgmiseks aastaks jäetavad(is this a word?) avokaadod välja arvata.
Omanik, tädi Robin, oli ka vinge. Korjas terve päeva meiega koos ja viskas aegajalt nalja. Vanust võis tal umbes 55-60 aastat olla. Sellega seoses tuli enda vanaema meelde.. :D Oli temagi hull tööloom ja rabas mitme mehe eest.
Täna sukeldus minu asemel Alar avokaadodesse. Tänane oleks tal juba teine tööta päev olnud, sest Crazy Dean lihtsalt ei suvatse teda hommikuti peale korjata, kuigi selline kokkulepe sai sõlmitud. Ega ta hommegi end näole anna.

Eile saabus Alari sõber Tervo Pembertoni. Otse Broomist, mis on siit umbes 3000km põhja poole. Tuli, nägi ja võitis ehk sai kohe ka tööle. Lõpp hea, kõik hea :)

Muidu on kõik hästi ja ka ilm on vastupidiselt ilmaennustusele super. Täna 33C ja päikesepaisteline. Kõigest 60C vahet Eestiga. Pidage vastu! :D

Aa, ja tuludeklaratsiooni tegin ka ära. Tervelt 90 eurot ja sendid on tagasi saada. Woohoo! :D

Cherry picker

Mõnusss..

Kuradi hea on ikka niisama vedeleda.. kui teised tööl rabavad :D Ja samas nii igav. Ilmselt ei tule esmaspäeval avokaadode korjamisest ka midagi välja. Võimalik, et isegi kauem. Ilmajaama teatel suureneb iga päevaga vihma tõenäosus ja vihmaga avokaadosid siin ei korjata. Eks näis..

BTW! Eelmise postitusega jäi ütlemata, et palun ärge enam midagi siiapoole teele pange! Me ei tea, mis siin edasi toimuma hakkab ja kauaks paigale jääme. Kui keegi on midagi postituviga siiski lendu lasknud, siis palun andke teada :)

Peace out! :D

Täna see siis juhtus...

Mäletate veel Deani? Seda nutcase, kes meie farmis töötab? Meeldetuletuseks üks katkend mu paari nädala tagusest postitusest:

Sellist mindfucki (pardon my french) pole varem vist kogenudki. Iga päevaga läheb hullemaks ja tõestuseks, et ma seda kõike endale ette ei kujuta, olgu fakt, et ta käib psühhiaatri juures ja sööb peoga ravimeid :D FUN FUN FUN! 
Rahulik ja võrdlemisi tuim nagu ma üldiselt olen.. kaua ma seda ei kannata. Ärge siis imestage, kui näiteks järgmise postituse teemaks on töö kaotamine :D Ma ei tulnud siia oma närve rikkuma.

Yea, thats what happened! Tänane tööpäev oli seni üks veidramatest!
Algas see kõik sellest, et Dean uuris, millal mina ja Alar lahkuda plaanime. Kuna minu jaoks on Dean eikeegi ja küsimus tuli ootamatult, siis jäin vastusega venitama. Vastuseks sai ta lõpuks, et ma ei ole kindel. Ma ei tahtnud talle öelda, et kui sama segaselt edasi lased, siis pigem varem kui hiljem.. anyways, selline vastus talle kohe üldse ei sobinud ja järgnesid sellised laused nagu "you can fcuk off today then!", "we need reliable people here!" ja veel mingi möla, millesse ma enam isegi süveneda ei viitsinud. Sellele järgnes mu Alariks kutsumine. Iga paari minuti tagant leidis ta põhjuse, et mind, Alarit, kõnetada. Hoolimata ellest, et talle korduvalt öeldi, et see pole mu nimi. Natuke rumal mees või nii, ega see ju enda teha ole :D
Kui me käsil oleva töö lõpetasime läksime kõik bossi juurde järgmist ülesannet küsima. Mike tuli bussi juurde ja ütles, et põhimõtteliselt on kõik töö hetkeks tehtud ja ainult istikute võrguga katmine on jäänud. Dean oli vahepeal talle muidugi juba jõudnud ette kanda, et me ei tea, millal lahkume. Mike siis uuris, et mis minu edasised plaanid on, et võrkude panekul kuluks abi ära... nooo minu vastus oli lihtne: "Well, i dont know. Dean told me to fcuk off so.. i'm leaving!". Lisasin veel, et oli väga tore seal töötada. Selline tore üllatus talle. Dean kutsuti muidugi aru andma, aga ega see mees suu peale kukkunud pole. Üks vale teise otsa alates sellest, et ma sain temast valesti aru, et ta rääkis omaette, et tal oli atv-ga mingi jama jne jne jne. Ta austab kõiki töötajaid, ma olen hea töötaja ja ta ei ütleks mulle kunagi midagi sellist. BLA BLA BLA! Fcuk you, Dean! Mike küsis uuesti, et millal lahkun ja kuigi mul on kahju teda alt vedada, siis vastuseks oli TÄNA. Töölt lahkudes tuli HULL veelkord seletama, et ma ei tea, mida ma kuulsin. Ma ei osanud muud kosta, kui et "I heard what I heard!". Selle peale lendas bussi uks suure pauguga kinni ja kõlas nüüdseks kurikuulus "FCUK OFF!" :D
Kui keegi arvab, et ma seda kõike endale siiski ette kujutasin, siis.. mul on tunnistajad! :D

