Veidi enam kui kolm nädalat jäänud ja..

ja väike kurbuse uss tahab juba praegu vägisi sisse vingerdada.

Neljapäeval saatsime Kristina Londonisse ja seega õnnestus isiklikult ärasaatmispeo võlu ja valu kogeda. Kurja... võrdlemisi raske on ikka kogu siinset elu ja sõpru/perekonda (ning loomi :D) maha jätta. Olgugi, et see pole igaveseks. Reede möödus ühesõnaga suht tumedates toonides. Ei julge meie ärasaatmispeole mõeldagi :P

Jaaa..
Pole enam päris nii, et kui tunned kellestki puudust või tahad näha naeratust, mis päikese pilve tagant välja tooks, siis helistad ja saate kokku. Siiski.. thank "god" for Skype! Vähemalt midagigi :D
Minu kõige suurem hirm hetkel ongi pigem vanadest nägudest võõrdumine. Küll seal kängurumaal kuidagi hakkama saab. Its not like I have a choice :D
Lihtsalt... aussies olles võib juhtuda, et peale pikka väsitavat päeva kuskil põllul *cough*võimõnelpimedaltänavanurgalseistes*cough* tundub lihtsam magamaminek/teiste backpackeritega seltsimine, kui tunnike arvuti taga klahve tippida. On juhtunud ka Eestis olles. Ma loodan, et päris võõraks ei jää sellegipoolest keegi. Vastasel juhul luban tagasi jõudes end munadega loopida :D

Reisiks ettevalmistustest..
No need liiguvad ikka suht teosammul :D Tundub, et kõik lükkub tavapäraselt viimasele minutile ja kohale jõudes avastad, et nii mõnigi asi jäi koju diivani äärele vedelema. Aga... no worries! :D kui see just mõni dokument ei juhtu olema..


No see postitus kukkus nüüd küll päris läila välja. Bear with me! :)