Hey ya'll!

Ümbritsevaga harjumine võtab aega, isegi, kui eelnevalt samas keskkonnas 8 kuud veedetud sai. Harjumist vajab asjaolu, et ei piisa enam lihtsast telefoninuppude mudimisest ning sõpradele helistamisest, et õhtuks plaane teha. Harjumist vajab, et sõnumid, mis telefoni piiksuma panevad ei ole sõpradelt vaid operaatorilt, kes uusi "superpakkumisi" tutvustab. Harjumatu on inimeste lahkus ja heatahtlikkus, kuigi varem sellega lausa igapäevaselt kokku puutusin. Harjumatu on seegi, et äkitsi ei suuda ma oma mõtteid täielikult sõnadesse valada, sest sõnavarast napib. Jaa.. see kõik vajab harjumist! Aga korra ma selle juba üle elasin, asi seda siis uuesti teha :)

Tundub, et harjumist tahab ka blogist eemale hoidmine. Lubasin ju, et kirjutan siia ehk kord nädalas või kui midagi tõsiselt märkimisväärset juhtub, aga siin ma jälle olen - näpud nuppudel. Süüdistan igavust, tööd veel pole ja just seal ülejäänud "pereliikmed" hetkel viibivad ning autokuulutuste sirvimine võtab just nii palju või vähe aega, et jõuan ka seda va igavust tunda. Yeah, i know, i know.. ainult igavatel inimestel on igav! Give me a break! I'm AWESOME! ;)

Autokuulutustest rääkides, siis iga sirvitud kuulutusega tundub mulle üha enam, et hinnad on tõusnud või tõusmas. Isegi sellises seisukorras auto eest, mis mul siin enne kasutada oli, küsitakse juba umbes $1000. Kas tõesti leidub neile sellise hinna eest ostja. Puudub või on lõppemas ülevaatus ning sellele lisaks lekib mootorist kõik, mis vähegi vedelas olekus. Mnjaa.. tuleb silmad/kõrvad lahti hoida ja õigel hetkel päästikule vajutada. Nädalavahetusel käisime autoaedades ja ütleme nii, et valikut nagu on, aga hinnad on autoaedadele kohaselt poole kõrgemad. Siin pole muidugi haruldus $1000 hinnast alla saada. Siim ja Marin on ehe näide. Minu äraolekuaja jooksul jõudsid nad oma Daewoo maha müüa ning Ford Fairmounti osta. Hinnaks algselt 4000 dollarit, millest sai vaevata 3000 + aastane garantii, millest neil juba ka abi oli. Siinkohal olgu öeldud, et kui te arvate, et Eestis ei tea mehhaanikud midagi ja on rumalad kui lauajalad, siis siinsed "autospetsialistid"... lihtsam on auto bensiiniga üle valada ning põlema süüdata, kui mööda töökodasid joosta. Lõpptulemus on sama - romu, millega sõita ei saa. Üritan omal nahal mitte kogeda :)

Mis siis veel..
Ilm on ilus, päeval lausa palav. Sooja umbes 24-25C ning pilvitu taevas. Teie viimaste päevade suvega ilmselt võistelda ei suuda, aga noh.. meil siin kolme päeva pärast kevad algamas :D

Tere tagasi!

Siin ma siis jälle olen, teisel pool kera.. ja mitte ei saa sotti, kas ma olen nüüd õnnelikum või mitte. Pea on tulvil erinevaid emotsioone ja mõtteid, kuid samaaegselt nii kohutavalt tühi. Ma ei oska seda enda sees toimuvat virr-varri sõnadesse panna. Ja see ajab mind närvi. Miks ma sellest üldse siia kirjutan!? Kui keegi tuleks ja uuriks, et kuidas tunne on, siis ma valetaks ja vastaks "super"! Teine kord peaks ju lihtsam olema. Mul oli koht, kuhu tulla ja mul on esialgne plaan, mis ootab täitmist, aga ikka valdab mind peata olek. What the hell!?

Selline kaunis avapauk siis :D
Reis ise möödus viperusteta ning üllatavalt valutult. Kõige lühem lend tundus kõige piinarikkam ja vastupidi. Ilmselt olin end seekord vaimselt päris korralikult ette valmistanud. Lendudest hullem oli aga lennujaamas tühja passimine ja tagumiku laiaks istumine(nagu seda lennukis piisavalt teha ei saa). Olid mul eelmisel korral ju Alar ja Laura seltsiks..
Piiriületused üllatusi ei toonud ja nii ma Perthis jalad maha paningi. Milline kergendus! Viimast piiriületust sai ikka omajagu kardetud, sest teadupoolest pole ma siin Austraalias päris puhas ja seadusekuulekas poiss olnud. Mitte tahtlikult muidugi. Kes tunnevad, need teavad :D Ma siiski pai poiss(kukulind hüüab ikka oma nime)!

Jätke need viimased laused meelde, kui järgnevat lugema hakkate. Nimelt ei möödunudki esimesed tunnid nii tuimalt, kui arvata oleks võinud. Et lennuk maandus pool tundi plaanitust varem, siis esimest bussi linna pidanuks poolteist tundi ootama. Võtsin takso. Kõik ilus, tore, kiirelt linnas, raha makstud, autost välja, kotid pagasnikust kätte urgitsetud, luuk tagasi kinni pressitud... ja mis mul pihku jääb.. numbrimärk! Enne, kui reageerida jõudsin võttis takso kohalt ja nii see mu kotti rändas :) Ma ei teagi nüüd.. siin ikka juhtub! LAHE!

Teisi uudiseid nagu pole. Autot pole veel leidnud (loodetust raskemaks kujuneb see autoost), tööotsimisse enne väga sukelduda ei kavatsegi, sest töö saamine sõltub suuresti masina olemasolust. Marin, Mirjam, Siim ja Aaron on sama toredad ja rõõsad nagu enne lahkumist, mis tuleb alati kasuks. Tore on olla oodatud! :)

Ole mõnusad ja nautige suve! :)))