Selline sissekanne siis täna. Esmaspäevast avokaadosid korjama.
:))

Järjekordne uudiskiri Pembertonist, Austraaliast :D
Kõigepealt sellest, mis eelmine kord ununes kirja panna..

Reedel, pärast meie imelühikest tööpäeva, toas vedeledes jalutas sealt mööda mu kadunud ISIC tuulejakk! Ma ise olin selle kunagise olemasolu juba unustanud ja ei pannud tähelegi, aga Alar ning tema terav kullipilk märkas seda kummalist ilmutust kohe. Kuidas kõik edasi kulges? Seadsin sammud teise maja poole, et "laenatud" jakk tagasi küsida, kuid lugu lõppes hoopis selle tagasi varastamisega.. vargapoiss oli nimelt dushi all ja jakk oli ilusasti köögis tooli peal. Koos rahaga taskus. Aus nagu ma olen, võtsin raha taskust ja jätsin lauale. Oleks ma natukenegi rohkem pissed off olnud...

Midagi oli nagu veel, mis jäi kirja panemata.. no see ei ole võimalik! Konkreetselt jätsin meelde, et kaks asja jäi rääkimata! Kirjutan siis seni muust. Ehk meenub..

Tööst ei saa üle ega ümber. Crazy Dean on tagasi! Seekord õigete ravimite peal ja toimetab arsti õpetussõnade järgi ehk töötada tohib kuuest kaheni ning peab üritama võimalikult vähe mõelda. Selline arstitarkus siis. Jah, välismaa arstid on mulle ikka targemad tundunud. Sorry kodused! :D Käitumine on tal igatahes sama "asjalik" nagu varem.
Reedel sai meil muide 3 kuud farmis täis ehk teise aasta viisa on taskus. Või vähemalt peaks olema. WOHOO! :D Nii kerge tunne on kuidagi. Hea on kohe olla, kui tead, et võid Deanile iga hetk kõik ette laduda :)
Tänasest tööpäevast kulus 2h istumisele, sest läheduses möllas järjekordselt äikesetorm. Või no mis ta nüüd nii väga lähedal oli.. välku nägin ühe korra, müristas mõned korrad rohkem ja vihma ei tulnudki :D Aga kui mulle istumise eest makstakse, siis.. so be it!
Olen endale istanduses ühe väikese hobi ka leidnud. Päästan liblikaid, rohutirtse ja herilasi suurte ämblike käest :D Istikute vahel kõndides lihtsalt jääb silm nendele võrgu sees elu eest rabelevatele putukale peale ja no tee mis tahad.. ei ole südant neid sinna jätta! Mis ma öelda oskan. Igavale tööle kulub vaheldus ära ja elude päästmine täidab eesmärki! Pluss pärast endal ka hea tunne :)) Selline looduslaps siis nüüd.

MEELDE TULI!
Kings of Leon'i kontsert 21. märtsil jääb trummari käevigastuse tõttu ära ja toimub 19. novembril! P***E! See oli ainus sündmus lähitulevikus, mida ma tõsiselt ootasin ja nüüd niimoodi.. tõsiselt MASENDAV! Kerli on ka ülimalt pettunud. Novembris pole meid ilmselt kumbagi siin ehk peab üritama kuidagi raha tagasi saada. Yeaa... kõikide plaanide pidepunktiks olnud üritus langes ära. Põhimõtteliselt on nüüd kõik jälle lahtine..

Till next time,
Martin, THE lifesaver! :D

Hei!

Kuidagi ei jõudnud ma selle kirjutamiseni reedel ja laupäeval. Kirjutada on lihtsalt NII palju! Vähemalt tundus nii. Näis, kas kõik ka meelde tuleb. Ilmselt mitte :D

Viimases postituses olnud pildid minust.. see oli fotosüüdistus sellest, et mõnikord võib ka meie istanduses mustaks saada, endalegi ülatuseks. Tegin nimelt neljapäeval teistest vähe erinevamat tööd. Minu tööks oli postide sisse nö konkse lüüa, mis traate kinni hoiavad. Ülimalt lihtne töö ja mis kõige parem, aeg tundus lausa lendavat. Ühtlasi kuulsin meie muidu ÜLIrahulikku bossi esimest (ja ilmselt ka viimast) korda vandumas. See ei olnud lihtne "sh*t!", mis ikka üle huulte libiseda võib, kui miski viltu läheb. See, mida mina seal istikute vahel keset põldu kuulsin... toon sellise pehmema näite: "FCUK, FCUK, FCUK, SON OF A BITCH, FCUKING FCUK, SHIT, SHIT, SHIT!!!!" ja seda täiest kõrist. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et olin kerges hämmingus ja speechless :D Ja ei, mina sellist vihapurset ei põhjustanud, thanks! Juhtus see, et traat, mis traktori taga rulli pealt jooksma pidi, tuli rullilt veidi maha ja Mike pidi iga 20. meetri tagant traktori peatama ja seda uuesti kohendama. Eks ajab närvi küll, aga et nii hullult kohe.. ja mingi tundmatu eestlasest backpackeri juuresolekul.. päris põnev oli!

Mis veel? Nonii.. juba hakkab mõte kinni jooksma! Kurja!

Reedel oli pidu muidugi. Tööpäev enne seda oli poolik, sest Mike pidi linna asjatama minema ja ei viitsinud meile uut tööd ette näitama hakata. Lõpetasime hetkel pooleli oleva ja saime õhtule ära.
Õhtul käisime kõik jälle Social Club'is, kuhu oli seekord lausa bänd kohale meelitatud. Mängisid nad 70ndaid ja 80ndaid... yea, kauaks ma sinna ei jäänud :) Alaril õnnestus seal mingile kohalikule oma teravat keelt demonstreerida ja seda lausa nii meeldejäävalt, et öösel käidi teda hostelis otsimas. Aimate vist isegi, et otsimise põhjuseks polnud vastapandamatu soov klaase kokku lüüa...

Eile tähistasime Tene sünnipäeva. Palju õnne talle veelkord! Väga tore õhtu oli.. ega selliseid siin enam palju tulemas olegi. Eestlased hakkavad Pembertonist vaikselt lahkuma. Tene ja Gerry teevad kolmapäeval otsa lahti ja nädal hiljem teevad siit sääred ka Marin, Siim ja Mirjam. Peab tunnistama, et jube kahju on! Poleks uskunud, et selline seltskond võib sellises kohas kokku sattuda ning nii hästi klappida. Ehk kohtume kunagi veel! :)

Meie lahkumisplaanidest..
Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis pakime oma varanduse ja põgeneme siit mõned päevad enne Kings Of Leoni kontserti ehk umbes 20nda märtsi paiku. Selleks hetkeks on ehk autogi leitud, sest varandust on vahepeal juurde tekkinud ja bussiga Perthi minek tundub järjest võimatum. No ei mahu kogu siinne maine vara enam kotti.
Et mis pärast kontserti saab? Loodetavasti järgneb sellele nädalaid kestev pöörane autotrip läbi lääneranniku. Ja nii ongi. Aasia jääb esialgu tahaplaanile. Tulime ju siiski Austraaliasse ja alustuseks võiks oma ajutist kodumaad avastada. Enamik austraallastest pole muide oma kodukohast kaugemale jõudnudki. Backpackerid näevad aastaga tõenäoliselt rohkem Austraaliat kui kohalikud terve elu jooksul. Seline lugu siis.

We've got a PLAN! FINALLY! WOOHOOO! :D

Käisin täna tööl..

Selline päev siis :) Vahelduse mõttes või nii. Rohutirts lendas ka otse silma sisse. Neid on meil meeletult nüüd. Bye!

Tervist! Kulub vist nii mõnelegi ära ;)

Paari möödunud päeva märksõnad: vihm, töö vihmas, töö, töö, töö, politsei.

Alustades algusest. Tsüklon Bianca ei jõudnudki siia, kui siinmail tsükloniks juhuslikult taevast lakkamatult langevat "seenevihma" ei peeta :) Kõik muu on siin ju nagunii tagurpidi. Ühesõnaga (Miks sellist väljendit üldse kasutatakse? Enamasti järgneb sellele nagunii terve lause. Anyways..), esmaspäevane tööpäev möödus kerge vihma käes. Kummikud unustasin loomulikult sel päeval hostelisse toa ukse taha. Kui mugav minust! Ei pea vist lisamagi, et töösaabaste sees loksuv laine polnud päeva lõpuks just kõige väiksem. Aegajalt tunduvad need toimivat kui käsnad - kõik imetakse sisse, välja ei tule midagi.. kui just ei vääna :D Ära ka keegi minna ei soovinud ja nii ma kannatasin. Päris külm oli. iPodi puudumine ei aidanud samuti kuidagi olukorrale kaasa. Oleks ehk muidu muusikaga mõtted mujale saanud :) Oh well, töötunnid tulid head ja tagant järele olen isegi õnnelik, et alla ei andnud :)
Ilmast veel nii palju, et kui Bianca vaibus enne meile e. läänerannikule jõudmist, siis homme õhtul peaks idarannik uue löögi saama. Juba täna evakueeriti inimesi ja valmistuti üleujutusteks. Queenslandil sel aastal ikka üldse ei vea.. üks tsüklon teise otsa.

Täna kohtusime politseionudega. Minu ja Alari teine kokkupuude Austraalias oleku ajal. Esimene neist toimus mäletatavasti kõigest tund pärast Austraalias maandumist. Teate küll, siis kui kolmele segasele eestlasele küüti pakuti. Siiamaani tänulik! :)
Tänane polnud päris nii lilleline ja oleks võinud minugi jaoks kukrut kergendavalt lõppeda. Nimelt töölt tulles peeti meie masin kinni. Kui mina jõudsin politseiautot nähes turvavöö pooleldi kinni tõmmata, siis Davide'l nii õnnelikult ei läinud ja sai 500$ trahvi. Jah, see 5700 krooni. Autojuht seekord küll pääses, aga tavaliselt jääb ka tema 500$ võrra vaesemaks. Masin vaadati ka üle, aga juba peale vaadates saab aru, et see ei vasta MITTE MINGISUGUSTELE nõuetele. Mõned, mis kohe meelde tulvad on: peeglid puudulikud, esiklaasis üle terve klaasi mõra, juhiukse aken on nööriga kinni, tagumine uks käib lahti seda sisse muljudes ja samal ajal tõmmates, tuled.. ma pole isegi kindel palju neid alles on jne. jne. jne..
Aa.. ja mäkketõusul.. see on võimalik 2. käiguga. Vastasel juhul väga välja ei vea.
Buss sai kõige selle tulemusena kollase kleepsu, mis tähendab, et kaks nädalat on aega vigade eemaldamiseks. Ilmselt on see kallimgi, kui romu lammutusse lükkamine e. loodetavasti leitakse meile 2. nädala jooksul asendusauto.

Päikest!
Tsau!